Adele

Selleks, et jõuda eilse õhtu juurde, ma pean alustama natukene kaugemalt. Nimelt umbes 5 aastat tagasi kuulsin ma esimest korda seda laulu ja nägin seda videot:

Istusin meie Mustamäe kodus rohelisel diivanil, leidsin selle youtube’s ringi luusides ja.. kuulasin. Kuulasin veel. Vaatasin. Otsisin sõnad välja. Laulsin kaasa. Ja nii ilmselt väga mitu tundi kuni laul peas oli. Järgnevad päevad panin selle laulu väga tihti käima ja istusin silmad kinni ning muudkui kuulasin. Milline hääl! Millliiinnnee hääl on ühel noorel naisel, uskumatu! Ja kui kerge tundub talle kõige keerulisemate kohtade laulmine.. Imeline.

Sealt sai alguse minu Adele-armastus, mis on siiani väga suur. Nagu me Sandraga tänagi veel arvasime: Adele on selline inimene, kellega tahaks sõber olla. Sellest esimest tema laulust alates mulle tundus, et peale üliandeka laulja ja laulukirjutaja on ta lihtsalt ka väga mõnus inimene. Ma tegelikult ei saa kahjuks öelda, et milline ta ju PÄRISELT on, kuid olles nüüd käinud kontserdil ja lugenud palju intekaid ning vaadanud sadu videosid temast ja temaga, tundub ta igal juhul äärmiselt mõnus inimene tõesti.

Minu Adele armastus oli väga tõsises hoos ja veeres nagu lumepall, kui tuli uudis, et ta teeb muusikast pausi ja keskendub enda lapsele. KUI kurvaks mind see tegi, kuid kui uhke ma olin selle üle, et tänapäeval on veel mõned nii kuulsad ja edukad inimesed, kes tõesti tahavad ise oma last kasvatada ja temaga rohkem kodus olla, kui 3 kuud. Teadsin, et küll ta lõpuks ikka tagasi tuleb ja ootasin vaikselt seda päeva. Kuni nüüd eelmisel aastal tehti väikene promoklipp, mida ma juhuslikult nägi, et Adele on varsti tagasi. Mõni aeg hiljem ilmuski Hello, mis purustas vist väga palju erinevaid rekordeid ja kohe peale seda laulu olin ma kindel, et ta tuleb tagasi veel paremana, kui varem. Ja minu jaoks on tõesti nii. Ta oli enne fantastiline, kuid praegu on ta lihtsalt veel parem. Tema südamevalu on möödunud ja võiks arvata, et millest ta siis nüüd kirjutab, kuid nagu näha oskab ta kirjutada veel nii paljust. Tema uuel plaadil olevad laulud on näiteks pühendatud tema lapsele, sõpradele, kodukandi pargile..

Ma ei mäleta kumb meist Sandraga avastas, et Adele Rootsis esineb, kuid ma mäletan, et ma jätsin auto Vabaka äärde seisma, et Sandrale kirjutada, et me PEAME sinna IGA HINNA EEST minema. Ma teadsin küll, et siis on mul alles 9 kuune laps kodus ja see minemine võib raskendatud olla, kuid nagu minuga ikka – ma mõtlesin, et küll saab. Ja näed.. 🙂
Kui aga piletid müüki tulid, siis oli Raido kontoris ja proovis neid osta. Süsteem oli selline, et järjekorrast said nö virtuaalsesse waitingroomi ja siis saad koha valida ja siis maksta. Raidol oli aga mingi jama ja ta visati sealt ooteruumist MITU korda välja, nii et ma olin täiesti lootusetult kurb. Lõpuks oli aega nii palju möödunud, et ma hakkasin ise proovima ja Raido pidi üldsegi kohtumisele minema. Üritasin igat pidi, sain lõpuks ka ooteruumist edasi aga kohti valida ei olnud.. Kõik oli otsas. Refreshisin ja proovisin 45 minutit veel aga ei midagi.. Sandra sai 2 piletit ühte kohta ja 1 teise kohta ning mul oli vähemalt siiralt hea meel, et ühel meist vedas, kuna ma teadsin, et tema ja ta ema on samuti väga suured fännid.

Täitsa ausalt öeldes ma nutsin sel päeval. Ma tean, et see tundub narr aga ma väga tahtsin seda ja väga nõme oli, et see oli nüüd niiii lähedal ja siis jäin ilma. Proovisin osta pileteid ka mujale maadele, kuid kõik olid otsas ja väljamüüdud, nii et polnudki muud teha, kui kurvastada. Ma ei tahtnud sel päeval üldse kellegagi rääkida ja olin niii pettunud nagu tõesti oleks midagi kohutavat juhtunud. Sain aru küll, et see pole ju päris mõistlik põhjus kodus kurvastada aga ei saanud ka teisiti.

Aeg läks mööda ja nii palju uusi asju tuli oodata. Käisime Raidoga ju Pariisis, broneerisime Itaalia reisi ja ma vaikselt leppisin, et noh, okei, see Adele on minu jaoks ilmselt kaugem unistus. Vahepeal kuulasin ta plaati (nii 100x nädalas) ja kurvastasin natukene, kuid midagi ju teha ei saanud. Teadsin, et Rootsist kellegi võõra käest piletite ostmine on VÄGA riskantne, sest nad seal tahavad palju petta piletitega ja ma ei julgeks niimoodi riskida. Vahepeal Raido küll vaatas neid Facebookis pakutavaid pileteid, kuid alati oli müüjaks keegi suvaline juhan, kellel oli Facebookis 30 sõpra ja profiil alles loodud – ei tundnud eriti aus värk ja nii ma tegingi sellega oma rahu. Küll tuleb ka mul võimalus teda kuulata ja näha ning mis sest ikka!

Kuni nädala alguses ütles Raido, et kuule.. kui saame, siis lähme ju ikka. Ütlesin muidugi, et kuidas me küll saame ja mind pole niimoodi ilus narrida. Tuli aga välja, et Facebookis müüs pileteid ka inimene, kes tundus täitsa usaldusväärne. Kohad olid küll üsna kehvad, kuid siiski.. Raido natukene rääkis temaga, uurisime kuidas lapsehoidjal need päevad ja kas sinna üldse veel lennata saaks ning.. tundus, et saamegi minna. Ma ikka hakkasin siis kartma, et ei tea, kui äkki ikka saame võltspiletid ja mis siis teeme.. Raido uuris natukene veel selle inimese profiili ja selgus, et Raido Läti sõpradel on temaga mitmeid ühiseid tuttavaid. Tundus juba täitsa reaalne. Lisaks oli konto tema enda nimega ja piletitel ka tema nimi peal, nii et.. meil olid piletid, lennukipiletid ja lapsehoidja. Hotelli panin ma kinni muide juba detsembris, sest ma olin siis niii kindel, et saame minna. Ja tasuski end ära..

Stockholmi lennates oli taevas niii vahva:

Olin valinud hotelli 20 minutit jalutuskäiku Tele2 Arenast, et saaksime vajadusel sinna jalutada. Me polnud kunagi kumbki nii suurel kontserdil käinud, kuid sellega olime arvestanud, et liiklus on ilmselt HULL! Sandra ja Risto aga võtsid meid peale ja Risto kasutas oma võlurioskuseid ning võlus meile parkimiskoha arena juurde. Kasu ka neist Rootsi sõpradest ikka, eks!

Ja nüüd minu kiidulaul ürituse korraldusele. See oli väga hea! Ausalt! Seal on erinevate tähtedega sissepääsud ja meie omas oli päris pikk järjekord. Kõiki ju konrolliti, et sul juhuslikult pommi kaasas poleks.. Lisaks otsiti läbi kotid. Meile Raidoga küll tundus, et TEGELIKULT saaks midagi sinna sisse ikka smuugeldada aga no vähemalt kontrolliti. Samas liikus see järjekord väga kiiresti ja sisse jõudes oli õhkkond väga mõnus. Ei olnud mitte mingeid hulle järjekordi. Isegi naiste wc-s EI OLNUD järjekorda. Hämmastav või mis? Pubis saime samuti kohe löögiline, leidsime omad kohad väga kiiresti üles ja üleüldse oli kõik väga sujuv. Ainukene jama oli, et alguses me ei saanud saali sisse, sest keegi oli valet nuppu kogemata vajutanud ja uksed lukustanud ning neil kulus aega, et need korda saada. Õnneks polnud meil kuskile kiiret, sest Sandra sundis meid varakult kohale minema.

Nagu te näete, siis me istusime no poole kohaga lava taga. See must kastikene, mis seal silmade ees on, oli põhilava. Kui silmadega sealt edasi vasakule sinna mustale alale liigute, siis see oli too ala, kus Adele vahepeal ka laulis. Esimese laulu ajal ta sinna just ilmuski ja Hello meile ütles. Siin on saal veel ikkagi natukene tühi, kuid kokku oli saalis 40 000 kohta. Adele ütles, et see oli tema suurim kontsert.


Nagu ma enne mainisin ka, siis ma kuulasin seda Rolling in the Deepi silmad kinni. Mul nimelt on selline asi, et ma automaatselt panengi silmad kinni, kui kuulen head muusikat. Selles suhtes ei seganud mind väga ka meie kohad – ma nagunii pean end sundima, et kuule, tee ikka vahepeal silmad lahti ka. Sel korral aga juhtus ka selline asi, et SEKUNDI pealt, kui Adele laulma hakkas, ma hakkasin nutma. Mitte niimoodi luksuvalt ja nuuksuvalt aga silmad olid täiesti märjad ja midagi kripeldas kurgus. Lihtsalt nii ilus ja hea oli, absoluutne õnne tunne valdas mind vist..

Adele laulis kõik minu lemmikud laulud ära. Mul on neid palju. Umbes neli tükki uuelt plaadilt ja umbes 6 vanadelt plaatidelt. Laulude vahepeal rääkis ta natukene mõnede laulude taustast ja kirjutamisprotsessist ning mis need tema jaoks tähendasid. Lisaks sellele tegi ta seda, mida me temalt ka ootasime: ta tegi nalja. See on nii värskendav, kui keegi laulab siirast armastuslaulu ja peale seda ütleb ”fuck” nagu see oleks kõige loomulikum asi. Ta muidugi ka vabandas, kui kedagi tema ropendamine solvab, kuid ta ütles, et ei saa muuta seda, kes ta on. Inimesed plaksutasid selle peale, kõvasti. Adele ajas inimesed naerma, nutma, tekitas sooja tunde ja külmavärinaid.

Ta kutsus väga mitu inimest lavale. Talle meeldivat plakatid ja sildid, nii et lavale said lippude ja plakatitega inimesed, kes kõik värisesid seal nagu haavalehed ja see oli nii armas. Üks noormees küsis, kas ta tohiks Adelega koos ka laulda ja muidugi ta tohtis. Kuigi noormees ei olnud superstaar, siis laulis ta piisavalt hästi, et inimesed kõik plaksutasid, elasid kaasa ja rõõmustasid. Mina rõõmustasin iga laval käinud inimese üle, sest ma kujutan ette, kuidas nende jaoks täitus üks suurimaid unistusi nende elus. Mitte mingit kadedust, täiesti puhas rõõm nende inimeste üle. Ja taaskord kinnitus sellele, et Adele on imeline..

Adele ja kontserti kohta ei ole mul muidugi öelda mitte ühtegi halba sõna. Null. Kuid ma tahaks natukene vibutada näppu inimestel, kes tulid kontsertile ja siis istusid terve aja telefoniga Facebookis ja Viberis.. Minu ees olev neiu vist ei kuulnud poolesid laule, sest ta vaatas näiteks enda telefoni pildigaleriid läbi. Ja minu kõrval istunud Soome naine ei plaksutanud suurem osa ajast, sest ta sõi popkorni sellise hooga nagu ta poleks kunagi süüa saanud. Noh, ehk see oli nende jaoks ikkagi kontserdielamus, kuid mina mõtlesin sellele, et mitu inimest oleks seda palju rohkem nautinud ja kaasa elanud, kuid nemad ei saanud pileteid..

Kogu õhtu oli suurepärane. Igas mõttes. Muusika oli täpselt nii ilus nagu ma arvasin ja Adele täpselt nii mõnus nagu ma lootsin. Isegi veel mõnusam. Mulle meeldivad inimesed, kes on ausad ja siirad, kes teevad palju nalja, oskavad naerda ka enda üle ning naudivad oma tegemisi siiralt. Tema nautis seda küll väga. Ma tean, ma tean, te võite öelda, et see kõik võib öelda näitemäng aga mina teid ei usuks. Mina usun, et see oli ka tema jaoks väga võimas kontsert, sest 40 000 inimest laulab sinu laule sinuga kaasa, plaksutab ja juubeldab.. ilmselt on see päris hea tunne 🙂

Kui saaks, siis läheks uuesti. Kohe. Lendaks uuesti kuhu vaja, istuks ja ootaks kontserti algust, piiluks peaaegu lava tagant kogu üritust ja oleks ikka väga, siiralt, ülimega õnnelik. Adele oli täiesti seda kõike väärt ja mul on nii hea meel, et Raido jaoks oli minu väikene unistus piisavalt tähtis, et nii palju pingutada. Lahkusin arenalt suure rõõmuga südames, pisaratega silmas ja õnnega kogu mu kehas. Küll on hea, et on selliseid muusikuid, kes oskavad inimestes sellise tunde tekitada.

Huumorit täis hommikud

Kes teavad meid rohkem, need teavad ka, et meil on kodus palju lärmi. Raido lihtsalt seisab, Robin tahab rääkida haidest ja mina kamandan kõiki või kurjustan Raidoga, et see lihtsalt seisab. Raidol on suva, ta ei lähe närvi, kui ma ta peale karjun, sest ta pool aega magab nagunii püsti ja teise poole ta ilmselt saab aru, et ega ma tegelt paha pärast karju, ma olengi selline. Ja olgu, karjumiseks on seda kogu aeg vale nimetada. Pigem on mul lihtsalt väga.. nõudlik ja konkreetne hääl. Aga no mõni hommik mul on tunne lihtsalt, et ma ei tea, kas nutta või naerda. Täna ma lihtsalt olin huumori-vapustuse ääre peal. See on siis lõbusam variant närvivapustusest.

Henri ja mina ärkasime juba enne 7 ja olime elutoas toimetamas. Henril on huvitav aeg, mil ta teeb mingisugust kurgupõhjast tulevat ürgset kisa ja seda for no good reason. Lihtsalt kriiskab, ise vahepeal naerab, vahepeal lehvitab. Ma proovin küll selgitada, et ole nüüd ikka ja ei, nii pole ilus aga veel ta vist aru ei saa või ta on juba varakult hakanud mu soove ignoreerima. Igal juhul ärkas selle peale täna üles ka Robin kell pool 8 ja tuli elutuppa diivanile vaikselt ärkama. Robin ja Raido on täpselt ühest puust – neil kulub ärkamiseks vabalt tunnikene aega ja unisena nad on täiestiiii kohutavalt uimased ja ei saa ööd ega mütsi aru. Robin istus diivani peal, silmad pool kinni ja ütles, et ta tahaks, et ma talle pitsat teeksin. Ütlesin, et nii see eriti ei käi, et esiteks selline nõudmine ja teiseks, millal me oleme KUNAGI pitsat hommikuks sööönud? Pigem ikka kooki.. Igal juhul jäi see pitsa meil tegemata ja vestlus lõppes. Kolm minutit läheb mööda ja Robin vaatab mu poole: ”aga kas sa pitsat ei hakkagi tegema palun?”. Hallo.. kas meil just oli see vestlus või ei? Selgitan siis aga oma juttu uuesti ja seekord natukene aeglasemalt. Tundub, et sai aru, sest ta vist tegi üleüldse nalja ning muigas omaette..

Kuna kell on juba 8 saanud, siis peab ärkama üles ka Raido. Ütlen Robinile, et ta läheks teda äratama. Robin vaatab telekast tulevat Priitu ja Prääksu ning ütleb ”mhm”. Natukene aega hiljem küsin, et mis värk on, pidid minema issi üles ajama ju. Ahaa, mina? Pidin? Ei, millal ma seda lubasin? Oeh, okei, ega tegelt ongi ilmselt parem, kui ma ise lähen, sest Raido äratamine on omaette kunst. Eks mõned juba teavad.. Lähen tuppa, kardin üles, Henri talle peale ronima ja siis ise seletan, mis vaja teha on: tõsta alt käru mulle autosse, too oma ülikond autost, vii prügi välja kohe kui alla lähed, hoia Henrit kuni ma otsin Robini asju ja minge täna varem, sest Robin ütles, et ta ei taha hilineda. Selle kogu aja istub Raido voodiäärel, Henri ta peal ronimas. Raidol silmad kinni, Henri tirib teda. Võtan Henri, tulen teise tuppa, ise seletan samal ajal uuesti: käru, ülikond, prügi. Piilun ukse vahelt: ahaa, istub ikka silmad kinni, tavaline.

Mõned minutit hiljem peab ikka Raido ka tulema elutuppa tegutsema, sest täna ta hiljaks jääda ei saa. Vahel harva tal on selline ”pean olema täpselt see kell kuskil” ja siis ta suudab natukene kiiremini tegutseda. Annan Robinile ta riideid ja palun riidesse panna, sest kell on juba palju. Robin jaurab. Panen teleka kinni ja ütlen, et pane riidesse. Robin jaurab. Ütlen, et mina sind kahjuks ei  aita ja palun pane riidesse. Robin jaurab. Ütlen, et sellise jauramisega ei jõua me kuskile ja sul oleks ammu riided seljas. Robin jaurab. Tõusen püsti, lähen teise tuppa Henrit riietama. MINUT hiljem on Robin seal, täies riides ja rõõmus. Ilmselgelt. Tuleme koos elutuppa, Raido istub diivanil. Paneb soki jalga, võtab ära, paneb teise soki jalga, vaatab oma varbaid. Küsin, et mis teed. Panen sokke jalga.. ahaa, ma näen jah aga viitsid palun, tee kiiremini. Raido läheb õue käru autosse tõstma. Pool minutit hiljem helistab, et autovõtmed toas. Teen uksed aknast lahti, Raido tuleb tuppa, ülikond näpus ja hakkab riietuma. Vahepeal küsib minult: üks kord ma ostin Pakaselt ühe asja, kus see on? Kuidas palun? Ee.. okei, ma otsin siis seda asja, sina pane palun riidesse, sest Robin juba peaaegu valmis. Leian selle ”ühe asja” üles ja panen lauale. Vaatan ja näen, mis on veel söögilaua peal? Sokid. Raido sokid. Mitte laste, vaid Raido. Kallis, miks su sokid laua peal on? ”Mul pole neid enam vaja ja ma ei osanud neid kuskile panna”. Oeh, okei. Palun vii need ikka pesukorvi, kuigi sa kandsid neid minuti.. Need ei olevat ülikonnaga sobinud aga oh well.

Robin on jõudnud juba pusa ka selga panna, multika lõpuni vaadata ja Raido hakkab ka valmis saada. Raido, miks sa prügi välja ei viiinuuud? ”Aaa, ma ei saanud, mul oli õue minnes midagi käes”. Mis sul oli käes? ”Ma ei tea.. midagi vist?”. AAAAHHHH. Ei noo.. äkki viid nüüd siis õue? Jajaa, küll saab. Õige. Mees ütles, et ta teeb ju asja ära, pole mõtet pool aastat küsida millal, sest ta ju lubas, et teeb! Robin on juba salli kaela tõmmanud ja otsib kindaid ning on nii siiralt õnnelik, kui avastab, et ma ta kindad puhtaks pesin. Ta arvas, et ma unustasin aga kuidas ma unustan lapse lemmik kindad siis pesemata. Skoorisin plusspunkte just. Kauguses kostab: ”kristi, kus see püksivöö on, mis siia sobib, ma ei leia ja see vist ei sobi”. See võiks isegi ÄKKI sobida aga SEE EI MAHU JU RAIDO! Ahaa, ei mahu tõesti. Otsin korvist teise vöö, panen Robini riidesse ja samal ajal proovin vaadata, mis Henri suhu on toppinud. Ei tea, tühjus, ju neelas alla vist.. Okei, vähemalt keegi ei nuta ja kõik on riides.

Raido on juba ukse vahel, kui ütlen, et ”tänks, et prügi välja viisid”. No ei viinud ju – ütleb ta ise ka ja.. sammub trepist alla. Teen oma tavapärast AJAHJSWHWPJA häält, kui ta ütleb ”aa, ma võtan selle siis nüüd kaasa”. Jee! Ütlen, et seal sees on meie üksikud sokid, mis ma eile voodi alt välja urgitsesin. Mingi 20 tükki!!! Raidol nägu imestusest punane ja silmad punnis: ”sa viskad need ära???” Jah, viskan. Raido nimelt ostab iga nädal endale 10 paari sokke juurde, sest ta kaotab pidevalt neid üksikuid VOODI ALLA ära ja mina ei viitsi neid sealt välja urgitseda. Meil on väga palju üksikuid sokke ja ühel hetkel tuleb osadest loobuda, sest sokisahtel enam normaalselt kinni ei lähe. Selgitan seda sama talle ka, et no need olid seal võib olla aasta aega olnud ja kes nüüd teab, kus nende paarilised ju enam on. ”Aga siiski.. sokid..” Lükkan ukse kinni ja mõtlen, et jumal tänatud, kohe saabub õnnis vaikus, kuni see trall on õhtul natukene teistsugune ja homme hommikul samasugune.

Kuid kui ma olen hästi puhanud, siis see trall on vahva. Ei aja närvi. Väsinuna ajab KÕIK mind närvi ja siis ma olen eluvihane, et prügi ei viidud kohe välja. Üldiselt aga on mul hea meel, et lasteaed kell 9 alles hakkab meie jaoks, sest nii on ikka mitu tundi tavaliselt aega, et kõik vaikselt ärgatud saaksid. Mina olen kiire ärkama. Kraps ja üles, pesu pesema, lapsed riidesse, asjad kokku jne. Teised on aeglased ja nii meil on teineteist raske mõista vahepeal. Samas.. see kõik ikkagi toimib. Üldiselt saavad asjad lõpuks tehtud ja kõik on rahul. Kuid vahel muidugi juhtub, nii et Raido sõidab autoga tööle parklasse ja jääb autos korraks magama.. No nii umbes tunniks, kuni möödujad aknale koputavad.. Aga sinna ei saa mina enam midagi teha!

Imetamine ja võõrutamine

Olen ju korduvalt kirjutanud kuidas mulle imetamine meeldib, see on minu arust nii mugav, lihtne ja armas lihtsalt. Kui see Pariisi minek päevakorda tekkis, siis mõtlesin, et eks vaatame jooksvalt kuidas läheb imetamisega ja kas pumpan välja või ehk olen juba enne Henri ära võõrutanud. Ühesõnaga oli plaan toimida nii nagu ma tavaliselt toimin – tegelen asjadega siis, kui õige aeg käes, liiga vara proovin mitte stressata ja põdeda. Usun vist sellesse, et vastused tulevad inimese juurde ise, tuleb vaid tähele panna ja kuulata. Uhuuuu 🙂

Igal juhul juhtus, nii et Pariisis ma pumpasin piima välja kokku umbes 4-5-l korral vist. Ma ei tea, kas seda on vähe või palju. Olgu öeldud, et kodus ma nädal aega enne umbes lõpetasin päevase imetamise ära ja alles olid jäänud vaid öised umbes 3 korda. Mulle tundus, et päeval rinna pakkumine oli mu enda laiskuses juba kinni. Kui Henri jorises, siis ma panin ta kohe rinnale. See muidugi rahustas ka teda aga näiteks muud toitu niimoodi ju väga ei tahtnudki. See pole tegelikult mingi hull probleem aga mulle tundus lihtsalt kuidagi õigem hakata talle päeval ”päristoitu” andma. Näha oli, et rinnapiimast jääb ju nagunii väheseks ja see lihtsalt natukene rikkus isu. Hakkasin päeval talle joogivett pakkuma, ta oskab ilusti juua nii kõrrest, kui nokaga tassist. Igal juhul Pariisis esimene päev oli vaja ainult korraks pumbaga aga teine ja kolmas päev oli olukord natukene raskem ja pidingi pumpama 2-3 korda päevas. Mul ei tule pumbates eriti piima välja, ma seda jooksma otseselt ei saa peaaegu kunagi, tilgub lihtsalt. Pumpasin nii palju, et rinnad poleks kõvad ega valusad. Kolmandal päeval tegelt olid valusad küll aga see oli vist hoopis pumpamisest..

Igal juhul koju jõudes ma panin Henri kohe rinnale ja ta sõi mõlemad rinnad tühjaks. Nii hea tunne oli. Esiteks polnud üldse valus, see oli nii loomulik ja armas ning meeldiv. Samal ööl panin Henri ka ärgates ikka rinnale ja nii me tudusime kaisus. Järgmisel päeval ei olnud päeval kordagi tunnet, et rinnad oleksid piima täis ja ma ei mõelnudki selle imetamise peale eriti. Öösel aga sain aru, et midagi on nats vist valesti.. Rinnad tundusid täitsa tühjad. Tean, et see ei tähenda piima puudumist aga kuidagi naljakas oli ikkagi, sest muidu mul polnud nad 9 kuud ju sellised olnud. Proovisin ikka mitu-mitu korda Henrit rinnale panna ja ta imes aga siis hakkas nutma. Pigistades ka ei tulnud ja mõtlesin, et hommikul tegelen sellega – uni oli ometigi ja nii saigi Henri pudelist piima.

Järgmine päev proovisin ise pumbata ja Henrit rinnale panna aga piima eriti ei tulnud ja Henri ei viitsinud imeda ka. Proovis, ei tulnud, naeris ja mängis niisama. Proovisin siis järgmisel ööl sama moodi, et läbi une ta ju ikka imeb, kasvõi niisama rahustuseks, kuid ta imes küll ja siis mingi hetk hakkas ikka nutma ja nuttis kohe nii nagu kõht on tühi. Sekund, kui pudeli suhu sai, oli vaikus ja magas ka. Muidugi võib olla, et ta jäi lihtsalt laisaks ega viitsinud rinnast enam imeda aga ma usun, et võib olla ka see, et tõesti ikka piimatootmine vähenes väga palju. Rinnad ju toodavad tellimise peale ja tellimusi oli vähe 🙂

Olin hästi kurb ja segaduses. Kaalusin, et hakkaks ise kogu aeg pumpama ja paneks Henrit tihti rinnale, et tootmine jälle suureneks aga.. tundus, et samas ei ole mõtet ka. 9 kuud imetamiseks on tegelikult minu silmis üsna piisav aeg ja ma imetasin tõesti terve selle aja SUURE naudingu ja rõõmuga ning see oli nii ilus tegevus. Ma tean, et on palju inimesi, kes imetamist niimoodi ei mõista, kuid minu jaoks oli see täielik teraapia. Kahekesi, voodis pikali, mudisime Hentsuga teineteise sõrmi ja lihtsalt olime. Imeline aeg, ausalt..

Nii, et jah. Ma olin kurb nagu aru on saada. Tegelikult olen siiani. Väikene osa minust ikka mõtlen, et äkki veel peaks proovima, sest TÄNA mulle nagu tundub, et rinnad on palju rohkem piima täis, kui eelnevad päevad. Samas ma mõtlen, et Henri jaoks oli see kogu asi nii valutu, et kas on mõtet hakata pressima. Ta ei otsinud koju tulles kordagi rinda, ei kraabi mu särki ega kaela, ei ole muutunud hullult emmekaks ka. Vahepeal tahab süles ehk rohkem pikutada ja niisama olla, kuid see võib olla vabalt seotud ka hammaste tulekuga, sest seitsmes alles lõikus aga tundub, et kohe tulevad mõned veel. Mul on hea meel, et meil ei olnud nutuga võõrutamist, piinamist, hullu tähelepanu eemale juhtimist jne, kuid nagu ma ütlesin – tegelikult on kurb ka ikkagi..

Kuid mis sest vist enam muretseda ja kurta. Ilmselt muud lahendust ei ole, kui tuleb lihtsalt uus laps teha, eks. Hehee, või siis mitte, tahaks mõni aeg ikka normaalselt magada ka 🙂 Kuid nii on hetkel imetamisega lood. Panin need mõttet kirja, sest ma praegu mõtlen, et Robiniga ma seda lõpetamist ei mäleta. Siis ma muidugi ei olnud nii suur imetamisesõltlane ka. Küll aga tundub mulle täna, et see võõrutus oli MULLE kõvasti raskem, kui Henrile ja ma olen sellepärast väga emotsionaalne..

Blogiauhinnad

Eelmisel aastal toimus see üritus esimest korda ja mina minna ei saanud. Meil oli sel ajal kontsert ja mulle need auhinnad ei tundnud eriti olulised. Mina ise lootsin lihtsalt, et mõne auhinna saab Britt ja tore oleks, kui kokandusblogide all oleks ära märgitud Olga blogi. Noh, Britt sai mingi triljon auhinda, nii et ses suhtes ma olin tõesti tema üle õnnelik aga Olga kohta ma enam ei mäletagi mitmendale kohale ta seal tuli. Ja ütleme, nii et see polnud enam sel hetkel oluline ilmselt ka, kui selle kategooria võitis Marimelli blogi. Mina ei ole mingi ütleja, et kes mida peaks lugema, kirjutama või võitma, kuid see asi üllatas mind tol korral küll. Blogi autori enda kommentaar oli, et ega tema ennast sinna ju valinud ja ses suhtes on ilmselt õige küll. Ja blogis oli tõesti aegajalt toidu retsepte, kuid minu arust on ikkagi toidublogist asi VÄGA kaugel.

Sel aastal mul oligi hea meel näha, et üritus tuleb taas. Hea meel eelkõige sellepärast, et minu meelest on see mõte küll kift. Blogijaid on palju, miks mitte neid tunnustada ja kokku tuua? Mul oli kohe nats kade meel, et ise sellise ürituse korraldamise peale ei tulnud. Kaalusin sel aastal, et pakuks end appi aga ilmselt poleks must suurt kasu olnud, sest neid abilisi vast on seal üsna palju aitamas.. ma eeldan. Ja eriti hea meel oli mul näha, et korraldajad on teinud muutuse: blogi saab kuuluda vaid ühte kategooriasse ja blogija siis ise valib, et kuhu ta kuulub. Minu meelest väga õige mõte. Nii on võimalus võita ikka erinevatel blogidel ja tunnustatud saavad rohkemad inimesed 🙂

Kuni siis kätte jõudis eilne päev ja ma otsustasin, et panen ikka enda blogi ka kirja. Ma ei ole küll üldse ”suur ja tuntud blogija”, kuid mul on ju blogi ja sellel ka mõned lugejad, nii et miks mitte. Muidugi ma ei looda seal top3 saada, kuulsust ja feimi koguda aga ma mõtlesin, et üritusele tahaks kohale minna küll. Näeks ehk mõne blogija ka oma silmaga ära ning võtaks oma sõbrannad kampa ja teeks sellest mõnusa õhtu lihtsalt. Sama moodi tunnustaks natukene neid, kes selle korraldamisega vaeva on näinud. Ütlen ka sel aastal sama, mida eelmisel aastal – Marimelli ja Malluka blogid ei ole minu lemmik blogid ja ma ei ole enamasti nendega paljudes asjades nõus AGA see pole hetkel üldse oluline. Inimesed näevad vaeva, teevad kifti asja, kiita tuleb neid ikkagi. Eesti on konnatiik, siin pole mõtet endale küll ”vaenlasi” otsida ja palju parem on proovida ikka viisakalt suhtuda kõikidesse teistesse inimestesse.

Igal juhul hakkasin ma siis enda blogi kirja panema ja.. ma ei tea kuhu end kirja panna. Kaks kategooriat: elulised ja beebi-pereblogi tunduvad mõlemad üsna minu blogi iseloomustavad. Ainult lastest ju juttu pole aga samas suurem osa on ka. Lisaks veel muidugi see väike aspekt, et mul on mõned postitused ju parooliga ja.. no kuhu ma end ühesõnaga liigitan? Küsisin Raidolt, paarilt sõbrannalt ja valisime ikka ühiselt, et beebi- ja pereblogi on see minu kategooria. Mulle tundub, et nii ta kipub rohkem olema. Isegi, kui ma kirjutan reisidest, väljas söömisest jms, siis tavaliselt on lapsed ka ikka teemaks. Kuna ma kirjutan päris palju ka emaks olemisest, siis see ju ka läheb ikka pigem beebi-pere teema alla, nii et valitud see kategooria saigi.

Ühesõnaga tuleb mai kuus ühel hetkel avalikuks link, kus saab enda lemmik blogi poolt hääletada ja siis jagan seda siin ka. Kutsun üles kõiki hääletama. Mitte muidugi minu poolt, sest ”mina palun”, vaid selle poolt, kes päriselt teile väga meeldib. Blogisid on nii palju, mõned on uskumatult kiftid ja oleks ju tore, kui inimesed saaksid selle eest väikese auhinna. Motiveeriks ilmselt edaspidi veel tublim olema. 🙂 Nagu ma ütlesin ka, siis Eesti on väikene küla ja mul on vist päris raske hakata neid võitjaid seal valima, sest mitu blogijat on üsna tuttavad inimesed ja tahaks, et nad kõik saaks tunnustatud. Kuid eks tuleb valikud teha 🙂

Maitsev kõhutäis ehk terve kuu kestev eksperiment!

Vahel on nii, et head asjad lihtsalt kukkuvad sülle. Minul juhtus täna ka niimoodi.

Nimelt nägin ma oma telefonist, et Facebookist on tulnud teade – ”Kaja Uudam on märkinud sind postituses”. Kes veel ei tea, siis tegu on minu emaga, nii et ma eeldasin, et ju ta osaleb mingis loosis. Viskasin kiirelt silma peale ja alguses ei saanudki aru, mis asi see tegelikult on, kuid siis süvenesin rohkem. Nimelt otsis selline vahva raamat nagu MAITSEV KÕHUTÄIS endale ühte ”katseperekonda” ja mu ema arvas, et meie võiksime sinna sobida küll, sest tegu on hästi vahva raamatuga, kus on koos 90 retsepti ja erinevaid soovitusi, kuidas laps paremini sööma saada. Ma ütlen kohe ära, et meil näiteks ei ole kodus väga hullu probleemi Robini söömisega aga külas olles ta pigem ei söö väga hästi. Teine asi, miks see kõik meile huvitav on, olen mina ise. Nagu ühes postituses ka välja tuli, siis ma olen nagu suur laps ja ei söö väga palju normaalseid asju, mida võiks ja peaks sööma.

Raamatu autoriks on Piret Vihmar, kes on ise ka kahe lapse ema ja suprais-suprais, minu enda truu blogi lugeja. Alguses ma ei pannud kohe pilti kokku aga kiire Instagrami ja Facebooki stalkimine tuletasid meelde, et ma ju tean küll seda Piretit, kuidas ma siis ei tea! Kaasautorid on Tiina Vihmar ja Triinu Lepp. Igal juhul enne, kui ma hakkasin suure suuga kirjutama, et muidugi meie sobime, ma natukene vaatasin raamatu Facebooki lehel ringi ja siis lugesin ka kirjastuse kodukalt raamatu kokkuvõtet. Sel hetkel ma juba mõtlesin küll, et, vot kui vahva asi. Kopeerin teile ka sealt paar lõiku:

”Helios kirjastuse uus kokaraamat kogu perele, mis ilmus koos pajutibudega 2016. aasta aprilli alguses. 

Raamatust leiab 90 retsepti, mida on lihtne teha ja mis maitsevad hästi. Läbi proovitud! Täis saavad nii suured kui ka väiksed kõhud!

Miks see raamat eriline on?

„Maitsev kõhutäis“ ei ole sugugi tavaline kokaraamat – sealt leiab ka palju asjatundjate nippe ja nõuandeid, mida kasutada, kui laps kipub näiteks vaid makarone ja viinereid armastama.

Miks see raamat kasulik on?

Selles mahukas kokaraamatus on mõnusad retseptid, mida pakkuda kogu perele terveks päevaks. Kunstnik Elina Sildre illustratsioonid teevad raamatu vahvaks vaatamiseks kõigile pereliikmetele.

Sealt leiab häid ideid, mida proovida, et meelitada laps uusi maitseid mekkima. Ka 10 lihtsat ja kuldaväärt toidureeglit lapsevanemale, mida igapäevaselt järgida.

Toitumisnõustaja Marju Külaots on retseptid kohandanud sobivaks ka kõigile neile, kes on gluteeni- või laktoositalumatud. Lastearst ja –allergoloog Kaja Julge räägib toidu mõjust lapse tervisele ja arengule. Toitumisterapeut Ülle Hõbemägi jagab näpunäiteid, mida lapse toitumisharjumuste kujundamisel arvesse võtta.

Miks see raamat huvitav on?

Kahe põnni ema, turundaja Piret Vihmar, pani kokku raamatu retseptid, mida ta enda pere peal läbi proovinud on. Tema sõnum kõigile on olla järjepidev, julge ja mänguline. Kokkamine on lahe ja lihtne! Lihtsuses peitubki tihtipeale võlu.”

Vot nii. Tundub ju huvitav ja äge, eks?! Ühesõnaga saime me täna Piretiga kohe kaubale ja sellest pühapäevast hakkame me seda asja kodus proovima ja katsetama. Asi näeb välja, nii et järgnevad kuu aega me siis kasutame neid retsepte ja nõuandeid, proovime uusi asju kõik ja proovime kokkamise teha lõbusaks ja põnevaks kõikidele pereliikmetele. Ma tunnistan ausalt, et alguses ma natukene pelgasin, sest *trummipõrin* asi lõppeb sellega, et peale projekti läbi saamist tuleb meile koju Ringvaade, kes teeb väikese lookese sellest, kuidas meil läks, mis me õppisime, mida kõrva taha panime ja ka tulevikus rakendame jaaaniiiedasi. Kuigi võiks arvata, et ma olen igas olukorras kohe täiega leilis, et JEEE, keegi pöörab mulle tähelepanu, siis päris nii see pole. Ma ütlen ausalt, et kui tegu oleks olnud näiteks saatega Tallinna TV-s või ilmselt isegi Reporteriga (palun vabandust selle saate fännide ees), siis ma oleks selle vist ka ära öelnud. Ringvaade mulle aga meeldib ja seda saadet ma vaatan isegi huviga.

Nii, et päris huvitav värk. Homme saan ma Piretiga kokku, tema teeb midagi maitsvat mulle proovida ja räägime natukene kogu asjast täpsemalt. Raidole igal juhul meeldis see idee ka väga ja ega Robinil varianti ei olegi. Henril on ilmselt lihsalt suva kuni talle pirni või kurki vahepeal kätte antakse. Kuigi ma seda kaamerate värki natukene pelgan, siis plusse on kogu asjal väga palju. Näiteks see, et see kindlasti motiveerib rohkem kodus süüa tegema ja rohkem KOOS tegema. Lisaks on ise tegemine alati ka odavam, kui kaasa ostmine või väljas söömine. Muidugi on suurim pluss see, et igav menüü saab vaheldust, õpime uusi maitseid tundma ja ehk ma lõpuks söön mõnda uut asja ka! Ja noh, ma eeldan, et tegemist on pigem üsna tervislikke toitudega, nii et enne suve ongi kasulik enda menüüst teatud asjad eemaldada, khmmkhmm..

Nagu ma enne ka mainisin, siis ega ma ise ei kurda, et Robin nüüd üldse midagi ei söö. Eks ta valiv on vahepeal ikka, kuid minu meelest on seda enamus lapsed. Kui kodus on ikka taldrikusse pandud lillkapsast, porgand ja brokoli, siis vähemalt ÜHE tüki peab neist kõigist ära sööma, enne laua tagant kuskile minna ei saagi. Teinekord jaurab 20 minutit küll aga lõpuks sööb ka. Samas on päevi, mil ta nõuab ise peedi salatit või hüüab, et keegi riiviks talle toidu kõrvale porgandit. Lisaks armastab ta VÄGA sibulat. Just seda valget marineeritud sibulat. Rohelist muidugi ka ja punast samuti. Ka sööb ta igast variandis kuivatatud kalasid ja näiteks mingeid kuivatatud kaheksajalgasid või kalamaare või ma isegi ei tea, mis asjad need on! Uhh.. Ka heeringat sõi ta üks kord pool taldrikut ära ja me Raidoga ei saanud lihtsalt aru, mis toimub. Tomatit aga ei ole ta suu sisse võtnud terve elu ja ilmselt sellega tal jäävadki suhted väga jahedaks. Kui söögikohas on valida friikate ja vinkude või pasta vahel, siis väga tihti eelistab ikkagi pastat aga no küsides ta käest, et mis su lemmik toit on, saab alati vist vastuseks, et JÄÄTIS: No ja on ka. Mul endal ka ausalt, mis siin salata.. Üldiselt aga puuvilja süüakse meil kodus hea meelega, mingisugust äärmuslikku toor/taime/vegan-jne toitlust me ei harrasta ega poolda. Piima joome vahel ikka toidu kõrvale, Raido ja Robin söövad loomaliha, aegajalt käime ka kiirtoidukohast läbi ning tellime pitsat või hiinakat. Tore oleks aga kuu aega mitte ühtegi neist asjadest kaasa võtta või tellida 🙂

Mis puutub minusse endasse, siis ega ma ei oska öelda, mis värk on. Ma lihtsalt vahel vaatan mingisugust uut asja ja ei suuda seda suhu panna. Tundub isegi hea aga.. käsi ei tõuse. Imelik tunne on. Siis kui isegi proovin, siis maitse võib hea olla aga ma ei saa seda normaalselt alla neelata. Ilmselt mingi täiesti psühholoogiline blokk, kuid mul pole AIMUGI millest. Kodus on meil alati ise süüa tehtud, mu ema on minu arust keskmisest ikka parem kokk ja mingit lapsepõlvetraumat mul olla ei tohiks. Pigem ehk ongi see, et ema hellitas mind ära ja tegi neid asju, mida ma ise küsisin ning ma uusi asju mingi hetk enam ei küsinud ja ei tahtnud ka proovida. Lasteaias ma mäletan, ei olnud just restoranikvaliteedil toit ning edasi oligi juba keerulisem. Viimasel aastal ma olen isegi proovinud tublim olla ja MIDAGIGI proovida ning ma pean tunnistama, et no tegelikult on ju häid asju nii palju. Näiteks Gretheli kõrvitsasuppi proovisin eelmine nädal. Tõesti hea asi oli! Miks ma seda siis nii väga kartsin ja mingi 5 aastat ei julgenud proovida?

Loodan seega, et see väikene ettevõtmine aitab mind ennast ka. Hirmus vastik on olla selline. Oi, kaste on salati peal, ma ei saa seda salatit süüa. Appi, mingi asi, mida ma pole kunagi näinud, võtke see mu taldrikust. Jeesus, kanatükk on RIISI PEAL, kes nii teeb? Jah.. mul neid väikeseid ja suuremaid toidukiikse ikka jagub ning palju kergem oleks elu, kui ma poleks selline, et igas restoranis on menüüs üks asi, mida ma ÄKKI söön. Tahaks ka julgem olla, proovida vabalt, katsetada! Nii, et seda ma loodan ja ootangi.

