Kuidas kiirabi töötajad olid toredad

Ma ei osanud siia muud pealkirja panna. Ei tahtnud kirjutada, et mind viidi eile haiglasse, sest see oleks mu ema ära hirmutanud kohe. Sest noh, viidi küll aga praegu ma juba kodus ja tunnen end paremini. Alustame aga algusest.

Eile me käisime peale lasteaeda lastega batuudikeskuses üle piiiiika aja. Ma ei olnud päeval eriti korralikult vist söönud, sest Henriga kahekesi kodus olles ma endale vahepeal ei viitsi süüa teha. Päris loll eksole aga samas eks ta ole ikka arusaadav ka natukene? Ma sööngi lõunaks siis rukkipala või jogurti ja õhtul sööme perega koos. Eile me siis koos süüa ei saanud ja ma batuudikas sõin ühe jäätise hoopiski ja mõtlesin, et küll jõuab. Sealt ära tulles aga oli mul natukene kehv olla ja ma eeldasin, et see on just söömatusega seotud.

Kodus ma toimetasin vaikselt ikka, Raido läks trenni ja ma lastega vanni. Mõtlesin, et äkki soe vann leevendab. Ei leevendanud, palav hakkas ja õhku polnud. Mõtlesin, et no äkki on gaasid, kes seda jeesus teab. Võtsin espumisani esimest korda elus aga ei midagi. Kui Robinil uneaeg oli, siis mul oli juba päris valus ja jutt jäi meil õhtul lugemata. Robin oli tubli, jäi kohe magama. Ma läksin Henrit magama panema aga tema ei viitsinud magama jääda. St ma ei jaksanud teda sülle hästi võtta ja nii ta roomas mööda voodit ringi ja jutustas. Olin juba voodis pikali ja mõtlesin, et no need küll gaasid pole, sest noh.. see pole ju kuidagi normaalne.

Ja nii ma siis koperdasin elutuppa ja siis mul läks süda juba pahaks ja lõpuks ma olin vannitoas pikali. Iiveldas ja samas ma värisesin hullult. Hästi omapärane oli lihtsalt olla, sest valu ei olnudki NIII tugev aga samas ikkagi täiesti väljakannatamatu. Raido juba kiirustas ka koju ja kui ta kell 22 jõudis, siis ta ikka kutsus kiirabi. Mul on selline asi, et mulle ei meeldi kunagi kiirabi kutsuda. Ma kardan, et ma olen loll, et ma neid nii tüütan. Ma ei tea mis värk sellega on, ausalt. Tavaliselt on need töötajad ikka sellised enamvähem mõistlikud ja keegi risti ei löö, nii et mu hirm on ju asjatu.

Sel korral tulid ka kaks tädi ja üks onu. Kõik nii toredad. Alguses korra tundus, et nad mõtlesin, et ma siin teesklen poole kohaga aga kui kanüül pandud ja esimene ”kokteil” verre jooksnud ning ma ikka lumivalgeke olin ja valust kõhtu hoidsin, siis nad ütlesid, et pole midagi teha, lähme haiglasse. Ma muidugi seda ka ei tahtnud. Ütlesin, et äkki mul ikka on parem.. Ei olnud ja Raido oli ka väga mures näoga, nii et ma ikka läksin nendega kaasa. Onu aitas ilusti kampsuni selga ja Raido tossud jalga ning nii me läksimegi. Arstid olid sõbralikud, tegi nalja, aitasid, küsisid pidevalt kas ma tahan midagi või on mul halb.

Ma jäin kohe autos magama vist. Täitsa naljakas, ma kunagi ei uinu niimoodi ”lambist”. Haiglas nad mul ise käia ei lubanud, sest mul oli vererõhk ka väga madal ja nad vist kartsid, et ma kukun põrandale. Tundsin end natukene narrilt, et selle voodiga sõidutatakse ringi aga samas teised siin täiesti haiged ja ma siin oma KÕHUVALUGA, pff. Kohe pandi uus tilguti, võeti veenist verd, paluti topsi pissida, mõõdeti vererõhku umbes iga 10 minuti tagant ja toodi muudkui tekikesi juurde, kui vaja oli. Tunnikese ma seal lamasin ja ma sellel ajal jälgisin neid inimesi hoolega. KÕIK arstid ja õed olid minu arust väga.. tublid. Nii raske töö on see ju tegelikult, kuid nad olid kannatlikud, lohutasid neid kes nutsid ja pahandasid mehega, kes purjus peaga oli tahtnud bussipeatuses tududa. Kordagi ei olnud mul tunnet, ma olen täiesti nõmedas kohas ja kõik on paha. Ei olnud.

Kui tuli minu kord ultrahelisse minna, siis sealseks arstiks oli tore ja minu arust väga noor ning ilus neiu. Nime järgi venelane aga eestikeelt rääkis ilusti. Muidu oli seal küll õhus valdavalt 80% vene keelt aga mul kellegagi keelebarjääri ei tekkinud igal juhul. Ka see tore arst ütles, et tegelikult on olukord naljakas, sest pimesool tundub olevat normaalne aga ühte osa sellest ta ei näe, see oli peidus kuskil. Seal otsas VÕIB põletik olla aga ei pruugi. Kuna mul sel hetkel valus enam väga polnud, siis ta arvas, et pigem on ikka kõik hästi. Samas oli munasarjas tsüst, nii et asi võis olla hoopis ka selles. Teine arst ütles, et vereproov oli selline natukene kahtlane ja vererõhk ka madal, nii et nad jätaksid mu hea meelega sinna. Mina ei tahtnud.. Ma ütlesin ka, et mul kodus rinnalaps ja mul vaja tegelikult juba praegu piima pumbata välja, et mitte lõhki minna. Seepeale nad olid kohe nõus, et olgu, laseme koju, omal vastutusel ja KOHE tagasi, kui halvem jälle on.

Sain oma paberid kiiresti kätte, ÜLITORE Lauri ärkas üles ja tõi mu koju ning ma hakkasin kell 2 öösel sööma. Kõht oli tühi. 🙂 Lubasin endale, et alati söön ikka korralikult. Igal juhul läksin ma magama, magasin üsna hästi ja ärkasin hommikul küll kerge kõhuvaluga aga mitte midagi hullu. Palavikku pole, enam ei värise. Natukene uimane on olla aga see on vist tavaline. Homseks on mul arstiaeg kirja pandud ja lähme uurime, mis selle tsüstiga saab.

Kuid kõige rohkem ma tahtsin rääkida ikkagi sellest, et HÄSTI palju on olnud negatiivseid jutte arstide ja õdede ja kiirabide kohta. Minu kogemus – väga positiivne. Kõik olid toredad, sõbralikud ja armsad. Üks õde tegi pai, teine kutsus kullakeseks. Mul on ilmselgelt alati vedanud ka ja ma olen ise proovinud olla nii tore, kui võimalik, kuid minul pole ühtegi etteheidet. Kui mõni arst, kiirabitööaja, õde vms seda postitust loeb, siis aitäh teile, et te oma tööd teete. Te olete elupäästjad. Sõna otseses mõttes. 🙂

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: