Täielik ahastus

Ma olen kassidest enne päris palju kirjutanud, nii et ma väga detailselt ei viitsi hakata uuesti kogu nende ”elulugu” kirja panema. Lühidalt öeldes on meil kaks kassi, kellest üks, on pidevalt igale poole pissinud, kakanud ja kõik taimed üles kiskunud. Mingitel perioodidel on asi parem, siis jälle hullem. Viimasel ajal on aga hullem periood kestnud juba väga kaua ning viinud mu täieliku ahastuseni ning konkreetselt pisarateni.

Kass nimega Kass on algusest peale meile peavalu teinud. Kui üles loetleda kohad või asjad, mis ta on oma täispissimisega ära rikkunud siis hakkab konkreetselt rahast kahju.. Meie voodi kattemadrats, Raido arvutitool, Robini madrats, Robini tekid, meie tekk, mitumitu vannitoa vaipa, kõik minu lilled ja maitsetaimed, nüüd Henri turvahäll, diivan, köögivaip.. Kindlasti on neid kohti veel, kuid kõik on meelest juba läinud. Mingil perioodil ma arvasin, et seda tingib see, et talle ei meeldinud liivakastis olev liiv. Siis mulle tundus, et ehk peab tema liivakast lihtsalt olema alati laitmatult puhas. Siis tundus, et ta karistab lihtsalt meid, sest meid pole kodus piisavalt tihti ja tal on igav. Nii ju saigi võetud teine kass, alguses ”katseajaga”, et proovida, kas neil koos on lõbusam. Ja tõesti tundus, et see mingi aja mõjus ja see pidev pissimine lõppes ära. Kuih Puhh kasvas suuremaks, osutus väga domineerivaks loomas ja Kass ei saa sellega üldse hakkama.

Nii ma nüüd olen siin. Ise ma need kassid võtsid, ma ei salli ÜLDSE inimesi, kes loomadest loobuvad kergekäeliselt ja mitte midagi teha ei oska. Ma ei taha enam mingeid soovitusi. Ausalt, ei taha. Ma olen proovinud erinevaid lõhnu, kõiki spreisid, väga kalleid pihusteid, erinevaid liivakaste, erinevaid toite, erinevaid liivasid, erinevaid mänguasju, nendega tegelemist, eraldi hoidmist, õues käimist, karistamist, paitamist, silitamist, nipsutamist, pritsimist ja lõpuks isegi kassidele mõeldud antidepressante. Ma ei taha enam mitte midagi proovida, ma ei taha enam kellegagi nõu pidada, ma ei taha enam mitte kuradi midagi. Ma tahan seda, et koju tulles ei peaks kartma, et kas diivanile on ikka kuiv istuda. Et kas Robini voodi täna on kuiv või märg. Ma ei taha autosse istudes tunda kassi kusehaisu aga ma pean – sinna ma viisin Henri turvahälli, et Kass uuesti sinna lihtsalt ei kuseks. Ma olen seda turvahälli nii palju nühkinud, et tegelikult see võib olla enam ei lõhnagi aga mul on täielik foobia juba. Ma lihtsalt EI TAHA.

Mida siis teha? Ma ei pane tervet looma ju magama. No loomakliinik ei lasekski mul seda teha. Ma küll ei pea kasse enda lasteks aga nad on ikkagi elusolendid ja see magamapaneku variant on lihtsalt täiesti.. rumal. Mis veel teha saab? Ma arvan, et ideaalne lahendus oleks leida talle lihtsalt uus kodu. Kellegi tuttava või tuttava tuttava juures, et ma ei tunneks ennast vastiku egoistlikust värdja inimesena. Vabandust, ma tean, et need pole ilusad sõnad aga ma lihtsalt.. ei jaksa ja kogu see olukord on täiesti s*tt. Kass on TEGELIKULT ju tore loom AGA talle ei meeldi teised kassid ega lapsed. Kohe üldse mitte ei meeldi talle lapsed. Talle ei meeldi lärm ega kisa ja kära ning külalised. Meil on aga üsna tihti võõrad majas, lapsi on siin ka mitu ja teine kass on ka olemas. Ju vist ei meeldi meie talle ka enam ja nõme öelda aga mul hetkel pole tema vastu ka väga soojasid tundeid. Ta on NIIIII EBAREAALSELT ILUS loom, et ausalt, uskumatu aga miks ta niii pahasti minuga käitub?

Ma arvan, et Kass sobiks ideaalselt mõnele vanainimesele. Kuskile kus on rahulik, kus pole lapsi, kus pole kära, kus ei ole teisi loomi. Kass on tegelikult ju täielik mömm ja memmekas. Talle meeldib hullult süles magada, ta tahab väga paitamist ja kallistamist. Mul on nii kurb kogu selle asja pärast aga ma näen, kuidas tal on meil halb. Puhh on vallutanud kõik kohad: kui Kass läheb aknalauale magama on Puhh seal trügimas, sama on nende ronimispuul või diivani äärel. Tavaliselt proovin ma neid lihsalt päeval eraldi hoida – Puhh elab hea meelega magamistoas või hängib rõdul, kui Henri seal magab. Kuid kogu aeg ju ka ei saa – meil on siiski korter, kus pole miljon ruutu ja nad peavad ühel hetkel ikkagi koos olema. Ja siis karvad lendavad ja Kass kränub. Väga tavaline vaatepilt on, et Kass magab ja siis Puhh hüppab talle selga järama. No ma saan aru ju Kassist, ise oled ka närvis, et selline su elu on ja kusedki igale poole. Aga siiski 😦

Ja Puhhi me ära ei saaks anda. Ta on täiesti Robini kass ja üleüldse lastele ta väga meeldib. Robin ei ole muidugi nõus ka Kassist loobuma aga ma ei tea mis teha lihtsalt. Ega me ei tunne kahjuks ise ühtegi vanainimest, kes endale kassi tahaks aga äkki teine tunneb. Ma ei tea. Nagu te aru saate, siis ma olen päris endast väljas. Ja see ei tähenda, et see minu soov Kass mujale kolida, oleks läbimõtlemata. Ma olen seda ikka no nii kaua edasi lükanud, kui vähegi on saanud aga enam lihtsalt ei saa. Robini voodi oli jälle täiesti täis pissitud. Eelmisel nädala oli Kass sinna kakanud ja järgmine päev pissinud ja kolmas päev VANNITOA põrandale kakanud – seal on ju soe. Mingi periood ma arvasin, et äkki tal on põiepõletik, et otsib sooja kohta aga loomaarst välistas selle ja kõik muud haigused jms asjad ka. Loomaarsti enda sõnad olid: mõni loom lihtsalt ongi selline. See eriti ei lohutanud.

Noh ja mis see hala nüüd aitab eks. Inimesed arvavad, et ma olen vastik inimene, annan ”oma lapse ära” ja sellistele ei tohiks loomi andagi. Olen nõus, ma enam ei plaani võtta ka. Olgu öeldud, et ma TÕESTI ei ole halb inimene. No ei ole 😦 Ma armastan väga loomi aga minu kannatusel on ka piir. Raido omast ma ei hakka üldse rääkimagi.. Nii, et mis siis nüüd saab? Lööte mind risti või oskab ehk keegi mõnda kodu Kassile soovitada? 😦

veebifail-15

1 Comment (+add yours?)

  1. Maria
    Apr 20, 2016 @ 11:00:11

    Kodusoovitusi kahjuks pole kuid hukka ei mõista kohe kindlasti.
    Meil vahepeal ka kass pissis igale poole (nt tuli magamistuppa ja lihtsalt lasi teki täis kui magasime, mehe töökoti+läpaka!!!, lapse pisikese seljakoti jne) See kestis umbes 3 nädalat ja ausalt jube tunnistada, aga hetkeks arvasin, et viskan tänavale. Piinlik eks.
    Nüüd ta enam seda pole mingi kuu aega teinud, aga kui uuesti hakkab otsime ka ise teise kodu talle. Sel ajal käisime temaga loomaarstil (ehk põiepõletik, ei olnud) vahetasime liiva, hellitasime, otsime kallimaid toite jne. Mitte mingit abi polnud. Ja kui uuesti hakkab siis anname kindlalt ära.
    Olen üles kasvanud peres kus kõik loomad (koerad, kassid, isegi jänesed) on elanud pika elu ja õnnelikult. Armastan ise väga loomi kuid looma järgi ma kahjuks elama ei hakka. Osad isegi peavad ju metsikuid kasse. Jube minu arvates.
    Kindlasti teete täiesti õige otsuse ja ära kuula neid vingujaid (ala loom võetakse terveks eluks vms) Las sellised elavad elulõpuni oma loomaga ja käivad kuse(vabandust väljendi pärast) haisuga ringi.
    Kassidel see pissimine muideks väljendab rahulolematust, seega milleks piinata ennast ja ka looma?
    Kui ise kodu ei leia siis soovitan Pesaleidjat vms Kasside turvakodu.
    Ja mitte mingeid süümepiinu ära tunne, ausalt 🙂

    Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: