Planeerimine

Ma võiksin nüüd öelda küll, et mul oli see teema meelel juba mitu nädalat, kuid kes mind ikka usub, kui Britt ette jõudis ja eile kaaaa sarnase teema tegi. Tegelikult oli see mulle hea tõuge enda mõtteid pikemalt kirja panna ja teiste omasid huviga lugeda, sest see planeerimine on selline asi, et eks meil kõigil ole sellega omad lood. Kes ei planeeri üldse, kes planeerib palju, kes tahaks planeerida aga ei saa lihtsalt aru, mis tegema peaks. Ma võin alustuseks kohe öelda, et mina olen kaalude tähtkujus sündinud ja terve elu on mulle räägitud, kuidas ma peaksin olema selline, kes siis iga otsust meeletult kaalub ja kõiki asju planeerib. Mina olen selle peale alati vastanud, et ma sündisin valel ajal vist, sest mingisugune kaalumine ja planeerimine ei käi üldse minuga kokku. Ja tõesti, ei käinudki. Suuremad otsused võtan ma vastu pigem väga kiirelt – ülikooli eriala, ülikooli pooleli jätmine, abiellumine, kokku kolimine, isegi laste saamine – see kõik on tulnud kuidagi loomulikult ja ilma tunde pead murdmata. Samas ma võin vabalt enne restorani minekut panna selga ühed riided, istuda autosse ja sõita ning siis koju tagasi keerata ja riideid uuesti vahetada. Kuid seda viimast juhtub pigem harva, siis mul on mingi imelik tuju, sest ega ma üldiselt väga ei pööragi tähelepanu, mis mul seljas on, lihtsalt mulle ei meeldi restoranis, teatris jms kohtades käia selliste riietega, et ”nii suva on, nii hipster olen”. On kohti, kus tuleb siiski oma väljanägemisele tähelepanu pöörata. Aga oot.. see on hoopis teine teema.

Igal juhul ei ole ma kunagi olnud suur planeerija. Ma olen kulgenud. Raido ka. Me kulgesime läbi elu ja lihtsalt olime ja vaatasime ning alati oli ”küll saab”. Õnneks alati sai ka ja polnudki mingeid muresid. Aga siis me saime ühe lapse ja kui tema hakkas hoius käima aga minul oli töö ja Raidol oli töö, siis pidi hakkama natukene planeerima. Kes, mida, millal ja kuhu. Alguses oli hästi raske aga lõpuks kujunes ju rütm paika ning ma avastasin enda üllatuseks, et see asjade ette mõtlemine ei olegi nii raske. See loob hoopis korra ja tuleb välja, et mulle meeldib teatud mõttes rutiin ja kord. Ja lapsele on see samuti oluline. Selle miinuseks oli muidugi see, et kuna ma vihkan hilinemist (jah, ma olen abielus suurima hilinejaga maailmas aga ta proovib muutuda, ausalt!), siis ma läksin närvi, kui asjad ei läinud täpselt minu plaani järgi. Ma küll proovisin ikka olla veits chillim, kuid mul on vist mingi sündroom ausalt aga mulle meeldib praeguseks, kui minu suhteliselt detailne plaan ei muutu, vaid on täpselt nii nagu ma seda oma peas läbi olen mõelnud. Kujutage nüüd ise ette mitu korda tegelikult lastega inimestel plaanid alati täpselt lähevad.. Meil on vist isegi hästi tegelikult..

Kuid siin ma nüüd olen. Planeerija. Ja ma planeeringi kohe täitsa palju ja täitsa pikalt ette ning mulle täiega meeldib see! No näiteks kontserdid – vahel tulevad ju piletid müüki mitu kuud ette. Alati ma mõtlesin, et küll saab ja siis tihti olid juba otsas, kui mina jaole sain. Nüüd ma ostan kohe. Või lasen Raidol osta. Igal juhul on mul sel aastal olnud korduvalt, nii et mul on kontsertipiletid ette ostetud 2-3 kuud. Ja mulle tõesti meeldib see. Inimesed ütlevad, et no kuidas nii saab, et sa ju ei tea üldse, mis sa siis teed. Kuidas ma ei tea? Kontserdile lähen ju.. mul piletid ostetud.. (silmi pööritav smail). Ma siis panengi selle asja endale kalendrisse kirja ja arvestan sellega, kuid teen teisi plaane. Minu meelest pole siin mitte midagi keerulist. Kuna me käime päris palju neil kontsert-õhtusöökidel, siis on see ka hea, et kohe saab laua kinni panna ja tavaliselt tänu sellele ka täitsa hea vaatega laua. Mulle sobib. Asi see siis on need piletid ära osta..

Sama moodi on reisidega. Dubais käisime me jaanuaris aga piletid sinna ostsime vist oktoobris äkki. Ma seda enam täpselt ei mäletagi, kuid päevi reisini oli ostuhetkel ikka päris mitu. Kuid aeg läheb ju nii kiiresti! Pealegi on see pikemalt reiside planeerimine ju ka rahaliselt väga palju kergem. Alguses ostad piletid, paari kuu pärast bronnid majutuse ja siis on veel paar kuud aega, et rahasid kõrvale panna ja niimoodi majandada, et päris suurt auku ei teki. Noh, eks vahel tekib ikka aga see on lihtsalt laristajate elu, sellega tegeleme järgmiseks. Jällegi siin teised naeravad, et no kes jaksab oma reisi oodata 150 või 220 päeva aga mina ei saa aru mis sellest ootamises nii hullu on? Teed oma asju, aeg lendab, vahepeal tuleb veel mõni planeeritud väikene reis või kontsert vahele ja nii ongi. Päevad lähevad kiirelt.

Kui vahel tahad veel kuskile ilma lasteta minna, siis ka selle puhul on hea, et planeerid asju ette. On aega lastele seda asja rääkida, on aega lapsehoidjatega plaan paika panna ja on aega enne lastega koosolemist nautida veel rohkem, kui muidu. Samas noh, ega me eriti pikalt lasteta kuskil ei käi, nii et meie puhul see viimane asi eriti ei kehti. Kuid sel kuul me lähme küll kolmeks päevaks ära ja lapsed jäävad koju. Seda me vist planeerisime küll alles märtsi alguses, kuid siiski, ligi kaks kuud ette ja minu jaoks pole see mingi probleem. Mul ongi aega vaikselt Henrit harjutada sellega, et ma ei anna talle ise 100x päevas rinda ja äkki kui mind kaks ööd pole, siis kellegi teisega ta hakkab paremini magama ka. Vaatab, et pole mõtet ringi roomata mööda voodit. Noh, see selleks, kuid igal juhul on mul endal aega vaimselt ette end valmistada, et me oleme esimest korda niimoodi ilma oma väikese Hentsuta.

Ja see reiside ette planeerimine ei käi kunagi ka, nii et ma otsustaksin nüüd, et täna planeerin ette reisi oktoobrisse. Lihtsalt aegajalt ju näed mingit head pakkumist ja mõtled, et oh, aga ostaks ära. Näiteks veebruari alguses ma nägin pileteid Tallinnast Milanosse. Sealt pole Garda järve äärde üldse pikk maa sõita, nii et miks mitte need ära osta? Kogu perele läksid piletid vist 350€, mis on minu meelest ikka väga mõistlik summa. Mul on nende lennupiletitega lihtsalt selline värk, et mulle EI meeldi maksta nende eest rohkem, kui ma kunagi olen juba maksnud. Et kui ma olen Londonis käinud edasitagasi 100€ga, siis ma ei taha järgmine kord 200€ maksta. Tundub.. imelik. Täpselt sama moodi ostsime me ju piletid Kaija ja Kristaga ”tüdrukute nädalavahetuseks” Dublinisse JAANUARIS ja reisile lähme alles septembris. Aga no te proovige klappima saada 3 pere kalendreid, sest ei saanud ju vaadata ainult millal meie ise vabad oleme – tuleb arvestada ka seda, et teised käivad tööl, Krista tahtis võistelda, Kaija läheb kindlasti kooli ja mina ise tahan äkki ka minna. Lisaks veel on kõigil lapsed ja nende eest peab ju keegi ka sel ajal hoolitsema ehk vaja on, et ka isad oleksid sel ajal vabad ja olemas, nii et üle tuli vaadata ka isade ja võib olla vanavanemate kalender. Samas tasub see ju end ära, sest ma kujutan ette, et meil saab kolmekesi niii vahva ja lõbus olevat ja ma loodan VÄGA, et Raido mind ka kuulab oma oma sõpradega millalgi kuskile hängima läheb – vahel on vaja lihtsalt puhata, kõigest ja magada süümekateta lõunani ning juua rohkem, kui klaas veini äkki isegi.

Ning kui keegi siis mulle ütleb, et kuidas sa viiiisid niimoodi planeerida, siis minu praegune uus vastus sellele on olnud: sest see on mõnus ja nii ma jõuan rohkem. Ausalt. Varem mulle tundus, et nii, kui iga sekund on arvel, siis ei ole kuidagi üldse vabadust ja midagi ei jõua. Praegu tundub mulle vastupidi – mida rohkem ma asjad paika panen seda rohkem ma jõuan tehtud ja käidud ja nähtud. Selle aasta lõpuks olen ma käinud viiel reisil, nii et mitte üldse paha. Kuna ma ütlesin, et mõne reisi puhul on vaja vaimset ettevalmistust, siis näiteks novembris lähme me lastega Miamisse ja vot, selleks ma peangi end pool aastat ette valmistama, et ma lendan oma siis 5-aastase ja 1,4-aastasega 11 tundi järjest lennukiga. Ma salamisi loodan, et leiutatakse mingi lastele ohutu, kuid hästitoimiv unerohi, kuid reaalsus on, et ma lihtsalt pean meile kõigile piisavalt tegevust kaasa võtma jaa.. planeerima, et läheb kõik hästi. Sest siis läheb ka.

Raidot vist ajab mu planeerimine vahel hulluks ja teinekord närvi. Tema ikka veel kulgeb, kuid samas ma usun, et tal on hea meel, et ma ostan meile suveks kontsertipiletid ära, sest siis ta teab, et me ikka lähme ka kuskile ja talle meeldib väga igal pool käia. Raidoga on see vähemalt hea, et kuigi ta kunagi pikalt ei planeeri, et öelda ta ei planeerigi üldse, siis vähemalt öö enne reisi ta teeb palju uurimustööd ja teab täpselt kuhu minna ja kuhu mitte ning kust kohast mingi kupongiga mõistlikku hinda saab. Võiks tegelikult arvata, et kuna minust on saanud suur planeerija ja Raido on veits juut, siis me oleme hästi rikkad inimesed aga miks tegelt pole?! Elu üks suurimaid müsteeriumeid vist. 🙂

Planeerimine on kasulik ja minu jaoks meeldiv tegevus. Ja praegu ma mõttes planeerisin, et ma teen järgmine nädal postituse endale üleüldse meeldivatest tegevustest.. Kohe vaatan kalendrist millal aega on 😉

1 Comment (+add yours?)

  1. Egle
    Apr 08, 2016 @ 14:31:03

    Ma kunagi polnud ka üldse selline, kes üle kahe päeva ette teaks, mis ma teen. Aga kui asi reisimist või mingeid üritusi puudutab, siis ma planeerin ja uurin suurima hea meelega. Kahjuks ei ole piisavalt tihti see võimalik, aga kasvõi mõnda uute naaberlinna minnes (no neid meil siin veel jagub) teen enne korraliku tripadvisori taustatöö. Ja seda, mis päeval kellegagi kokku saan, kui Eestisse lähen, hakkan ka juba vähemalt kuu aega enne paika panema, sest ma lihtsalt ootan seda niii väga alati. 🙂 see korraldamine kuidagi toobki selle reisi või ürituse kuidagi kiiremini lähemale. Pealegi peab ju töö juures tihtipeale kohe aasta alguses terve aasta puhkused paika panema ja nii ma teagi juba jaanuarist, et me detsembris Eestisse lähme.
    Meil on veebruari alguses ostetud (no tegelt Anar kinkis) juunikuise kontserdi piletid ja kohaliku superstaarisaate finaali piletid ostsime ka vähemalt kaks kuud ette ära, sest muidu poleks neid ilmselt lihtsalt saanud. Nii mõnus on midagi oodata ju. 🙂

    Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: