Tätoveering

Juhtus nii, et pikka aega ma mõtlesin, et minu kehal võiks mõni ilus joonistus olla. Ma seda mõtet olin mõlgutanud üsna kaua aga aasta alguses tundus, et ehk varsti võiks. Ma ootasin vist mingit õiget hetke ja märtsis see tuligi. Ei tea miks või kuidas aga kirjutasin paarile tegijale, vahtisin hunnikus pilte ja leppisingi kokku aja Anniga. Tema käekiri oli mulle sümpaatne, ta tundus ka inimesena selline mõnus ja me leppisime kokku, et ta teeb paari minu antud näite puhul kavandi. Kuna ma ei leidnud ühtegi päris sellist nagu ma tahaksin, siis Ann sai minu kirjeldustest ilusti aru ja kui kavand mulle meilile tuli, siis ma olin juba hästi rahul. 

Täna enne tegema minekut ma hakkasin korraks kartma ka. Esiteks – kas on valus? Teiseks – kas mulle ikka meeldib? Kui Ann aga mulle kavandi paika panin, siis ma nägin kohe, et see on ju nii ilus, kuidas ei saa meeldida? Ja meeldib. Kohe väga. Hästi palju meeldib! Ja valus oli ka 🙂 Paar korda natukene vandusin ja tõmbasin end krampi aga Ann oli hästi õrn ja rahulik ning rääkisime terve aja juttu. Suurem osa ajast oli aga pigem selline ebameeldiv tunne, mitte valu ja see ununeb kiiresti. Kindlasti see ei hirmutanud 😉 

Aga miks lilled? Sest mulle meeldivad. Lilled on ilusad, naiselikud ja aegumatud. Minu lähedased teavad ilmselt minu lillearmastust üsna hästi. Osa lilli on suuremad ja väiksemad, lahti ja natukene kinni – nagu ma ise. Hästi suur osa minust on veel peidus, palju on nähtav, midagi on ainult oma kallitele. 

  
Kunsti kehale tegi Ann Keevallik – imearmas ja väga andekas 🙂 

Vot nii. Hästi rahul olen. Ja mingit arutelu miks tätoveeringuid vaja on vōi ei ole, ma pidama ei hakka. Minu keha on minu oma. 

2 Comments (+add yours?)

  1. olgakaju
    Apr 06, 2016 @ 06:59:52

    Väga ilus! Mul on ka tätoveering. Pisike ja peidus. Praeguseks suurem osa ajast ma isegi ei mäleta, et ta mul on. Pisike sai tehtud seepärast, et tol ajal ma kartsin vanemate ja vanaema arvamust. Aga millalgi 5 a hiljem läksin sirge seljaga vanaemaga randa, kuni ta kukkus kriiskama, et mis see mul selja peal on.. Uuuuups.. 😀 Olin ära unustanud…
    Naljakas, kuidas inimestel alati on öelda ja arvata midagi tätoveeringutest (“need ju vangidele”, “naised küll ei tohi tattood teha”), justkui oleks see nende keha, kuhu tattood peale surutakse.

    Reply

    • kristipere
      Apr 06, 2016 @ 07:02:00

      Ojaaa, mu isa ka ainult ohkas ja see tegija ise ütles, et tema isa pidi pidevalt ütlema talle, et see pole päristöö ja kes see täissoditud naist endale tahab 😀 Minu arust ongi see asi mida sa teed eelkõige endale ja seepärast polegi see teiste asi mis ja kus sul on 🙂

      Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: