Kuidas rääkida surmast

Juba kevadel hakkas Robin huvi tundma selle vastu, mis inimestega juhtub, kui nad vanaks saavad ja kas me elame igavesti või nagu tema küsis ”kas me oleme sama vanad kui maakera”. Neid küsimusi tuli hästi palju erinevaid ja ilmselt nad olid tingitud sellest, et minu vanatädi ära suri ja ma Robinile seda kuidagi serveerima pidin. See oli esimene selline kord, kus Robini elust kadus keegi, keda ta reaalselt tundis ja teadis, kelle juures ta oli käinud ja keda korduvalt näinud. Alguses ma ütlesin küll Robinile, et vanatädi on ikka haiglas, sest ta alguses tõesti oli, kuid lõpuks tundus lihtsalt imelik juba lapsele niimoodi valetada ja varem või hiljem peab temaga ju ka surmast rääkima.

Nii ma siis mõtlesin, et kuidas ma talle seda ütlen. Ma usun tegelikult, et inimestel, kes usuvad taevasse ja põrgusse ja mingisugusesse Jumalasse on see kõik kergem. Neil on kuidagi konkreetsem arvamus sellest, mis siis tõesti saab. Mina teadupärast ju otseselt millegisse uskuja ei ole. Olen usu üle palju juurelnud viimastel aastatel, kuid ma pole veel enda teed selles asjas täpselt leidnud. Ma arvan, et pole ka hullu, see on asi, mis ongi vaja enda jaoks selgeks mõelda ja see võibki aastaid võtta.

Igal juhul kuna mul ei olnud sellel hetkel olemas mingisugust enda tõde, mida lapsele rääkida, siis ma pidin lihtsalt natukene improviseerima. Ma ei tea, kas see oli nüüd väga rumal või hoopis vale, kuid ma mõtlesin välja selle, mis moodi ma tahaksin, et maailm töötab ja andsin selle Robinile edasi. Tal on terve elu aega välja kujundada enda uskumusi ja arvamusi, kuid praegu tahtsin ma talle ikkagi anda.. midagi millesse uskuda. Minu arust tundub liiga karm öelda 4-aastasele, et jah kallis, inimene suri ära ja ongi kõik. LÄINUD. Kõik. Läbi. Finito.

Niisiis rääkisin ma Robinile, et tõesti, kui inimesed on väga vanad või juba väga haiged, siis nad surevad ära. Surra võib muidugi ka teistmoodi ja seda Robin teab – tulekahjud, uppumine, autoõnnetused. Neist kõigist oleme me rääkinud nii ausalt, kui meie arust temavanusele sobilik. Ja siis ma ikkagi rääkisin sinna juurde kergelt.. piibellikku loo – kui inimene ära sureb, siis tema keha maetakse maha, et inimestel oleks koht kus talle lilli viia, kuid tema hing läheb taevasse. Taevas on kõigil hea olla, kellelgi pole valus, seal on kõik koos.

Ma tean, et see on tegelikult kerge roosamanna. Samas.. kes ütles, et see tõsi pole? Mul ju tegelikult ei ole aimugi, mis meist saab, kui meie keha on alla andnud. Kas vaim elab edasi?  Ma ausalt ei tea ja ma ei ole ka üks neist inimestest, kes rusikaga rinnale taoks ja ütleks, et siis ongi kõik ja nii on. Ma ei ole kindel, kas ma saan sellesse uskuda. Või kas ma tahangi? Igal juhul meeldib mulle see enda versioon rohkem. Samas küsis keegi siis ka, et miks ma ei rääkinud, et pahad lähevad põrgusse. Noh, esiteks, ma ei pidanud vajalikuks rääkida Robinile, et mõned ongi pahad. Teiseks, mulle päriselt vist meeldib mõelda, et me hinges oleme kõik head. Ma tean, ma tean! Ei ole ju tegelikult, kuid.. las mul olla see fantaasia veel nii kaua kuni Robin rohkem asjadest aru saab.

Meil on surm mitu korda teemaks olnud. Vahel on Robin küsinud ootamatult, et kas meie ka issiga sureme ära varsti. Olen talle siis alati öelnud, et ei, meie ei lähe veel kuskile. Muidugi ei saa ma lapsele seda tegelikult lubada, kuid teistmoodi vastata oleks lihtsalt.. julm. Pealegi Raidol on nagunii plaan, et kui tema on 80-aastane, siis saab endal ”varuosasid” vahetada ja umbes 200-aastaseks elada. Robin on küsinud ka, et kas keegi elab igavesti ja kes meie äkki saame elada igavesti, kuid päris ausalt öeldes ma arvan, et ring peab ühel hetkel täis saama. Selleks, et me kõik siia ju ära mahuks peab ka teistel planeetidel elu võimalikuks saama 🙂

Ja aegajalt Robin siis ütleb selliseid armsaid asju. Näiteks suri suve lõpus ära minu vanaema ja Robin ka tema kohta aegajalt ikka küsib. Hiljuti meil tuli ka vanaema kuidagi jutuks ja siis ka naabri-Ants, kes sügisel meie seast lahkus ning Robin ütles, et ilmselt nad on koos seal taevas nüüd sõbrad. Selline mõte on ju tore – me oleme kõik koos seal taevas sõbrad, sa näed jälle oma lähedasi, kaotatud sõpru ja perekonda ning muudkui elad seal helesinisel pilvel, hõljud ringi ja sööd maasikajäätist.

Robini jaoks on muidugi natukene arusaamatu see, et miks sinna külla ei saa minna. Kui ma selgitan, et see taevas on lihtsalt niii kaugel ja kõrgel, siis ta ütleb ikka, et me oleme ju lennukiga taevas käinud. Sellest muideks oli ka eraldi jutuajamine, et kui me oleme lennukiga taevas, siis meie surnud ikka pole, me lihtsalt lendame hästi kõrgel. Millele kõigele laps ei mõtle.. Ka kosmoselaevaga on ta korduvalt tahtnud minna hingedele külla, kuid olen pidanud jälle talle pettumuse valmistama. Õnneks on ta asjasse rahulikult suhtunud.

Ma pean ütlema, et tegelikult on ta kogu teemasse rahulikult suhtunud. Ega ta ju päriselt ei adu seda olukorda ja neid asju, kuid huvitav on temaga vestelda ikka. Ja vahepeal tegelikult teeb kurvaks ka, kui ta küsib selliseid asju mille ma alati ei oska või ei saa positiivselt vastata. Lapsekese mõistus on selline ka, et ma alati kardan, et äkki ta saab minust kuidagi valesti aru ja keerab selle asja teistpidi, nii et ma proovin alati mitu korda selgitada. Ei tahaks, et tal tekiks mõttetuid hirme või küsimusi, mida küsida ei julge.

Kuigi ma pole kindel, kas ma usun Jumalasse ja millesse ma üldse usun, siiis ma proovin neid vastuseid enda jaoks leida tasapisi. Minu lähedaste seas on palju inimesi, kes usuvad erinevat moodi ja erinevatesse asjadesse ning ma olen alati proovinud neid aksepteerida. Ma arvan, et usk ükskõik millesse on vajalik ja mina usun seepärast alati loodusesse. Ja karmasse muidugi. Ning ilmselt ka endasse. Ja Raidosse. Ja meie lastesse. Nii, et näete.. ma usun tegelikult ilmselt palju rohkem, kui ma endale ise aru annan.

Surm on karm teema. Lapse jaoks tegelikult nii keeruline ja võõras aga samas, kui sellest rääkida piisavalt selgesti, siis ilmselt ikkagi hirmu ei teki. Sest ma ei taha, et Robin kardaks. Ma tean, et paljudel lastel on tulnud periood, kus nad kardavad, et nende vanematega midagi juhtub ja neil on vaja olnud teha palju tööd, et sellest üle saada. Selliseid asju ei märka ka kohe ning laps ei oska alati õigesti enda muret ja hirmu ka sõnastada ning nii võib see asi veerema hakata nagu lumepall. Hirmus elamine on aga raske ja kurnav.

Ennetades küsimust ”kas Robin matustel on käinud”, ütlen ma kohe, et ei ole. Ei minu vanaema ega vanatädi matustele Robin kaasa ei tulnud ja ma arvan, et nii on õige ka. Ma ütlen ausalt, et vanatädi matuste ajal olin ma ise rase ja kartsin. Ma ei tea miks, sest ma olen kahjuks oma elus piisavalt matustel käinud ja pole kunagi kartnud. Igal juhul ei vaadanud ma kordagi kirstu poole ja hoidsin end nii tahaplaanile, kui võimalik. Ma sain head aega öelda ja sellega oli minu süda rahul. Ma loodan üleüldse, et meil ei tulegi sellist sündumust pere kalendrisse lähimad 100 aastat, kuid praeguse seisuga julgen ma küll öelda, et on kohti, kuhu laps ei pea kaasa tulema ja on reaalsust, mida tasub temast eemale hoida nii kaua kuni võimalik.

6 Comments (+add yours?)

  1. Kadi
    Mar 15, 2016 @ 09:01:44

    Minul suri eelmisel aastal vanaema. Seniajani olime käinud minu ema haual Miiaga ikka väga tihti ja ta teadis, et minu emme ja tema vanaema on seal mulla all ja teda enam pole. Oma vanaema matustele võtsin Miia kaasa. Ta nägi vanaemat kirstus ja nägi ka seda, kuidas kirst mulla alla pandi. Minu meelest tegi see asja väga palju reaalsemaks tema jaoks. Enne ta nagu ei saanud aru, et päriselt keegi mulla alla pannakse, aga nüüd nägi seda ise. Ta pole muidugi küsinud selliseid küsimusi, et mis pärast surma saab vms. Ma lihtsalt olen talle öelnud, et kui inimesed ära surevad, siis pannakse nad mulla alla ja neid ei ole enam olemas. Eile juhtus selline jube asi, et Miia ütles, et kui ta issi juures oli ja autoga sõitsid kuhugi, siis ta sosistas omaette: Emme on surnud. Ma üritasin välja uurida, et miks ta ometigi nii ütles, aga ta ei osanud kuidagi selgitada. Minu jaoks oli see päris jube ja ütlesin talle, et ma ei taha ära surra, sest siis ma ju lähen mulla alla ja mind pole enam. Siis hakkas ta muidugi ise ka nutma. Aga ei teagi, mida see siis tähendas või mida ta sellega mõtles.

    Reply

    • kristipere
      Mar 15, 2016 @ 09:23:07

      Kuna esimesed matused mida ma mäletan on mu väikese õe matused ja ma olin siis 6-aastane, siis ma ilmselt seetõttu arvan, et Robin ei peaks veel seda nägema. See on väga individuaalne, me oleme väga erinevad kõik aga ma arvan, et Robin ehmataks ära ja tead, kui ta ehmatab, siis ta hakkab naerma. Kaitsereaktsioon. Raidol sama moodi – keset kõige hullemat tüli ta lihtsalt naerab.

      See Miia ütlus on muidugi natukene hirmus.. Ja nii keeruline ongi ju see, et ta tõesti ise ei teagi MIKS ta nii võis öelda. Ma näen Robini pealt ka, et ta lihtsalt vahel tõesti ei tea, miks ta teeb teatud asju. Tahaks väga teada, mis nende pisikeses peakeses küll toimub..

      Reply

  2. Pille
    Mar 15, 2016 @ 13:07:13

    Päris mõtlemapanev. Meil on nende vestlusteni ilmselt veel aega, aga tõesti…kuidas seda teha nii, et oleks piisavalt reaalne, ent mitte liiga hirmutav pisikese inimese jaoks.
    Ise käisin esimest korda elus matusel möödunud suvel. Kuigi olen kuulnud ka seda, et väikese lapse eest ei tasu tõde ja reaalsust hoida, et kui matus siis ikka lapsed ka kaasa, siis ma ise küll ei tunne, et mu elu selle kogemuseta kuidagi LIIGA roosa oleks olnud. Ehk et pooldan pigem seda, et las lapsel olla lapse mured, küll ta suuremaks saades jõuab muid raskeid teemasid ka põhjalikumalt mõelda.

    Reply

    • kristipere
      Mar 15, 2016 @ 19:45:09

      Ma arvan, et oleneb ehk ka kelle matus on. Kui väga lähedane inimene siis ehk lapse jaoks see ärasaatmine ka vajalik? Raske öelda, eks iga inimene tunneb enda last paremini ja tulebki vast arvestada iga lapse eripärasid. Raske teema igal juhul.

      Reply

  3. Mari Liis
    Mar 17, 2016 @ 16:51:01

    Leian, et käsitlesid teemat ikka pigem hästi. Ei ole ka ise suurem asi uskuja, aga mõte sellest, et peale matmist inimese hing taevasse rändab, on minuarust ilus. Eks nutikamatel ikka tekkib küsimus, et ahha aga me ju saame ka taevasse lennukiga minna.. Aga selle olukorra annab ka lahendada korralikult lahti seletades, mida ka tegid.

    Olen olnud olukorras, kus peale ühe vanema surma öeldi lapsele lähedaste poolt: “ema läks puhkama”. Lasteaias lõunasöögi lauast tõustes ütles õpetaja lastele, et lähme nüüd puhkama natuke. Arva ära, mis reaktsioon lapsel oli – täielik hüsteeria. Laps ju seostas “puhkust” sellega, et minnakse/ollakse haiglas ning enam kunagi tagasi ei tulda… Vot see on jabur.

    Reply

    • kristipere
      Mar 17, 2016 @ 18:43:32

      Jah.. See jutt et keegi läks reisile ei ole minu arust ka hea variant. Eks see teema ongi raske ja igal laps ju reageerib veel erinevalt. Õpikut pole ja kui oleks, siis erandeid on ikka! 🙂

      Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: