Abikaasa

  
Tõstke käsi kellel on suhtes olnud raskeid aegu? Ma eeldan, et paljud.

Kes kätt ei tõstnud.. Kas te luiskate või olete väga värskes suhtes? 

Ma nimelt olen küüniline inimene. Ma ei usu armastusse esimesest silmapilgust. Ma ei usu hingesugulastesse. Ma ei usu määratud armastusse ja saatusesse. Ma ei usu, et ainult armastusest piisab. Ma usun sellesse, et suhtes tuleb teha palju tööd. Et teatud inimesed sobivad omavahel paremini kokku. Et mõned inimesed toovad sinus välja hea. Et armastus vajab pidevalt hoolt ja tähelepanu. Et suhet ei tohi võtta iseenesest mõistetavalt. Kuid ometigi me kipume seda tegema. Miks nii?

Ma ise arvan, et ajapuudusest. Meil on kõigil kiire. Me teeme karjääri, ehitame kodusid, kasvatame lapsi, õpime ja käime kursustel, teeme sporti ja jälgime toitumiskava, loeme raamatuid ja käime teatris. Me teeme palju asju, kuid unustame selle käigus tihti ära, et kõige vajalikum tegevus on kuulamine. See on hästi lihtne, kvaliteetne ja veel tasuta ka – istud kaasaga diivanil ja kuulad teda. Kui tihti te seda teete? Kinos ja kontserdil ja sõpradel külas käia on nii mõnus aga palju te seal omavahel räägite? Mitte eriti palju, ma pakun. 

Ja kui ei kuula, siis ju ei teagi, mida teine tunneb, mõtleb, tahab.. Ja nii tekivad kiiresti teineteisest mööda rääkimised, tülid ja vaidlused, tüütud nääklused ja asjatud probleemid. Paljusid neid saaks ennetada, kui teaks paremini, mis emotsioonidega abikaasa päev kulges aga kiires argielus küsid küll aga kas vastust kuuled ka? Kas kuuled ta sõnu või kuuled tema hääletooni ka? Kas vaatad talle otsa ja näed tema päris emotsiooni? Kas oskad vajalikul hetkel lugeda ridade vahelt? 

Meil on 5 aasta jooksul ette tulnud palju. Muresid on olnud rohkem, kui üks ja pisaraid on valatud pangetäis. On öeldud valusaid sõnu, loobitud süüdistusi, kritiseeritud, mitte kuulatud. Vahel küll kuulsid aga ei teinud välja. Oli kiire. Laps tahtis tähelepanu. Tööl oli tähtis asi vaja lõpetada. Keegi helistas ja segas. Ületada on tulnud mitmeid takistusi ja mis seal salata, on perioode olnud, kus lihtsam on tundunud alla anda, käega lüüa, oma teed minna. 

Aga siis meenub, et.. kas mul on veel oma tee?  Või on see ikka meie tee? Ja siis noogutad, kuulad ja vaatad südamega ning tead, et tegelikult ei taha sa ju kuskile minna. Lihtsam oleks vaid korraks ja head asjad elus ei olegi lihtsad. Tuleb meelde see kõik, mis ma alguses kirja panin – suhe vajab tööd ja tähelepanu ning oskust teist kuulata. Ja nii me oleme istunud maha, vaielnud, arutanud, riielnud ja leppinud ja lõpuks jõudnud Raido lemmik osani (millest te mõtlete? ;)) – koht mil ta saab öelda: “on ju kergem olla, kui me rääkisime?”. Ja ma pean tunnistama, et nii see ju on. 

Ma arvan, et meie suhe võib kõrvaltvaatajale jätta imeliku mulje. Me oleme väga erinevas aga samas nii sarnased. Me võime suvalise reklaami üle vaidlema minna. Ja siis me lähme vaidlema selle üle, kas me vaidleme, sest Raido arust see pole vaidlus ja minu arust on. Mina turtsun, Raido naerab ja kõrvalseisja ei saa midagi aru. Kuid ma ei ole kunagi tundnud, et see mind segaks. Vähemalt ei ole meil pea kunagi igav ja meil on alati millestki rääkida. Olgu see siis tulevik, lapsed, rinnahoidja korvide suurused, mida õhtuks süüa, armastus, saatus, rassistlikud naljad, edu, dieet, riided. Raido ei ütle kunagi, et see teema on liiga igav tema jaoks ja ta ei viitsi minuga sellest rääkida.

Meil on mõlemal omad vead, kuid armastades armastad inimest koos tema vigadega. Lepid asjadega, mida sa ei saa muuta ja proovid muuta asju, mida saab ja peaks. Toetad, kiidad, julgustad, tood maa peale tagasi, nöögid ja armastad kogu täiega. Kõigega, mis sul anda on. Ja pingutama peavad mõlemad. Ei saa oodata midagi ja vastu anda vaid killukesi. Kas kõik või mitte midagi. Ainult nii saab suhe olla tugev. 

Ma arvan, et meil on vedanud, et me oleme kokku saanud. Me oleme palju vaeva näinud, et jõuda siia, kus me praegu oleme. Ja ma arvan, et ma räägin meie mõlema eest, kui ma ütlen, et me oleme õnnelikud. Õnnelikud teineteise, oma kodu, kahe poja üle. Õnnelikud, et keegi ootab sind. Alati. Koguaeg. Vahet ei ole, mis juhtunud on, sul on alati keegi, kes sind hoiab ja ootab. See on haruldane ja samas kõige olulisem asi ju elus? Leida keegi, kes sind armastab. Kogu täiega. Ja isegi su vead ei peleta teda eemale.

Ma loodan, et igaühel teist on oma Raido. Kui ei ole, siis olge maailmale avatud – küll te ta leiate. Mina leidsin täiesti ootamatult. Kuid õnnega ongi ju selline lugu – see tabab alati ootamatult. Ja kui ta seda teeb.. siis see on parim asi maailmas ja sa tead, et see oli väärt ootamist. 

  
Pildid tegi imearmas ja andekas Birgit Varblane. 

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: