Armastus. Päris armastus?

Ma olen viimasel ajal palju armastusele mõelnud. Ilmselt seetõttu, et Raido kinkis mulle jõuludeks ühe väga armastust täis raamatu ja ma seda siin millalgi lugema hakkasin. Muidugi tuli välja, et sellel on 3 osa veel ja nii ma ahmisin sisse selle armastusloo ehk umbes 4×700 lehekülge nädalaga. Ma pean tunnistama, et mind muidu eriti ei huvita sellised armastusjutud, mis on 50-shadesi põhimõttel ehk: ilus aga karm ja kinnine mees, arglik naine, meeletu armastus ja palju seksi. Sellised raamatud pole muidu minu teetass, kuid sellel seeria sisse ma kuidagi täitsa mattusin ära ja ahmisin seda muudkui sisse.

Ja nagu paljudes filmides, raamatutes, isegi lauludes, oli seal hästi suur armastus. Selline armastus, et võtab hinge kinni ja lööb pildi taskusse. Armastus ilma milleta inimesed ei saanud hingata. Armastus, kus ilma teineteiseta olemine oli füüsiline piin, kus eluisu oli otsas, kus kogu su kere valutas teise inimese puudusest. Selline armastus mille kohta inimesed ütlevad, et see vist ongi pärisarmastus ja oh oleks minu elus ka vaid selline.

Ja nii ma siis mõtlesin sellele armastusele üsna palju ja ketrasin oma peas ühte totrat mõtet: kas keegi mind ka niimoodi armastab? Kas Raido sureb ära, kui mina suren ära? Kas ta vaatab öösel mind salaja ja teab peast iga kortsukest minu kehal? Kas Raido ei suuda päeval vahel tööd teha, sest ta lihtsalt armastab mind nii palju? Kas ta järgneks mulle maailma otsa? Ja mis veel olulisem: kas mina järgneksin talle maailma otsa ja kas mina saaksin elada ilma temata? Ja kui ma lõpuks suutsin välja mõelda vastused neile küsimustele, siis ma olin ise ka nii üllatunud, et ei osanud seda asja kuidagi kommenteerida. Ma pidin selle teema natukeseks välja endast lükkama ja alles täna ma tulin selle juurde tagasi. Sest reaalsus on selline, et.. ei, ma ei sureks ära, kui Raido näiteks mind maha jätaks. Ja Raido ilmselt saab tööd teha täiesti vabalt ilma, et ma talle meeldegi tuleksin. Ja ma ei ole kindel, kas me roomaks teineteisele kasvõi mudas ja poris järgi näiteks Aafrika džunglisse..

Esimese hooga ma olin muidugi kurb. Ahhhh, polegi vist pärisarmastus! Miks me üldse koos oleme? Mõttetu, parem lähme kohe lahku, sest meil polegi selline armastus nagu filmides ja raamatutes! Aga siis ma tegin asja, mida naised ikka teisena teevad ja hakkasin mõtlema enne, kui hulluks nats läksin. Ja ma mõtlesin välja, et mul on hea meel, et minu elus ei ole sellist armastust. Ma usun, et paljud nüüd mõtlevad, et näe, on ikka alles kade inimene, ei tunnista isegi, et ta tahaks endale sellist armastust aga ausalt, ei ole kade, olen aus. Ma tõesti ei tahaks, et minu elu oleks täidetud ainult armastusega teise inimese vastu ja ma absoluuselt ei tahaks elada teadmisega, et kui mu kaaslane ära sureb, siis on ka minu elu absoluutselt täiesti läbi. Need kõik asjad.. need on ilusad ja huvitavad ja kaasakiskuvad aga seda vaid filmis. Päriselus oleks minu jaoks selline armastus hoopis hirmus väsitav ja tüütu.

Muidugi ma armastan oma abikaasat. Ta ajab mind väga närvi, jah ja mulle ei meeldi üldse, et ta ei viitsi habet ajada aga ma armastan teda küll. Kohe päriselt armastan teda, isegi siis kui ma tahaks teda mingil põhjusel mitte armastada. Aga minu elu ei keerle ainult tema ümber. Ma ei ärka hommikuti mõttega, et kuidas ma saaksin Raido õnnelikuks teha ja ma ei näri päevad läbi küüsi, sest teda juba mu kõrval ei ole. Ma olen inimene. Mina ise olen ka inimene ja mulle meeldib see. Mulle meeldib, et ma tean, et Raido armastab mind aga mulle meeldib veel rohkem teadmine, et tegelikult saan ma ise ka päris okeilt hakkama. Ma olen tugev, iseseisev ja tark naine ning kuigi ma olen valinud olla kodune ja kasvatada lapsi, siis ma saaksin hakkama ka muuga, kui vaja. Ja kuigi mulle meeldib abikaasat oodata kodus sooja ahjukanaga, siis panen ma aegajalt ennast esimesele kohale ja ei tunne sellepärast häbi.

Armastus on äge. See on võimas ja uskumatu tunne ja see paneb tõesti inimesed ikka täielikke lollusi tegema. Vaadake näiteks meid – me kolisime kokku suurest armastusest põhimõttelisel Hollika garderoobist, saime lapsed ja elame siin Nõmme mändide all. Kas me tundsime teineteist piisavalt? Kindlalt ei! Kas me õppisime teineteist tundma? Muidugi. Kas meile meeldis see, mis me teada saime? Jah ja kui ei meeldinud, siis me kohanesime, sest armastuses ja suhtes sa peadki seda vahel tegema. Ei saa valida, et ma armastan inimeses seda, teist ja kolmandat aga ma ei armasta nüüd neid asju. Armastad ja kogu täiega. Armastad kogu kompotti ja mitte osasi sellest. Vahepeal ei meeldi, ajab väga närvi ja paneb asju loopime lausa aga armastad ikkagi. Ja mitte sellepärast, et peab, hambad ristis, raisk, ära kannatama, vaid sellepärast, et sa ei saa lihtsalt muud teha. Su süda ei allu su kontrollile nagunii ja pole mõtet isegi üritada.

Filmiarmastus on selline, et kui sind maha jäetakse, siis sa ei pese end nädal aega, ei söö midagi, nutad ainult ja oled nagu zombie. Pärisarmastus on selline, et kui sind maha jäetakse, siis sa teed midaiganes sul on vaja teha paar päeva ja siis võtad end kokku. Sest elu läheb edasi. Maailm tiirleb ikka samamoodi ja kogu selles suures universumis on sinu südamevalu väga väikene asi. See tuleb küll endast välja saada ja sellega peab tegelema, kuid see pole maailma tähtsamate inimeste top-prioriteet ja pole mõtet ka arvata, et see peaks seda olema. Nagu ma ütlesin – elu läheb edasi. Ja peabki minema.

Seega me ei ole Raidoga nagu papagoid, kes ilma teineteiseta elada ei saa aga me oleme valinud koos olemise. Uskuge mind, on olnud aegu, mil ma tahaks püssi põõsasse visata ja öelda, et I’M DONE, ma lähen minema! Aga tegelikult ikka ei lähe küll. Sest sa oled oma valiku teinud. Süda tegi oma valiku ja talle tavaliselt see valik meeldib. Raskematel aegadel, keerulistel aegadel, kurbadel aegadel.. olekski vahel äkki kergem alla anda aga pärisarmastuses sa ei anna alla, kui te lähete tülli. Te räägite. Vahel hoopis vaikite enne aga lõpuks ikka räägite. Karjute, kui vaja ja olete tülis, kui vaja aga ei anna alla. Sest pärisarmastus on päriselus ja sinu otsused ei mõjuta enam ammu ainult sind vaid väga mitut inimest veel sinu ümber.

Ma soovin teile kõigile, et teil oleks pärisarmastus. Et vahel lendaksid sõnad aga loodetavasti mitte asjad. Et oleks põnevust, nalja, naeru. Et oleks oskust lasta asjadel minna. Et te armastaksite oma kaaslast ka siis, kui te teda natukene vihkate. Et te ei annaks alla. Et te oskaksite rõõmu tunda väikestest asjadest. Et te leiaksite aega olla koos. Et te püüaksite end panna teise olukorda. Et te aegajalt võtaksite aja maha ja mõtleksite miks te olete valinud enda kõrvale selle inimese – sest sellel on kindlasti põhjus, vahel me lihtsalt kipume argielu keerises unustama neid põhjuseid. Pärisarmastuse terviseks!

2 Comments (+add yours?)

  1. Kätlin
    Mar 03, 2016 @ 10:14:35

    Ma olen vist vähemalt viis korda (tegelt kustustasin ka seda teksti siin) oma teksti muutnud, sest ei suuda leida õigeid sõnu, kuidas seda postitust kommenteerida. Kommenteerimata ka ei saa jätta, sest see on nii hästi kirjutatud ja täpselt minu mõtted kirja pandud. Aitäh Kristi!

    Reply

    • kristipere
      Mar 12, 2016 @ 05:15:08

      Aitäh hoopis Sulle 🙂
      Vahel on nii, et tahaks öelda aga ei tea kuidas ja mida. Ja siis vahel juhtub just, et sõnad tulevad ise välja sinust. 🙂

      Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: