Lapsehoidja

Kui Robin oli sama vana, kui Henri praegu, siis ma poleks KUNAGI lasknud tal nädalas mitu korda olla lapsehoidjaga. Mulle tundus, et nii teevad ainult rongaemad ja Robin röögiks end hingetuks. Tegelikult ei saa me selle viimase suhtes ju kunagi kindel olla, mis olnud oleks, kuid selles olen ma nüüd küll kindel, et lapsehoidjale lapse usaldamine ei tee ema rongaemaks. Naljakas kuidas asjad muutuvad eksju 🙂

Ma olen palju kirjutanud, et Henri on üsna rahulik laps. Eks praegu tal näiteks tuleb neljas hammas ja ta jaurab natukene rohkem ja magab kehvemini, kuid muidu on ta minu meelest küll väga hea laps, kui nii võib öelda. Ma ei tea, kas see ongi sellest, et lapsed on erinevad või ma ise olen palju rahulikum ja see nii palju mõjutab, kuid ma ei ole kunagi eriti muretsenud, et Henrit kellegagi natukeseks jätta. Mitte ühtegi korda pole nii olnud, et Henri oleks siis ilma meieta olles väga nutnud. Jauranud küll aga seda teeb ta ka meiega näiteks unisena, hamba tuleku ajal, gaasivaludes jms. Igal juhul on Henri alati hoidjatega tubli poiss olnud ja ennast väga viisakalt üleval pidanud.

Nii tekkiski mul juba paar kuud tagasi mõte, et äkki meil võiks päeval vahel olla lapsehoidja, et ma saaks käia trennis. Noh, olgu kohe etteruttavalt öeldud, et ega ma seal trennis nüüd väga palju ikka ei käi aga lapsehoidja on meil nüüd küll juba üsna mitu aega olnud. Leidsin ta tutvuste kaudu ja muidugi tuli välja, et ta on mu endise kursavenna õde, nii et nagu ikka sai tõestust see, et Eesti on küla ja kõik tunnevad kõiki. See on muidugi siinkohal väga hea. See tekitab kohe julgema tunde, kui sul on inimesega ühiseid tuttavaid ja meie puhul ka ühiseid huvisid natukene.

Igal juhul on tegu piisavalt pädeva inimesega kellele ma usaldan praeguseks nii Henri, kui Robini üsna vabalt. Ma tean, et ta teab, mis teha on vaja, oskab end kehtestada, on samas piisavalt mänguline ja kodus on kord majas. Kuna Robin võib olla väga.. võimukas, siis tahtsin, et lapsehoidjal oleks kogemus olemas ka mitme lapsega ja praegu meil on ses suhtes vedanud, et tegemist on väikeklassi õpetajaga, kes meie juures käib peale oma põhitööd. Sellise tööga inimene aga on kokku puutunud igasuguste olukordadega ning Robini jonn või Henri täiskakamine teda ei hirmuta. Ilmselt. Vähemalt ta seni pole kurtnud.

Lapsehoidja käib meil seega mõned korrad nädalas päeval ja vahel õhtuti ka. Näiteks eelmine nädal, kui me käisime Raidoga õhtusöögil ja Jarek Kasari kontserdil, mis oli NII mõnus. Ja VEEL MÕNUSAM oli koju tulla, nii et lapsed magasid. Kodus oli vaikus. Ma ei pidanud MITTE KEDAGI magama panema! See on suur asi, ausalt.. Mitte, et tegelikult meie lapsi oleks hetkel elukeeruline magama panna, kuid tore on ikkagi, kui 7 kuu jooksul korra on selline vaba õhtu. Henri muidugi ärkas üsna pea peale meie koju jõudmist, kuid siis ta ainult sõi ja jäi magama tagasi, nii et see ei loe, ausalt!

Päeval ma ideaalis peaksin trennis käima aga praegu olen hoopis pool aega muid toimetusi teinud. Näiteks lõunal käinud. ÜKSINDA. Ja raamatupoes. Ja pangas. Ja riidepoes. Ja toidupoes. Ja ükskord ma istusin kohvikus ja lugesin 1,5 tundi.. Okei see oli kogemata, ma lihtsalt unustasin end sinna. Aga süümekaid ei olnud. Sest noh.. miks peaks? Henri magas kodus, Robin oli lasteaias, Raido tööl ja ma arvan, et mul on tegelikult täitsa õigus vahel hängida lihtsalt. Ja tegelikult ma mõned korrad olen ikka trennis ka käinud. Ma ilmselt käiksin rohkem, kui ma saaksin aru, mis ma seal trennis täpselt tegema pean.. ma olen ikka rohkem jooksuinimene.

Igal juhul on selline asi täitsa mõnus. Et sul on keegi kellele vahel loota ja keda sa õpid tasapisi usaldama. Henri tundub temaga hästi klappivat ja seni igal juhul Robin midagi kurtnud pole. Magama on nad temaga mõlemad jäänud ja ma seda kõige rohkem ju ilmselgelt muretsesingi. Isegi vannis said mõlemad lapsed eelmine kord käidud, nii et mis nii viga 🙂 Järgmisel kuul oleme me Raidoga kodust 2 ööd ära. IIIIK, hirmus! Kuid siis tuleb üheks ööks mu ema siia, viib Robini lasteaeda ja toimetab Henriga ning teise öö ongi lapsehoidja siin ja Robin läheb selleks ööks sõbra juurde. See kahe lapse kõrvalt endale vaba nädalavahetuse lubamine ei ole üldse kerge aga absoluutselt võimatu ka mitte. Tulebki lihtsalt mitu kuud etteplaneerida ja tegelikult saavad kõik hakkama küll. Ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et kahekesi on vaja olla. Okei, no äkki tõesti kõigil siis ei ole aga meil küll on vaja. Laste kõrvalt ei jõua vahel isegi päevast korralikult rääkida ilma, et üks lastest vahele ei kriiskaks, rääkimata siis pikalt teineteisele otsa vaatamisest ja põlve silitamisest.

Nii et vabandused kõikidele emadele, keda ma olen varem rongaemaks pidanud, sest neil on lastele hoidja. Ilmselt te tegelikult ikka olete väga head emad ja mina olen lihtsalt olnud kitsarinnaline. Samas ütlen ma kohe ära, et tööl ma beebi kõrvalt küll ei ei tahaks. Ega suudaks. Henri on nii nunnu ja ma tahan näha teda kasvamas. Nädalas 2x 3h ringi kolada on muu asi, kui 9-17ni ära olla. Samas oleme me kõik erinevad, vajame ja tahame erinevaid asju ning ma olen oma emaks oldud aja jooksul õppinud ära kuldse tõe, et pole minu asi teisi õpetada. Kuigi ma niiii väga tahaks!

Kuid nüüd lähen ma Henrit pesema, sest ta sõi värsket kurki ja see tähendab, et tal on seda isegi varvaste vahel. Näputoidu rõõmud!

Naistele

Tegelikult ütlesin ma hommikul enda Facebooki seinal juba paljud sõnad ära, kuid tahaksin need sõnad ja tunded edasi anda ka enda blogilugejatele.

Ma olen naiseks olemise peale viimasel ajal palju mõelnud. Olen ma ju siiski ka ise naine ja viimastel aastatel tunnen selle üle kuidagi uhkust ja olen selle omaks võtnud. Mitte, et ma poleks varem end naisena tundnud, hehee, vaid ma lihtsalt olen viimase aasta jooksul hakanud end hästi tundma oma kehas, olen hakanud ennast teistmoodi hindama ja väärtustama ning nagu ma ütlesin.. tunne enda üle uhkust.

Ma soovin seda sama kõikidele naistele. Ma tean, kuidas enda kehas olemine võib olla ebameeldiv. Ma tean, kui ebameeldiv on see tunne, kui vaatad peeglisse ja sa ei ole rahul, sa ei tunne ennast ära. Ninatargad võiksid ju nüüd öelda, et ma räägin nagu ma oleksin kaalunud liiga palju ja ometigi olen ma ju eluaeg ”kõhna” olnud, kuid tegelikult ei ole see üldse oluline. Ma ei hakka rääkima sellest, kui palju on mõistlik kaaluda, sest see on jutt teiseks korraks, kuid ma usun, et paljud naised saavad aru minu mõttest – sa võid olla väga heas vormis, teiste sõnul lausa ideaalse välimusega aga sa ise ei tunne end hästi. See asi tuleb sinu seest, sinu välimus ei pruugi asjasse üldse puutuda.

Kui nüüd küsida, et miks ma küll olen niimoodi tundnud end, siis ma ei oska tegelikult vastata. Olen ka sellele palju mõelnud ja eks mul on omad kahtlused, kuid ma ei oska ühegi kindlat põhjust välja tuua. Ehk on selleks põhjuseks liigne ebakindlus, ehk on see seotud sellega, et mu kõik sõbrannad on imeilusad.. mis iganes see põhjus tegelikult on, eks ma jõuan kunagi ka selleni, kuid praegu olen ma rahul sellega kuhu ma jõudnud olen. Kohta, kus ma vaatan peeglisse ja tunnen end hästi. Kui ma tahaksin millegi kallal nokkida, siis kindlasti võiks aga ma tavaliselt ei taha. Pole mõtet. Kui midagi ei meeldi, tuleb seda muuta.

Nii ma hakkasin ühel hetkel seda muutma, mis mulle ei meeldinud. Ja tuleb välja, et kõige rohkem pidin ma muutma enda suhtumist endasse. Ma pidin lõpetama enda võrdlemise kellegi teisega, ma pidin õppima armastama ennast, nägema ennast päriselt ja hindama seda milline mina olen. Ning nii ma õppisin seda vaikselt tegema. Iga päevaga natukene rohkem, avastades midagi uut endas, mis mulle meeldib, kuni lõpuks olin jõudnud sinnani, et mulle meeldis kogu see kompott. Ja sellest saab alguse väga palju muud, kui sa õpid ennast armastama.

Ma olen alati uskunud, et see, mis on sinu sees, seda on näha ka väljast. Kui sa oled enesekindel ja endaga rahul, siis on seda ka teistele näha. Kuigi sa ei ole ehk ideaalses vormis, sa pole juuksuris mõned kuud käinud, sa unustasid kulunud küünelaki maha võta.. aga sinu hing on ilus, puhas ja rahul, siis näevad seda ka teised. Ja ma ei pea siin silmad üldse seda, et enda välimus tuleks käest lasta ja siis kuulutada kõva häälega, et ma olen SEEST ilus, kuid ma pean silmas seda, et vahel me ei jõua kõike, kuid see ei tohiks mõjutada seda, kuidas me ise end näeme.

Naiseks olemise juures on nii palju imeilusat. Naised on tugevad, targad, võimekad, andekad. Ma usun, et väga paljud naised kahjuks ei tea ise, kui tugevad nad on. Kuid mina tean, et meie tugevus tuleb välja siis, kui meil pole lihtsalt muud varianti, kui olla tugev. Sama moodi on mul nii kahju selles, et nii paljud naised ei tea seda, kui ilusad nad on. Ausalt. Ma tean, et kahjuks on naisi kelle kaasad ei ütle neile seda iga päev. Kelle kaasad ei kinnita neile, et nad on fantastlised ja hea südamega ning suurepärased emad. Ma tean, et minu sõnad seda ei paranda aga armas naine, kes sa seda loed, tea, et sa oled kindlasti milleski ülimalt andekas ja sinu hing on nii ilus ja sa oled väärt väga-väga palju.

Ma soovisin täna seda, et mu sõbrannad näeksid seda, kuidas mina neid näen. Sest ausalt, mul on IMELISED sõbrannad. Igaüks neist nii omamoodi eriline ja andekas, kõik nii ilusad ja armsad ning minu jaoks alati olemas. Ma tunnen nende üle uhkust ja ma ei häbene seda kunagi tunnistada. Ma olen ennegi öelnud, et sõprade loteriil oleme me mõlemad Raidoga sõitnud jackpoti ja nii on ka. Kuigi ma ei saa anda oma lähedastele oskust näha ennast läbi minu silmade, siis saan ma seda neile öelda: aitäh teile soojad hinged, et te olete tulnud minu ellu ja olete olemas ning täpselt sellisena nagu te olete.

Muidugi ideaalses maailmas peaks olema IGA päev naistepäev, meestepäev, lastepäev, sõbrapäev ja igasugused muud päevad. Iga päeva tuleks elada, nii et kasutaksid oma aega väärtuslikult. Igal päeval tuleks hinnata ja armastadada ja kiita oma lähedasi. Argielu aga on nii kiire ja tegemisi täis, et me kahjuks kipume kõik unustame väga paljut. See pole tegelikult kellegi süü, me ei suudaks keegi igat päeva elada nii täiega, kui võimalik. Kuid on tore, et mõnedel päevadel tuletatakse meile meelde seda: ole armastav, ole hooliv, vaata rohkem ringi, austa teisi, kiida neid.

Õpi ennast armastama. Täielikult. Vaid nii saavad ka teised sind armastada. Ole lahke ja hea. Ole tähelepanelik. Ole hooliv ja julge. Ütle hästi, kiida ja innusta. Ole olemas teistele ja lase teistel olemas olla endale. Võta vastu seda, mis elul sulle pakkuda on ja õpi käigu pealt. Ära võta elu liiga tõsiselt. Julge naerda. Ja naera kohe südamest. Elus juhtub palju. Meid loobitakse mudaga ja sinna ei saa midagi teha. Viska vastu. Ole üle. Leia lahendus. Sa oled väärtuslik, naine. Sa oled väärt kõike seda, mida elul on sulle pakkuda. Sa oled imeline, soe, armas, julge, tugev ja vapustav. Naiseks olemine on rõõm, võta see omaks.

Ilusat naistepäeva.

PS! HÄSTI kahju on, et ma kirjutasin seda teksti samal ajal, kui Henri üritas kõiki asju endale pähe tõmmata. Niimoodi on väga keeruline keskenduda, mõte hüppab siia ja sinna, kuid ma tahtsin ikkagi need mõtted kirja panna. Loodan, et vähemalt keegi saab neist ka aru.

Hetkel lapseootel naised, palun vastake küsimustikule

Mulle kirjutas üks tore ja asjalik neiu, kes palus, et ma jagaksin ühte linki. Lisainfo on siin:

Hea vastaja,

Käesolev küsimustik on koostatud Tallinna Ülikooli Loodus- ja tervisteaduste instituudi Psühholoogia eriala bakalaureusetöö raames eesmärgiga uurida lapseootel naiste söömiskäitumist ja psühholoogilist heaolu. Kindlustamaks uurimistulemuste kvaliteet, vastake palun kõikidele küsimustele. Tagatud on vastajate anonüümsus ning saadud andmeid avaldatakse ainult üldistatud kujul. Küsimustiku täitmiseks kulub aega umbes 10 minutit.
Lisainformatsiooni saamiseks kirjutage aadressil kairilenk@gmail.com

Ette tänades,
Kairi Lenk

https://docs.google.com/forms/d/1fsJNKTdIDVNHqdTwNW6NVtkCU8bk3ZfSNE_a0DAEYZ4/viewform

Aitäh! 🙂

Henri 7 kuud.. ja mõned päevad

Mitte ükski kuu pole mul vist meeles olnud, et kirjutaks täpselt 24ndal kuupäeval mingi väikese kokkuvõtte Henrist. Robiniga ma vist tegin seda küll piinliku täpsusega ja ma ise loen neid postitusi ju siira huviga. Alles üleeile võtsin Robini 7nda kuu postituse ette ja lugesin sealt, et tal siis oli esimene hammas alles tulemas, ta peaaegu, et enam ei saanudki rinda ja tal oli siis nohu.

See viimane asi on naljakas natukene, sest praegu on ka Henril väikene nohu. Algas see eelmine nädal, kui me kogu perega väga haiged olime. Henril piirduski see asi ainult väikese nohuga aga siiski segas see teda ühel ööl natukene. Kõik päevauned on Henri muide siiani õues teinud ja minu arust see on pigem nohule hästi mõjunud. Värske õhu käes magades on nina lahti olnud ja uni ikka kõvasti parem, kui voodis. Igal juhul on praeguseks see nohukene minema ka läinud ja eriti ma sellepärast enda pead ei vaevanud.

Seda nohu võib samas seostada ehk ka sellega, et Henril tuli kolmas hammas. Ta oli siin pühapäeval ja esmaspäeval hästi viril, nii et ilmselt see siis millalgi lõikus. Eile igal juhul avastasin, et votvot, seal üleval ka midagi teravat. Ausalt öeldes on minu arust hambad see põhiasi mille kaela aetakse lapse iga muret – ei maga, ei söö, jonnib, jaurab, ilastab jne. See on üsna mugav vabandus mida saab kasutada kuni vähemalt teise eluaastani. Henri puhul me oleme seda seni minimaalselt kasutanud, sest tegelikult on tal need 3 hammast kõik tulnud üsna rahulikult. Kui ma kirjutasin ka, et ta oli hästi viril, siis tegelikult ilmselt ta NIII viril ei olnudki aga kuna ta muidu üldse ei jaura ega jorise, siis oli seda kohe aru saada.

Ehk et jah, võib öelda, et Henri on üks neist lastest, kes on 99% ajast ülimalt rõõmus ja õnnelik. Ta peaaegu mitte kunagi ei jorise niisama, st ilma mulle ilmselge põhjuseta. Üldiselt on, nii et ta ärkab üles, roomab maas, sööb midagi, roomab veel ringi, läheb toimetab oma asjadega või võtab suuna Robini tuppa ja mängib seal omaette. Ma ei käi tal eriti järgi ja parematel päevadel ma loen sel ajal lihtsalt raamatut või koristan. Eks vahel tuleb väss ikka peale ja siis peab natukene teda lõbustama, kuid üldiselt ma ei saa üldse kurta, et Henriga oleks kuidagi raske. Kui ma haige olin, siis ta lõbustas ennast ka väga edukalt mitu tundi järjest ise.

Henri lemmik asjad on seni need asjad, mis teevad häält. Tal on enda üks klaver ja siis muusikapleier, mis on väga popid. Muidugi sobivad kõik asjad, mis kuidagigi suhu mahuvad ja venna asjad, millega tegelt ehk mängima ei peaks ehk näiteks suured legoklotsid, ämblikmehed, autod jne. Ka venna kaisukaid topiks suhu aga Robin on nende suhtes hästi kaitsev ja vaatab, et need kuskile vedelema ei jääks. Muidu Robin väga kade ei ole ja kui ta vahel mõnda asja ei taha anda, sest Henri ilastab selle täis, siis leiab ise mingi aseaine ja on ikka kõik rahul.

Henri sööb väga hea isuga. Suu on lahti, amps sisse ja kohe andke aga veel. Hommikuti tavaliselt neljaviljaputru või hirsiputru pirni/ploomipüreega, päeval juurviljapüreed ja mingit liha natukene ning õhtuks mingit Hippi õhtupuru. Rinda saab Henri päeval 1-2 korda vastavalt ta enda tujule ja minu laiskusele. Õhtuti joob ta pudelist Aptamilli u 200ml ära ja öösel saab ta rinda nii palju, kui tal tuju on. Ma ei tea üldse mitu korda see on: võib olla 2 aga võib olla 23 ka. Ma proovin lihtsalt magada ja läbi une toimetada, et ise hommikul jaksaks üles tõusta. Öist võõrutamist mul plaanis ei ole veel teha ja üleüldse imetamist ma veel lõpetada ei plaani. Ilmselt aprilli lõpuks siiski tuleb see öine rinna otsas magamine lõpetada, sest siis me oleme Raidoga kaks ööd ära. Ma tegelikult ei muretse üldse kuidas Henri hakkama saab, sest no ausalt.. ta on väga tsill. Pigem kuidas ma ise temata olen..

Henril on üsna kindel päevagraafik. Ma ei ole otseselt seda küll kuidagi pressinud aga see kujunes lihtsalt päris ammu ja nüüd ta selline on. Üldiselt magab ta kaks korda päevas: kella 9-11:30ni ja siis kuskil 14:30-16:30ni. Kui peaks juhtuma, et see teine uni on lühem, siis ta teeb kolmanda une ka kuskil 17:30-18:30 paiku aga üldiselt magama lähevad nad Robiniga mõlemad kuskil 20:30 paiku. Henri ärkab hommikuti tavaliselt 7 paiku, Robin 7:30 paiku. Kõik päevauned teeb Hentsu jätkuvalt rõdul vankris ja ööunne on ta viimasel ajal jäänud peale söömist ise. Ilmselt see muutub iga nädal aga noh, praegu on nii nagu on. Öösel võib ta magada väga hästi ehk ärgata vaid paar korda söömiseks aga võib ka olla nagu täna öösel ja ta lihtsalt roomab rõõmsalt ringi mööda voodit. Ma ei tea, miks talle see roomamine nii väga meeldib..

Päeval on ta VÄGA aktiivne ja roomab igale poole ja hästi kiiresti. Läheb käpuli asendisse ka aga nii talle liikumine ei tundu vist eriti huvitav. Istuma ajab end aegajalt ise küll ja jaksab istuda ka aga teda vist väga ei huvita see istumine – tal on vaja kogu aeg kuskile edasi minna. Igasuguste asjade najal on põlvili ja eile ajas Raido toel end üldse jalgadele seisma. Talle üleüldse meeldib, kui teda püsti hoida ja hüpitada, nii et ma ei imestaks, kui ta 3 kuu pärast kõndima hakkaks. Ronida meeldib talle praegu väga – üle meie, üle söögitooli jalgade, üle Robini kaisuloomade. Samas oli ka Robin ses vanuses suht väike mägironija.

Ja siis on muidugi kassid. Need meeldivad Henrile väga aga ega tema neile nii väga ilmselt ei meeldi. Ta vaatab neid ja naerab ja siis on kassid ka rahulikud. Ühel hetkel aga tahab Henri kassi saba süüa ja Puhhil on natukene see vist kopa ette visanud, sest siis ta läheb minema või tahab käpaga panna. Henril on praegu näo peal kriim ja MINU ARUST tegi selle kass tegelikult aga ma pole 100% kindel ka. Samas.. laps peab mu arust ikkagi ise õppima ka seda ohtu tunnetama, nii et ega ma kassi pidevalt Henrist eemale ei aja. Räägin ikka, et pähh ja ära tiri aga eks nad koos siin kasvavad tegelikult. Puhhil on ilmselt pool aega ikkagi lihtsalt hea meel, et keegi viitsib ta peal ronida ja ei aja teda ainult taga nagu Robin teeb.

Vahva sell on see meie Henri. Hästi nunnu rõõmupall ja lõbus seltsiline. Ootab iga päev lasteaiast vennat koju, ronib meeleldi issi peal ja mürab temaga, üks lemmikumaid asju on, kui Raido võtab tema sülle ja siis ajab Robinit taga.. ta kohe niii kõvasti siis lagistab naerda, et endal läheb ka tuju sekundiga heaks. Üldiselt teeb Henri tuju kõigil kiiresti heaks, sest ta on nii armas lihtsalt. Meie väike kavalpea 🙂

 

 

hentsu7hentsu71hentsu72

Armastus. Päris armastus?

Ma olen viimasel ajal palju armastusele mõelnud. Ilmselt seetõttu, et Raido kinkis mulle jõuludeks ühe väga armastust täis raamatu ja ma seda siin millalgi lugema hakkasin. Muidugi tuli välja, et sellel on 3 osa veel ja nii ma ahmisin sisse selle armastusloo ehk umbes 4×700 lehekülge nädalaga. Ma pean tunnistama, et mind muidu eriti ei huvita sellised armastusjutud, mis on 50-shadesi põhimõttel ehk: ilus aga karm ja kinnine mees, arglik naine, meeletu armastus ja palju seksi. Sellised raamatud pole muidu minu teetass, kuid sellel seeria sisse ma kuidagi täitsa mattusin ära ja ahmisin seda muudkui sisse.

Ja nagu paljudes filmides, raamatutes, isegi lauludes, oli seal hästi suur armastus. Selline armastus, et võtab hinge kinni ja lööb pildi taskusse. Armastus ilma milleta inimesed ei saanud hingata. Armastus, kus ilma teineteiseta olemine oli füüsiline piin, kus eluisu oli otsas, kus kogu su kere valutas teise inimese puudusest. Selline armastus mille kohta inimesed ütlevad, et see vist ongi pärisarmastus ja oh oleks minu elus ka vaid selline.

Ja nii ma siis mõtlesin sellele armastusele üsna palju ja ketrasin oma peas ühte totrat mõtet: kas keegi mind ka niimoodi armastab? Kas Raido sureb ära, kui mina suren ära? Kas ta vaatab öösel mind salaja ja teab peast iga kortsukest minu kehal? Kas Raido ei suuda päeval vahel tööd teha, sest ta lihtsalt armastab mind nii palju? Kas ta järgneks mulle maailma otsa? Ja mis veel olulisem: kas mina järgneksin talle maailma otsa ja kas mina saaksin elada ilma temata? Ja kui ma lõpuks suutsin välja mõelda vastused neile küsimustele, siis ma olin ise ka nii üllatunud, et ei osanud seda asja kuidagi kommenteerida. Ma pidin selle teema natukeseks välja endast lükkama ja alles täna ma tulin selle juurde tagasi. Sest reaalsus on selline, et.. ei, ma ei sureks ära, kui Raido näiteks mind maha jätaks. Ja Raido ilmselt saab tööd teha täiesti vabalt ilma, et ma talle meeldegi tuleksin. Ja ma ei ole kindel, kas me roomaks teineteisele kasvõi mudas ja poris järgi näiteks Aafrika džunglisse..

Esimese hooga ma olin muidugi kurb. Ahhhh, polegi vist pärisarmastus! Miks me üldse koos oleme? Mõttetu, parem lähme kohe lahku, sest meil polegi selline armastus nagu filmides ja raamatutes! Aga siis ma tegin asja, mida naised ikka teisena teevad ja hakkasin mõtlema enne, kui hulluks nats läksin. Ja ma mõtlesin välja, et mul on hea meel, et minu elus ei ole sellist armastust. Ma usun, et paljud nüüd mõtlevad, et näe, on ikka alles kade inimene, ei tunnista isegi, et ta tahaks endale sellist armastust aga ausalt, ei ole kade, olen aus. Ma tõesti ei tahaks, et minu elu oleks täidetud ainult armastusega teise inimese vastu ja ma absoluuselt ei tahaks elada teadmisega, et kui mu kaaslane ära sureb, siis on ka minu elu absoluutselt täiesti läbi. Need kõik asjad.. need on ilusad ja huvitavad ja kaasakiskuvad aga seda vaid filmis. Päriselus oleks minu jaoks selline armastus hoopis hirmus väsitav ja tüütu.

Muidugi ma armastan oma abikaasat. Ta ajab mind väga närvi, jah ja mulle ei meeldi üldse, et ta ei viitsi habet ajada aga ma armastan teda küll. Kohe päriselt armastan teda, isegi siis kui ma tahaks teda mingil põhjusel mitte armastada. Aga minu elu ei keerle ainult tema ümber. Ma ei ärka hommikuti mõttega, et kuidas ma saaksin Raido õnnelikuks teha ja ma ei näri päevad läbi küüsi, sest teda juba mu kõrval ei ole. Ma olen inimene. Mina ise olen ka inimene ja mulle meeldib see. Mulle meeldib, et ma tean, et Raido armastab mind aga mulle meeldib veel rohkem teadmine, et tegelikult saan ma ise ka päris okeilt hakkama. Ma olen tugev, iseseisev ja tark naine ning kuigi ma olen valinud olla kodune ja kasvatada lapsi, siis ma saaksin hakkama ka muuga, kui vaja. Ja kuigi mulle meeldib abikaasat oodata kodus sooja ahjukanaga, siis panen ma aegajalt ennast esimesele kohale ja ei tunne sellepärast häbi.

Armastus on äge. See on võimas ja uskumatu tunne ja see paneb tõesti inimesed ikka täielikke lollusi tegema. Vaadake näiteks meid – me kolisime kokku suurest armastusest põhimõttelisel Hollika garderoobist, saime lapsed ja elame siin Nõmme mändide all. Kas me tundsime teineteist piisavalt? Kindlalt ei! Kas me õppisime teineteist tundma? Muidugi. Kas meile meeldis see, mis me teada saime? Jah ja kui ei meeldinud, siis me kohanesime, sest armastuses ja suhtes sa peadki seda vahel tegema. Ei saa valida, et ma armastan inimeses seda, teist ja kolmandat aga ma ei armasta nüüd neid asju. Armastad ja kogu täiega. Armastad kogu kompotti ja mitte osasi sellest. Vahepeal ei meeldi, ajab väga närvi ja paneb asju loopime lausa aga armastad ikkagi. Ja mitte sellepärast, et peab, hambad ristis, raisk, ära kannatama, vaid sellepärast, et sa ei saa lihtsalt muud teha. Su süda ei allu su kontrollile nagunii ja pole mõtet isegi üritada.

Filmiarmastus on selline, et kui sind maha jäetakse, siis sa ei pese end nädal aega, ei söö midagi, nutad ainult ja oled nagu zombie. Pärisarmastus on selline, et kui sind maha jäetakse, siis sa teed midaiganes sul on vaja teha paar päeva ja siis võtad end kokku. Sest elu läheb edasi. Maailm tiirleb ikka samamoodi ja kogu selles suures universumis on sinu südamevalu väga väikene asi. See tuleb küll endast välja saada ja sellega peab tegelema, kuid see pole maailma tähtsamate inimeste top-prioriteet ja pole mõtet ka arvata, et see peaks seda olema. Nagu ma ütlesin – elu läheb edasi. Ja peabki minema.

Seega me ei ole Raidoga nagu papagoid, kes ilma teineteiseta elada ei saa aga me oleme valinud koos olemise. Uskuge mind, on olnud aegu, mil ma tahaks püssi põõsasse visata ja öelda, et I’M DONE, ma lähen minema! Aga tegelikult ikka ei lähe küll. Sest sa oled oma valiku teinud. Süda tegi oma valiku ja talle tavaliselt see valik meeldib. Raskematel aegadel, keerulistel aegadel, kurbadel aegadel.. olekski vahel äkki kergem alla anda aga pärisarmastuses sa ei anna alla, kui te lähete tülli. Te räägite. Vahel hoopis vaikite enne aga lõpuks ikka räägite. Karjute, kui vaja ja olete tülis, kui vaja aga ei anna alla. Sest pärisarmastus on päriselus ja sinu otsused ei mõjuta enam ammu ainult sind vaid väga mitut inimest veel sinu ümber.

Ma soovin teile kõigile, et teil oleks pärisarmastus. Et vahel lendaksid sõnad aga loodetavasti mitte asjad. Et oleks põnevust, nalja, naeru. Et oleks oskust lasta asjadel minna. Et te armastaksite oma kaaslast ka siis, kui te teda natukene vihkate. Et te ei annaks alla. Et te oskaksite rõõmu tunda väikestest asjadest. Et te leiaksite aega olla koos. Et te püüaksite end panna teise olukorda. Et te aegajalt võtaksite aja maha ja mõtleksite miks te olete valinud enda kõrvale selle inimese – sest sellel on kindlasti põhjus, vahel me lihtsalt kipume argielu keerises unustama neid põhjuseid. Pärisarmastuse terviseks!

Next Newer Entries