Proovin jooksvalt teha ka siin iga nädal vähemalt väikese kokkuvõtte, et kuidas meil selle kõigega läheb ja mis mõtted on. Nii on kuu pärast hea meenutada. Loodan, et teistel on ka huvitav lugeda ja kui meil sellega läheb nii hästi nagu ma arvan, et läheb, siis tuleb ruttu raamat endale ka tellida, enne kui see otsa saab ja lettidelt kaob 😉

Raamatu_kaaned.indd

Mõni päev on halb päev

Ma lugesin kuskilt, et depressioon on see, kui sul pole põhjust olla kurb ja õnnetu aga sa oled ikka. Minul on täna depressioon siis. Päevane depressioon. Ja jah, ma saan aru, et kasutan siin seda sõna valesti natukene, kuid mis teha, on kohe selline päev. 

Mul pole põhjust õnnetu olla. Muidugi ma võiksin vinguda, et mul pole ülikooli paberit, maja, karjääri aga mul on armastav abikaasa, terved lapsed, korter Nõmme metsatukas, isiklik auto ja parimad sõbrad keda annab tahta. Ma tulin just Pariisist, reedel kuulen oma ühte lemmiklauljat, varsti puhkan Itaalias ja sada head asja veel. Head on nii palju rohkem, kui halba ja ikkagi on vahel selline tunne, et lihtsalt ei jaksa ja palun peatage maakera, ma tahan maha minna! 

Robin tuli lasteaiast koju hea tujuga. Natukene liiga hea tujuga. Kui seal on olnud õhkkond ärev, siis on tavaliselt kodus ka. Söögilaua taga rahunes ta juba õnneks natukene maha aga kui meie söödud saime, siis hakkas Henri määmmmämmmitama. Andsin talle siis veel süüa ja samal ajal ta kriiskas ja lükkas lusikat eemale ja siis sai pahaseks, et ma teda ei toida. Mis värk on, laps, miks jorised? Proovisin kuidagi Mutionu lauluga ikka lusika suhu saada ja samal ajal Robiniga rääkida aga tegelt juba hing nats kees sees. No korraks oleks vaikuseminutit vaja aga keegi ei tahtnud seda anda. Raido pani trenniasju kokku ja pidi juba minema, Henri nõudis ikka süüa aga keeldus söömast ja Robin tahtis kostüümi, mis oli pesus. Okei.. 

Kuna tavaliselt mõjub sellises olukorras vann hästi, siis seda me ka proovisime. Kõik vanni. Sujus täitsa hästi kuni Henri oli närvis, et kõike süüa ei tohi ja Robin tahtis vannis sukelduda ning terve vannituba ujus. Kuni me Henriga vannist välja ronisime, tegi Robin ikka sukeldumiskatseid ja ma üritasin end kuivatada kiirelt. Muidugi asjatult – Henri kisas, Robin hüüdis “tähelepanustart”, nii et Ilona naabermajja vist ka kuulis ja kass kräunus, sest oli vee ümber ajanud. Kuidas see mu elu on? Millal ma enam 18 aastane ei ole? 

Oleks Raido kodus olnud, siis ma oleks tema peale karjunud. Ei olnud ja laste peale ka ei taha karjuda. Karjun siis kassi peale. Puhhil suva, proovis samal ajal Henrile oma saba suhu toppida. Sain lõpuks meid kõiki vannist välja ja riidesse ja enamvähem kuivaks. Enamvähem. Minu enda särk kuivatas mu selja ka ära. Asi seegi? Ja siis oli vaade selline: 

  
Ja sekund hiljem läks jälle pidu käima. Tahan seda ja teist ja kolmandat teha, Henrile ei sobi mitte miski ja Robin on närvis, sest Henri kriiskab üle kõigi ja kõigi ning Robin ei kuule Buratinot. Proovin Henrit keelata aga.. tal on suva? Ta ei nuta, lihtsalt kriiskab. Okei, proovin siis Henri magama panna, sest ta on juba päris kuri. Jätan Robini saadet vaatama, annan Hentsule piima.. Vaikus. 3 minutit hiljem pole Henri magamise nägugi ja vaikus on otsas. Oeh.. 

Kupatan Robini voodisse ja proovin talle lugeda. Henri roomab maas ja proovib kõike lammutada, üks kassidest kraabib telki ja teine kränub, sest vesi on ikka maas. Ma ei saa nii lugeda! Robin ei kuule midagi! Robin küsib sama asja neljandat korda üle ja normaalse emana teen ma mida? Karjun lapse peale. Tubli töö, Kristi, laps ongi sinu saamatuses süüdi. Robin vaatab mind, suu tagurpidi ja nutab. Henri ehmatab ja hakkab ka nutma. Hakkan ka nutma. Kass kräunub ikka.

Proovin Robinile selgitada, et see polnud tema süü, emmel on raske päev aga see pole ka tema süü. Robin noogutab ja nuuksub aga tegelt ei saa ta ilmselt midagi aru. Proovin ta maha rahustada aga teen asja ainult hullemaks, sest talle täieliku tähelepanu pööramise asemel tegelen Henriga ka. Robin on õnnetu ja põhjusega. Ma ise ka olen õnnetu. Õhkkond on ju närviline ja otseselt põhjust pole peale minu paha tuju. Aga miks mul on paha tuju? Ma ausalt ei tea..

Saan Henri kuidagi magama. Teen talle pai ja ohkan ning hiilin Robini juurde, kes ikka ei maga. Palun vabandust, kallistan teda ja soovin head ööd. Ta on rahulik ja tubli, soovib head und ja palub, et talle veel pai teeksin. Teen kohe mitu paid ja kahetsen väga oma käitumist. Pole imestada, et lapsel on vahel täielik jonnihoog, kui ma ise olen samasugune. Nii kahju, et ma nii tegin, varem teinud olen ja ilmselt veeel teen. Luban küll, et proovin paremini aga mõni päev on lihtsalt.. halb. 

Tavaliselt lohutab mind jäätis. Täna pole seda ka kodus. Pariisi shokolaad on ka otsakorral ja veini ei taha ka avada. Korter on poolenisti sassis ja midagi süüa ei ole. Ei viitsi teha ka. Istun siin ja haletsen end. Mulle meeldib emaks olemine, kurb on vahel niimoodi käituda. On see inimlik? Kas kõigil juhtub? Ma ei tea, Facebookis on ju kõigi elud ideaalsed. Kui kellelgi veel vahel juhtub nii, siis lohutuseks – sa pole üksi. 

Protected: Hentsu 9 kuud!

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Previous Older Entries