Kas ma pean suureks kasvama?

Iga aasta tuleb mul mõni kord meelde, et ma olen elus natukene eksinud. See ei ole mul kogu aeg meeles, sest nii suur ja oluline osa mu elust on paigas, kuid on teatud osa, mis kohe üldse pole paigas. Mul pole nimelt õrna aimugi, kes saab minust siis, kui mina suureks kasvan ja enam ainult ema olema ei pea.

Minu õnn on, et mulle meeldib täiega olla EMA. Noh, 100% ema. Mulle meeldib lastega kodus olla ja toimetada ning ma ei tunne üldse mingisugust vajadust näiteks praegu tööle või kooli minna. Samas kindlasti mängib siin rolli ka see, et ju ma tunnen väikest hirmu – kui ma pole ema, siis kes ma olen? Ma olen alati proovinud ennast defineerida veel ikka ka naisena, abikaasana, sõbrannana, kuid ega ma tegelikult ju väga paljut endast veel ei tunne ning seetõttu ma polegi päris kindel, et.. mida ma üldse teha tahan?

Ülikoolis olen ma õppinud põgusad kaks kuud turundust ja reklaami, umbes pool aastat eesti keelt ja siis mõned aastad rahvusvahelist noorsootööd. Ühtegi nendest erialadest ma lõpetanud ei ole ometigi. Noorsootöö ilmselt oleks, kuid siis sündis Robin ja mul ei olnud aega koolis käia. Kui ma peale Robinit sinna tagasi läksin, siis tegelikult oleks võinud ju ka lõpetada aga siis ma leidsin toreda töökoha hoopis. Mulle meeldis päevakeskuses tööl käia palju rohkem, kui koolis õppida seda, mida ma tööl sain juba päriselt teha. Samas sain ma sel perioodil aru, et ega ma hingelt päris noorsootöötaja ei ole ka, pigem ikka teeksin ma sotsiaaltööd.

Samas täna.. ma ei tea. Ma hea meelega oleksin lastekaitsetöötaja, kuid ma pole kindel, kas kahe lapse emana ma suudaksin kõik need mured tööle jätta. Ka päevakeskuses oli meil aegajalt üsna raskeid ja kurbasid ning muret tekitavaid sündmusi ning olukordi, kuid vaid ühel korral ma hakkasin seal peale tööpäeva nutma. See oli ka pigem nutt vihast, mitte isegi kurbusest. Üldiselt ma proovisin kodus liialt mitte töömuredele mõelda ja ma arvan, et vaid nii saabki seda tööd teha. Tööl olles ikka südamega kohal aga koju iga muret kaasa tassida ei saa. Nii kannatab oma perekond ja sellest ei võida ju keegi. Samas ma arvan, et ma oleksin selles töös väga hea. Ma olen sõbralik, leian inimestega üsna kiiresti ühise keele, mulle meeldib aidata ja minu suurim pluss – ma ei hooli eriti palgast.

See viimane on totter küll eks. Juba väiksena mu isa hurjutas, et Kristikene, sina tahad saada õpetajaks aga kes siis raha teenib? Eks nii tegelikult ongi, sellised väga tänuväärsed ametid on nii alamakstud. Ma ei hakka isegi mainima palju ma päevakeskuses poole kohaga töötades raha teenisin. Ma ei pannud ausalt öeldes isegi tähele, et see raha kontole tuli, ausalt. Samas töö oli huvitav, rahuldust pakkuv, toredate töökaaslastega ja väga ägedate lastega. Ma tundsin end enamasti nagu õppiv kala vees 🙂 Igal juhul ei ole ma kunagi mõelnud karjäärivalikuid kaaludes sellele, kui palju ma seal raha teenin. Jumal tänatud, et Raido on valinud eriala, millega me saame ära elada. No ja lisaks on Raido sihikindel ja vajadusel ülitöökas ning vähese unega funktsioneeriv.

Seega suund nagu on kuhu minna. Ja tegelikult tahtmine on ka.. Kuid hirmutav tundub see. Hirm on aja- ja energiaraisk, kuid me tunneme teda aegajalt kõik. Mul on tunne, et ma olen nii mitu korda uuesti alustanud ,et ei tea, kas üldse kunagi midagi ära ka lõpetan. Muidugi ei arva ma, et elus on ülikooli paber väga tähtis. Ausalt, ei arva. Mulle tundub, et tähtsad on hoopis muud asjad ja selle paberiga on, nii et see võib sulle anda palju aga võib anda ka mitte midagi. Töökoha leidmisel tundub mulle, on oluline, keda sa tunned, kui hästi sa end müüa oskad ja kui palju sa oled valmis päriselt ka tööd tegema. Kuid kes teab ehk pärisellu astudes ma mõtlen teistmoodi ja mu arvamus kujuneb ümber.

Igal juhul ma otsustasin, et kui Henri on jätkuvalt sügisel selline ülimõnus laps, kelle saab aegajalt anda hoida, siis ma proovin äkki ülikooli kaugõppesse minna. Kuna ma ei tea, kas see on reaalne ja kas ma sisse ka saan, siis ma eriala siin kuulutama ei hakka, kuid ma vähemalt mõtlen sellele. Vaatasin millal katsed on ja lugesin läbi mida sisse saamiseks vaja on ning mulle tundub, et võiks nagu võimalus olla küll. Kuigi ma pean tunnistama, et ma mitmetel põhjustel õpiks TTÜ-s, siis kahjuks ei paku nad minusugusele humanitaarainetega sinapeal olevale inimesele peaaegu ühtegi eriala, nii et ma pean TLU-ga leppima. Meil pole seni väga häid kogemusi olnud, kuid ehk see muutub.

Ja nagu ma siin ikka naljatan, siis vabalt võib hoopis kolmanda lapse ka teha, kui ma muud teha ei oska. See kõlab küll nagu ma siin vorbiks neid lapsi lihtsalt igavusest, kuid tegelikult ma mõtlen tõesti, et kui ma ei ole päris kindel, mida ja kuidas teha, siis vähemalt lastega ma olen rahul ja nende üle ma olen uhke. Me tahaksime nagunii kunagi ilmselt ühte last veel, nii et kui mulle tundub, et kodus läheb igavaks, siis võiks neid ju siin rohkem olla, keda karjatada.

Noh, seda viimast lõiku võtab mõistusega inimene ikkagi poolhuumoriga. See on tõsi küll, et üks laps võiks tulevikus veel olla, kuid ma usun, et sellised otsused tuleks enne natukene rohkem läbi kaaluda. Kaalude tähtkuju all sündinud inimesele võiks ju kaalumine meeldida aga mulle ei meeldi. Mulle meeldib teha, otsustada ja kõike ruttu kiirelt saada. Nii tundub mulle ka, et sügis on kaugel ja miks ma ometigi pean nii kaua ootama ja miks ma oma eluga midagi ette ei võta?!

Alati ütlevad kõik selle peale, et sul on ju kaks ilusat last ja see on muidugi tõsi, kuid eks ma aegajalt tunnen ikka vajadust millegi muu järelele veel. Samas olen ma ka enne öelnud, et ma panin oma unistused ootele, ma ei visanud neid mõtteid peast välja. Mul on hea meel, et ma saan olla lastega kodus, et mul on võimalik hängida Henriga kaua ma tahan ja et Raido tegelikult ilmselt ei ütleks mulle 10 aasta pärast ka, et mis värk on, mine tööle. Ta toetab mind kindlasti, kuid tema arust ma vist olengi printsess.. Vahva tegelt eks 🙂

Ma olen siin kodus olles mõelnud, et no teeks siis midagi. Paljud ju teevad! Teen internetipoe! Hakkan ikka blogiga tegema tööd! Kirjutan raamatu! Kirjutan lasteraamatu! Õpin mandariinikeele ära! Teen trenni! Aga.. laiskus on kole asi ja motivatsiooni kahjuks ebayst tellida ei saa. Ma arvan, et minu aeg ei ole veel lihtsalt tulnud ja ühel hetkel ma leian selle motivatsiooni ja õige suuna oma elus. Ma loodan, et see õige aeg on ikka lähimate aastate jooksul ja eks ma ise proovin seda otsida ka, kuid hambad risti tööle ma tegelikult ka minna ei kavatse – sest teised ju käivad. Parem mängin oma lastega. 🙂

Sellised varahommikused mõtted. Nii juhtub, kui kaasa paneb ruloo akna ette viltu ja tuba on valge ning laps kell 5:50 mängima tahab hakata. Samas kella 8-ks on pesu puhas, kokku volditud, nõudekas töötab, põrandad puhtad ja ma ise juba söönud ja pesus käinud, nii et.. mis siin kurta? 😉

3 Comments (+add yours?)

  1. Saana
    Mar 20, 2016 @ 05:28:51

    Täiega suutsin end samastada. Mul on küll töökoht ja väga tore töökoht, kuid ma tean, et eluaeg ma sellega ei tegele. Ja siis tekib küsimus, et mida ma SIIS teen. Ueh!!!

    Reply

    • kristipere
      Mar 20, 2016 @ 05:32:56

      Lapsi!? 😉
      Eks see suureks kasvamine on raske tegelikult küll ja ma ei saa aru miks ma 17-aastaselt tahtsin niii väga juba täiskasvanu olla! 😀

      Reply

  2. K
    Mar 20, 2016 @ 11:49:23

    Ma arvan, et sulle sobiks Eripedagoogika 🙂 Saad aidata ja samas ka õpetada (nagu aru sain, siis kunagi tahtsid õpetajaks saada), tööd saab mitmes valdkonnas 🙂

    Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: