Pariis (ja kuidas Henril meieta läks)

Bonjour!

Ma usun, et ühel hetkel ikka mõtlevad kõik inimesed, et tahaks Pariisis ära käia. See on ju siiski.. Pariis. Nii ka mina. Ei saa öelda, et mus oleks olnud täielik Pariisi vaimustus ja see oleks olnud mu unistuste sihtkoht, kuid olin kindel, et seal tuleb kunagi ära käia. Kuna Raido oli seal käinud küll korra, kuid üsna kaua aega tagasi, siis otsustasime me, et peaks sel kevadel seal ikka koos ära käima. Ma küll ei olnud üldse kindel, et kuidas ma Henri niimoodi jätan koju ja kas me oleme selleks valmis, kuid mõni kuu tagasi oli AirBalticul kampaania ja tundus narr pileteid ostmata ka jätta.. Ja nii me need piletid aprilli lõpuks ära ostsime. Raido oleks hea meelega olnud 3 ööd aga mina arvasin, et 2 on esimeseks kodust eemal olemiseks piisav aeg küll.

Esialgse plaani järgi pidi mu ema esimesed 1,5 päeva lastega olema, kuid tal tuli vahele operatsioon õlaga. Mina juba mõtlesin, et näe, SAATUS, ei saagi minna, kuid Raido ikka ütles, et küsime sõpradelt ka. Kuna tegu oli neljapäevase päevaga, siis ega väga palju variante ei olnud, sest kõik sõbrad ju käivad tööl aga Raido arvas, et äkki Lauri saab enda tööd niimoodi sättida, et saab neljapäeval ise aidata ja lapsehoidja tuli reedel juba poolest päevast. Mina ütlesin küll, et see on nii suur asi ja palju tööd ning Lauri ja Katu peaksid ikka hoolega seda kaaluma aga nad olid ikka kohe nõus.. Katu võttis ise hoopis neljapäeva kodukontori päevaks ja reedel oli Lauri Henriga kuni pealelõunani. Ei teagi mitu korda peab seda ütlema, et aitaks aga.. päris ägedad sõbrad või mis? Kaija võttis Robini reedel peale lasteaeda ka endale ja reedel peale lõunat tuli Kerttu (lapsehoidjal on nimi ka, jah) ning oli Henriga meil, kuni me koju jõudsime.

Kuna meil läks neljapäeval kell 6 hommikul lennuk, siis Lauri tuli kell 4 juba meile. Tegin talle diivanile voodi valmis ja ta sai magada kuni lapsed ärkasid. Siis viis ta Robini lasteaeda ja läksid Hentsuga nende juurde, kus Katu sai 3 lapsega majandada, sest nende enda plikad olid ka kodus. Emmast on muidugi rohkem abi, kui mingit muret ja talle meeldib väga Henriga toimetada. Eks see kõige pisem seltskonnas on alati tüdrukute jaoks KKKKÕÕÕIIGGGE nunnum. Ja mis siin salata, Henri on ka väga nunnu minu arust.. Igal juhul läks lastel vist täitsa hästi. Vähemalt keegi ei öelnud, et me kasvatame saatana sigitisi ja nad kunagi enam meid ei aita. Ega ma Robini pärast väga ei muretsenudki – talle meeldib olla igal pool. Eks ta õhtuti magama jäämisega natukene trikitab ja pikutab tund aega voodis vahel, kuid kuni ta lõpuks magama ikka jääb, on kõik mu arust hästi.

Henri pärast aga muretsesin natukene küll. Lauri ja Katu on talle üsna tuttavad ikka ja lisaks mõlemad lastega väga osavad. Ega ma tegelikult üldse ei teagi sellist teist meest nagu Lauri, kes viitsiks niimoodi peale enda laste, ka teiste lastega tegeleda.. Ja kuigi meil on palju toredaid sõpru, siis Henri oleksin ma küll meessoost sõpradest ainult temale usaldanud. Naljakas on tegelikult see, et Henri viimasel ajal hakkas Laurit nähes nutma, kuid see tavaliselt paari minutiga läks mööda. Sel korral tal polnud aega nutta vist eriti – Lauri andis talle esimesel ööl ühe korra ka süüa ja kuigi ta oli segaduses nats olnud küll, et kes see suur onu on, siis magama jäi edasi. Kui reedel Lauri temaga meil oli, siis igal juhul oli ta vist Lauriga väga suur sõber juba, sest Lauri saadetud videos ta ainult lõkerdas. Ma teadsin ka, et tegelikult kodus ma võin muretseda, kuid Pariisis olles ma enam ei muretsegi nii väga – ma tean, et ma ei saa midagi teha.

Robinit ma ei oleks niimoodi sellises vanuses julgenud jätta. Henri on teistmoodi minu meelest. Ta on hästi.. tubli. Jah, kõik lapsed on tublid aga ma ei osanud ka teist sõna kasutada. Hentsu lihtsalt on üsna iseseisev, ta väga pikalt ei võõrasta, talle meeldivad inimesed üldiselt väga ja tema magama panek ei ole ka mingi eriline kunst. Igal juhul võib vist öelda küll, et Henril läks ka väga hästi meieta. Kui me koju tulime, siis Hentsu magas aga ärgates ta oli küll rõõmus meid nähes. Kerttu sõnul ta vahepeal oli ikka kodus ringi vaadanud ka sellise otsiva pilguga, kuid tuju oli hea ja ööd läksid ka ilusti, nii et kurta oleks küll patt.

Aga paari sõnaga ka Pariisist. Nagu öeldud, siis meil läks lennuk kell 6, nii et ses suhtes me jõudsime sinna ja terve päev oli ees. Tavaliselt me oleme nii vara lennukile minnes hästi väsinud ja magama hotellis, kuid sel korral oli aega nii vähe, et ei raatsinud. Lennujaamast sõitsime bussiga ooperimaja juurde ja sealt jalutasime 20 minutit hotelli. Käisime tee peal söömas ka. Astusime sisse esimesse hubasesse kohvikusse ja seal istudes saime aru, et me oleks nagu seal käinud.. Tuli välja, et olimegi, ainult Londonis. Tegu on ”ketikohvikuga”, kuid mulle see ikkagi meeldib. Seal pakutakse isetehtud limonaade ja palju ökomöko toitu ning muidugi – ülihead saia. Ja mulle sai meeldib.


Jalutuskäik hotelli oli muidugi väga ilus. Kohe bussi pealt maha tulles võisin nõustuda kõikide inimestega, kes on öelnud, et Pariis on imeline. On tõesti. Millised majad, tänavad, melu.. Iga pealtnäha suvaline maja oli imeilus ja seal oli nii palju väikeseid detaile mida muudkui vaadata ja avastada. Eriti mõnus oli, et sooja oli ka 20 kraadi ja päike säras taevas.

Meie hotell oli pisikene. Ausalt, tõesti oli pisikene. See on muidugi arusaadav, sest ruumi on vähe ja see tuleb täitsa võimalikult paljuga. Pole mõtet raisata ruumi suurele liftile, kui saab teha selle asemel ühe minitoa veel juurde. Hotelli reiting oli bookingus väga hea ja tegelikult tõesti, oligi väga ilus, hubane ja armas hotell aga no.. pisikene. Lifti oli kahekesi keeruline mahtuda ja koridoris suurem inimene peaks kuidagi külg ees käima. Mulle see eriti probleemi ei valmistanud aga Raido muudkui imestas, et no kuidas inimesed lifti peaksid ära mahtuma. Kohvriga koos ei olekski 🙂

Kuna sama päeva õhtuks oli meil juba ostetud õhtusöök Eiffeli torni restoranis, siis meil oli vaja midagi sinna selga panna. Loogiline ju on, et sa riideid kaasa ei võta, vaid mõtled, et ostan midagi koha pealt. Kahju, et me ostmiseks valisime kõige getoma naabruskonna üldse. Valgeid inimesi oli seal väga vähe ja poed olid peaaegu kõik sellised, et no.. midagi polnud osta. Ma ei hakka üldse keerutama – seltskond oli seal ikka VÄGA kirju. Muidugi ma teadsin, et Pariisis on väga palju erinevaid inimesi koos. Mind ei hirmuta erinevad inimesed 🙂 Hirmutas mind aga see, et metroos olime me tõesti vist kõige.. valgemad inimesed ja metroo oli täidetud kisa ja käraga. Lisaks oli kõik.. räpane. No see lõik on nüüd selline päris kole saanud aga tõesti. Kõik oli räpane. Metroojaam oli must, metroo oli vana ja üsna kehvas seisus, inimesed sama moodi. Kuigi ma nägin linnas üleüldse ringi liikumas relvadega sõdureid ja politseinikke, siis kaubanduskeskuses üllatas mind küll, et seal oli paaalju suurte automaatidega sõdureid ja politseinikke. Olin enne lugenud, et 2015 suvel oli juhtunud seal poes ka mingi pantvangidraama, nii et ma ilmselgelt ma korra ehmatasin. Tegelikult ei olnud ilmselgelt mitte midagi ja ma värisedes ringi ei käinud aga noh, natukene ikka oli väike hirmuraasukene ühesõnaga. Eks praegusel ajal on minu meelest see ikkagi arusaadav ka ja mu peale nüüd näpuga näitama sellepärast ei ole vaja.

Meil läks poes hästi palju aega, tormasime ringi ja ei leidnud õigeid asju. Lastele vähemalt saime vajalikke riideid natukene ja mõned kingitused ka. Lõpuks oli kell niiii palju, et metrooga me enam poleks jõudnud. Proovisime leida taksot aga see oli võimatu. Õnneks Uber aitas hädast välja. Meile sattus hästi tore juht ka. Ta viis meid hotelli, ootas kuni me riideid vahetasime ja siis viskas meid Eiffeli juurde. Ma ei tea mis kell Pariisis tööle minnakse ja tullakse aga minu arust oli seal ummik kell 10 hommikul ja kell 19 õhtul ka 🙂 Liiklus venis nagu tigu ja mul oli Eiffelisse jõudes süda juba hästi paha. Mõtlesin, et käime kiiresti seal ära ja lähme hotelli tagasi. Kell oli siis juba peaaegu 21 ka ning me olime vähemalt 10 km ringi jalutanud.

Õnneks olid meil sellised piletid, et mingisugust järjekorda ei olnud, vaid saime suhteliselt kohe lifti peale. Ma arvan, et oodates ma oleks võib olla natukene oksendanud.. Ja see poleks eriti ilus olnud. Restorani korrusele jõudes oli meil natukene aega ka ringi jalutada ja siis ma lõpuks sain alles seda torni rohkem vaadata. Ma pean tunnistama, et valges ei jätnud ta mulle kaugemalt eriti head muljet. Ta on torn. Raudtorn lihtsalt. Muidugi seal sees olles ja seal ringi vaadates ta oli äge. Minu arust natukene kõikus ka ning see vist on normaalne. Ma muidu kardan kõrgust ka natukene aga seal ei olnud hirmus. Ja restoran meile meeldis väga. Ma olin kuulnud üsna vastakaid kommentaare, kuid meie jäime väga rahule. Meil oli hästi lõbus kelner, kes oli ka väga vastutulelik. Meil oli nimelt fikseeritud menüü, kuid mina ei söönud sealt paari asja. Ta väga lahkelt vahetas need lihad kala vastu välja. Ütles ka, et nad proovivad ikkagi teha kõik, et meile jääks sellest hea mälestus. Ja tõesti jäi. Shampus oli imehea, vein oli imehea, toit oli imehea ja magustoit oli täiesti omaette tase. Eestist mina sellist makrooni ka saanud ei ole nagu seal pakuti. See oli tõesti täiesti uskumatult suussulav. Lahkusime igal juhul väga hea tujuga ja mul polnud enam absoluutselt halb olla ka.

Vaade meie hotellist. Raido arust on need Prantsuse rõdud hästi mõttetud asjad, kuid minu meelest on nad armsad.

Ja näete, nagu üleval mainitud, lift oli pisikene. See ongi kogu lift põhimõtteliselt, kus Raido sees on. Mina mahtusin ka sinna vastu aga kaks suurt inimest koos sinna ei mahuks.

Hotellirõdu vol2. Ilmselgelt alustasime hommikut shampusega.. Ja miks mitte?

Minu arust ei oska peaaegu kunagi võõrad inimesed pilti teha.. Alati, kui me palume kellelgi teha, siis ma imestan. Näiteks miks siin pildil meie jalgu peal ei ole, vaid on palju sinist taevast. Ilus taevas küll aga siiski. Linn oleks ju muidu ka ära mahtunud, miks jalgu pole?! Jalutud inimesed me ju pole.. Aga olgu, see on ilmselt lihtsalt minu enda kiiks. Igal juhul ma ise alati proovin teha inimestest palju erinevaid pilte, et neil oleks valikuvõimalust.


Ega see restoran nüüd ei olnud meie arust ebareaalselt uhke või äge. Oli muidugi ilus ja sellised kahvlid olid ka vahvad, kuid aru oli saanud, et ta siiski on üsna vanakene juba. Samas see kogemust ei rikkunud. Vaade oli ilus ja iga kell soovitaks sinna minna, kel võimalus.

Mul on toiduga väga palju kiikse. Eks mu sõbrad teavad seda juba ammu. Suurim on neist, et toit taldrikul olgu võimalikult eraldi ja ma ei pane suhu korraga juurvilja ja kala. Lisaks ei meeldi mulle soojad juurikad üleüldse. Ja kastmed. Ja ma ei söö enamus liha. Ja merande. Ja sadatuhatmuud asja. Viimasel ajal olen aga sundinud ennast proovima. Mul on kohe mingi vaimne blokk – ei taha ja kõik, isegi kui maitse pole halb. Seal olles ma aga proovisin päris mitut uut asja ja kui kõik muu oli tegelikult väga hea (mingisugused herned, krevetid, kala, mõned uued juurikad), siis see valge vaht oli trühvlivaht ja see oli ikka minu jaoks väga ebameeldiv. Samas ma tean, et selle hindamiseks peabki olema parema ja arenenud maitsemeelega.. mitte nagu mina 🙂
  

Magustoit oli kõige parem asi. Ilmselgelt. Sest noh, ma olen magusasõltane. See nägi üsna lihtne välja – kõrval vaniljekaste, see korvikene oli shokolaadist tehtud ja vaarikad sees. No maitse oli tõesti uskumatu.. pehme, piisavalt magus, natukene hapus, vaarikad olid täpselt nagu pidid ja kogu see asi kokku lihtsalt kadus kõhtu. Oleks võinud veel süüa mitu tükki..

Pärast proovisime teha Eiffeli torniga paar selfit ka aga juhtus nii nagu ikka ehk et me ei saanud hakkama. Suur üllatus see ilmselt ei ole. Mul on hea meel, et restoranis käis ringi fotograaf ja tegi pilti, mida sai pärast osta. Need olid muidugi ebareaalselt kallid mu arust, kuid me kaks ilusamat ostsime ikka. Üks on juba raamis, teine külmkapi peal. Mälestused. 🙂

Pimedas on asi hoopis teine. Eiffeli torn on särav, suuursugune ja ilus vaadata. Seal ümber käib kogu aeg vist hästi suur elu, inimesed on rõõmsad ja armunud. Nagu filmis.
  

Järgmisel päeval käisime me enda hotelli täielikus minikohvikus söömas. Nagu ma arvasingi, siis meile anti ainult saia erinevate katetega. See vist ongi üsna prantsusepärane ja mulle sobis. Raido eelistaks küll alati inglise hommikusööki aga kuna saia kõrvale anti Nutellat, siis tema ka ei kurtnud. Ja mahlad olid vähemalt värsked. Maasikamahl näiteks oli täitsa omapärane 🙂

Hiljem me tahtsime rattaid laenutada aga aparaat ei aksepteerinud meie pangakaarte. Mitte ühtegi neist. Proovisime mitmes kohas aga siis otsustasime ikka hoopis jalutada. Ja kuna linn on tõesti ilus ning turiste väga palju ei olnudki, siis oli jalutada samuti väga mõnus. Notre Dame’i juures oli pikk järjekord, nagu me arvasimegi, nii et sinna sisse me minema ei hakanud. Kuid ka väljast oli see lihtsalt.. hirmuäratavalt ilus, detailirohke ja väga uhke.
  

Me käisime veel kord Eiffeli juures, sõitsime velotaksoga, jalutasime ilusamas kaubamajas vist terves maailmas vist olemas ja siis panime end õhtusöögiks valmis. Meie hotelli lähedal oli palju söögikohti ja valisime Tripadviserist ühe välja. Seal oli menüü aga üsna väikene ja midagi niii head ei tundunud. Läksime siis ületee restorani ja tellisime seal toidu ning pettusime täielikult. Kana oli maitsetu. No konkreetselt, keedukana, ilma soolata pandi taldrikule. See oli juba teine kana-pettumus mul Pariisis. Raidol oli lihaga õnneks parem lugu. Samas peab ikka ütlema, et igal pool oli vein hea. Ausalt. Isegi odav vein oli igal pool hea ja mulle sobis see ka.

Kuna soolane toit oli seal restoranis pettumus, siis läksime tagasi sinna esimesse kohta magustoitu sööma. Ja no.. millised road taaskord. Nii pehmed magustoidud, uskumatult armas teenindus ja kõrvallauas olid sõbralikud ja kergelt veinised Pariisi kodanikud kellega me juttu rääkisime. Tõsiselt mõnus lõpetus meie väikesele minipuhkusele.

Kuid kuidas meile Pariis siis üleüldiselt meeldis? Noh. Meeldis. Ilus oli. Vein oli suurepärane. Magustoidud imelised. Ilm oli nii kevadine, samas turiste veel väga palju ei olnud. Aga.. räpane oli. Mind tõesti see häiris, et igal pool oli prügi maas. Ja muidugi suitsetamine. Kuigi seal ju samuti pole suitsetamine siseruumides lubatud, siis osades kohades oli siiski väga tugev suitsuhais. Suitsetati ka igal pool ukse ees, bussipeatuses ja suures rahvahulgas. Enne lapsi see poleks mind seganud ilmselt aga praegu mulle tõesti see lõhn ÜLDSE ei meeldi. Samas seal on suitsetamine vist nii suur osa kultuurist, et nad ise seda ju tähele ei pane. Kuid räpakus oli küll minu jaoks üllatav. Seda ma tean, et prantslased suitsetamist armastavad aga see, et tänaval tõesti oli hunnikutes prügi, tegi meele natukene kurvaks ja riivas silma. Samas ega see nüüd puhkust ära ei rikkunud, kuid lihtsalt.. pani hindama seda, et meil on ikka üsna puhas 🙂

Prantslastest räägitakse ikka, et nad on üsna ülbed ja nende arust peaksid kõik nende keelt rääkima. Sellega oli nii ja naa. Palju ikka räägiti inglisekeelt ka ning kui ei, siis suheldud saime ikka. Samas tõesti nad olid kohati üsna ebaviisakad ja väga palju ehk ei naeratud. Kuid ma ei arva, et see on ainult Pariisi ja prantslaste asi, suurlinnades lihtsalt ongi vahel elu selline – palju erinevaid inimesi, erinevaid temperamente ja kõigil on kuskile kiire. Kuid.. kui me valima peaksime, siis järgmine kord läks uuesti pigem Londonisse. On teine kuidagi.. kodusem.

Hästi naljakas oli, et meie hotelli juures oli väga suur kaubanduskeskus, mis pidi 2017 valmima. Osa sellest oli aga avatud, kuid see nägi väga poolik välja – igal pool rippusid juhtmed ja kõik oli täis ehitusprahti ning lisaks polnud osades poodides elektrit. Oligi lihtsalt täiesti pime. Meil oli kohvrit vaja osta, kuid sealt me seda ei saanud, sest keskuses oli väga keeruline liigelda pimedas ja mingit loogikat seal vist ei olnud üleüldse – oli töötav elektriga pood, siis pood kus elektrit polnud ja selle kõrval suur ehitusjärgus.. auk. Kujutan ette, et kui see keskus valmis saab, siis see näeb väga kift välja, sest väljas tundus ta üliuhke. Lisaks oli huvitav, et nad ehitavad kõiki asju maa alla. Kui Dubais olid kõik asjad hästi kõrged, siis Pariisis oli nii palju asju maa all. Me arutasime, et see võib olla vast sellest, et osadest teatud majadest ei tohi lihtsalt uusi ja kõrgemaid asju ehitada.

Kui aga nüüd kogu see pikk jutt kokku võtta, siis oli väga mõnus. Ei pidanud kedagi magama panema, öösel sai rahulikult magada ja lihtsalt toimetada omas rütmis. Laste pärast suurt muret polnud kordagi ja selline eemal olek oli ikka väga tore. Kuna meid hoiti laste käekäiguga koguaeg ka kursis, siis see ilmselt ka pakkus teatud kindlustunnet. Meie saime lihtsalt veini juua, ilusaid maju vaadata, poodides jalutada, süüa ja.. puhata. Lennukis lugesin raamatu läbi, Raido vaatas filmi ja saime ka lennata vahelduseks, nii et ei peagi kedagi lõbustama. Kuu aja pärast lähme lastega Itaaliasse, nii et siis saame terve tee lennukis Hentsule klouni mängida. Seni aga naudime kevadet. 🙂

2 Comments (+add yours?)

  1. Saana
    Apr 24, 2016 @ 11:27:06

    Kas te lähete Garda järve äärde? Soovitan soojalt Desenzano del Gardat külastada, hästi mõnus linnake ja head kingapoed! Pluss igal teisipäeval on seal piki järve turg – sealt saab kõike!

    Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: