Abikaasa

  
Tõstke käsi kellel on suhtes olnud raskeid aegu? Ma eeldan, et paljud.

Kes kätt ei tõstnud.. Kas te luiskate või olete väga värskes suhtes? 

Ma nimelt olen küüniline inimene. Ma ei usu armastusse esimesest silmapilgust. Ma ei usu hingesugulastesse. Ma ei usu määratud armastusse ja saatusesse. Ma ei usu, et ainult armastusest piisab. Ma usun sellesse, et suhtes tuleb teha palju tööd. Et teatud inimesed sobivad omavahel paremini kokku. Et mõned inimesed toovad sinus välja hea. Et armastus vajab pidevalt hoolt ja tähelepanu. Et suhet ei tohi võtta iseenesest mõistetavalt. Kuid ometigi me kipume seda tegema. Miks nii?

Ma ise arvan, et ajapuudusest. Meil on kõigil kiire. Me teeme karjääri, ehitame kodusid, kasvatame lapsi, õpime ja käime kursustel, teeme sporti ja jälgime toitumiskava, loeme raamatuid ja käime teatris. Me teeme palju asju, kuid unustame selle käigus tihti ära, et kõige vajalikum tegevus on kuulamine. See on hästi lihtne, kvaliteetne ja veel tasuta ka – istud kaasaga diivanil ja kuulad teda. Kui tihti te seda teete? Kinos ja kontserdil ja sõpradel külas käia on nii mõnus aga palju te seal omavahel räägite? Mitte eriti palju, ma pakun. 

Ja kui ei kuula, siis ju ei teagi, mida teine tunneb, mõtleb, tahab.. Ja nii tekivad kiiresti teineteisest mööda rääkimised, tülid ja vaidlused, tüütud nääklused ja asjatud probleemid. Paljusid neid saaks ennetada, kui teaks paremini, mis emotsioonidega abikaasa päev kulges aga kiires argielus küsid küll aga kas vastust kuuled ka? Kas kuuled ta sõnu või kuuled tema hääletooni ka? Kas vaatad talle otsa ja näed tema päris emotsiooni? Kas oskad vajalikul hetkel lugeda ridade vahelt? 

Meil on 5 aasta jooksul ette tulnud palju. Muresid on olnud rohkem, kui üks ja pisaraid on valatud pangetäis. On öeldud valusaid sõnu, loobitud süüdistusi, kritiseeritud, mitte kuulatud. Vahel küll kuulsid aga ei teinud välja. Oli kiire. Laps tahtis tähelepanu. Tööl oli tähtis asi vaja lõpetada. Keegi helistas ja segas. Ületada on tulnud mitmeid takistusi ja mis seal salata, on perioode olnud, kus lihtsam on tundunud alla anda, käega lüüa, oma teed minna. 

Aga siis meenub, et.. kas mul on veel oma tee?  Või on see ikka meie tee? Ja siis noogutad, kuulad ja vaatad südamega ning tead, et tegelikult ei taha sa ju kuskile minna. Lihtsam oleks vaid korraks ja head asjad elus ei olegi lihtsad. Tuleb meelde see kõik, mis ma alguses kirja panin – suhe vajab tööd ja tähelepanu ning oskust teist kuulata. Ja nii me oleme istunud maha, vaielnud, arutanud, riielnud ja leppinud ja lõpuks jõudnud Raido lemmik osani (millest te mõtlete? ;)) – koht mil ta saab öelda: “on ju kergem olla, kui me rääkisime?”. Ja ma pean tunnistama, et nii see ju on. 

Ma arvan, et meie suhe võib kõrvaltvaatajale jätta imeliku mulje. Me oleme väga erinevas aga samas nii sarnased. Me võime suvalise reklaami üle vaidlema minna. Ja siis me lähme vaidlema selle üle, kas me vaidleme, sest Raido arust see pole vaidlus ja minu arust on. Mina turtsun, Raido naerab ja kõrvalseisja ei saa midagi aru. Kuid ma ei ole kunagi tundnud, et see mind segaks. Vähemalt ei ole meil pea kunagi igav ja meil on alati millestki rääkida. Olgu see siis tulevik, lapsed, rinnahoidja korvide suurused, mida õhtuks süüa, armastus, saatus, rassistlikud naljad, edu, dieet, riided. Raido ei ütle kunagi, et see teema on liiga igav tema jaoks ja ta ei viitsi minuga sellest rääkida.

Meil on mõlemal omad vead, kuid armastades armastad inimest koos tema vigadega. Lepid asjadega, mida sa ei saa muuta ja proovid muuta asju, mida saab ja peaks. Toetad, kiidad, julgustad, tood maa peale tagasi, nöögid ja armastad kogu täiega. Kõigega, mis sul anda on. Ja pingutama peavad mõlemad. Ei saa oodata midagi ja vastu anda vaid killukesi. Kas kõik või mitte midagi. Ainult nii saab suhe olla tugev. 

Ma arvan, et meil on vedanud, et me oleme kokku saanud. Me oleme palju vaeva näinud, et jõuda siia, kus me praegu oleme. Ja ma arvan, et ma räägin meie mõlema eest, kui ma ütlen, et me oleme õnnelikud. Õnnelikud teineteise, oma kodu, kahe poja üle. Õnnelikud, et keegi ootab sind. Alati. Koguaeg. Vahet ei ole, mis juhtunud on, sul on alati keegi, kes sind hoiab ja ootab. See on haruldane ja samas kõige olulisem asi ju elus? Leida keegi, kes sind armastab. Kogu täiega. Ja isegi su vead ei peleta teda eemale.

Ma loodan, et igaühel teist on oma Raido. Kui ei ole, siis olge maailmale avatud – küll te ta leiate. Mina leidsin täiesti ootamatult. Kuid õnnega ongi ju selline lugu – see tabab alati ootamatult. Ja kui ta seda teeb.. siis see on parim asi maailmas ja sa tead, et see oli väärt ootamist. 

  
Pildid tegi imearmas ja andekas Birgit Varblane. 

Kas ma pean suureks kasvama?

Iga aasta tuleb mul mõni kord meelde, et ma olen elus natukene eksinud. See ei ole mul kogu aeg meeles, sest nii suur ja oluline osa mu elust on paigas, kuid on teatud osa, mis kohe üldse pole paigas. Mul pole nimelt õrna aimugi, kes saab minust siis, kui mina suureks kasvan ja enam ainult ema olema ei pea.

Minu õnn on, et mulle meeldib täiega olla EMA. Noh, 100% ema. Mulle meeldib lastega kodus olla ja toimetada ning ma ei tunne üldse mingisugust vajadust näiteks praegu tööle või kooli minna. Samas kindlasti mängib siin rolli ka see, et ju ma tunnen väikest hirmu – kui ma pole ema, siis kes ma olen? Ma olen alati proovinud ennast defineerida veel ikka ka naisena, abikaasana, sõbrannana, kuid ega ma tegelikult ju väga paljut endast veel ei tunne ning seetõttu ma polegi päris kindel, et.. mida ma üldse teha tahan?

Ülikoolis olen ma õppinud põgusad kaks kuud turundust ja reklaami, umbes pool aastat eesti keelt ja siis mõned aastad rahvusvahelist noorsootööd. Ühtegi nendest erialadest ma lõpetanud ei ole ometigi. Noorsootöö ilmselt oleks, kuid siis sündis Robin ja mul ei olnud aega koolis käia. Kui ma peale Robinit sinna tagasi läksin, siis tegelikult oleks võinud ju ka lõpetada aga siis ma leidsin toreda töökoha hoopis. Mulle meeldis päevakeskuses tööl käia palju rohkem, kui koolis õppida seda, mida ma tööl sain juba päriselt teha. Samas sain ma sel perioodil aru, et ega ma hingelt päris noorsootöötaja ei ole ka, pigem ikka teeksin ma sotsiaaltööd.

Samas täna.. ma ei tea. Ma hea meelega oleksin lastekaitsetöötaja, kuid ma pole kindel, kas kahe lapse emana ma suudaksin kõik need mured tööle jätta. Ka päevakeskuses oli meil aegajalt üsna raskeid ja kurbasid ning muret tekitavaid sündmusi ning olukordi, kuid vaid ühel korral ma hakkasin seal peale tööpäeva nutma. See oli ka pigem nutt vihast, mitte isegi kurbusest. Üldiselt ma proovisin kodus liialt mitte töömuredele mõelda ja ma arvan, et vaid nii saabki seda tööd teha. Tööl olles ikka südamega kohal aga koju iga muret kaasa tassida ei saa. Nii kannatab oma perekond ja sellest ei võida ju keegi. Samas ma arvan, et ma oleksin selles töös väga hea. Ma olen sõbralik, leian inimestega üsna kiiresti ühise keele, mulle meeldib aidata ja minu suurim pluss – ma ei hooli eriti palgast.

See viimane on totter küll eks. Juba väiksena mu isa hurjutas, et Kristikene, sina tahad saada õpetajaks aga kes siis raha teenib? Eks nii tegelikult ongi, sellised väga tänuväärsed ametid on nii alamakstud. Ma ei hakka isegi mainima palju ma päevakeskuses poole kohaga töötades raha teenisin. Ma ei pannud ausalt öeldes isegi tähele, et see raha kontole tuli, ausalt. Samas töö oli huvitav, rahuldust pakkuv, toredate töökaaslastega ja väga ägedate lastega. Ma tundsin end enamasti nagu õppiv kala vees 🙂 Igal juhul ei ole ma kunagi mõelnud karjäärivalikuid kaaludes sellele, kui palju ma seal raha teenin. Jumal tänatud, et Raido on valinud eriala, millega me saame ära elada. No ja lisaks on Raido sihikindel ja vajadusel ülitöökas ning vähese unega funktsioneeriv.

Seega suund nagu on kuhu minna. Ja tegelikult tahtmine on ka.. Kuid hirmutav tundub see. Hirm on aja- ja energiaraisk, kuid me tunneme teda aegajalt kõik. Mul on tunne, et ma olen nii mitu korda uuesti alustanud ,et ei tea, kas üldse kunagi midagi ära ka lõpetan. Muidugi ei arva ma, et elus on ülikooli paber väga tähtis. Ausalt, ei arva. Mulle tundub, et tähtsad on hoopis muud asjad ja selle paberiga on, nii et see võib sulle anda palju aga võib anda ka mitte midagi. Töökoha leidmisel tundub mulle, on oluline, keda sa tunned, kui hästi sa end müüa oskad ja kui palju sa oled valmis päriselt ka tööd tegema. Kuid kes teab ehk pärisellu astudes ma mõtlen teistmoodi ja mu arvamus kujuneb ümber.

Igal juhul ma otsustasin, et kui Henri on jätkuvalt sügisel selline ülimõnus laps, kelle saab aegajalt anda hoida, siis ma proovin äkki ülikooli kaugõppesse minna. Kuna ma ei tea, kas see on reaalne ja kas ma sisse ka saan, siis ma eriala siin kuulutama ei hakka, kuid ma vähemalt mõtlen sellele. Vaatasin millal katsed on ja lugesin läbi mida sisse saamiseks vaja on ning mulle tundub, et võiks nagu võimalus olla küll. Kuigi ma pean tunnistama, et ma mitmetel põhjustel õpiks TTÜ-s, siis kahjuks ei paku nad minusugusele humanitaarainetega sinapeal olevale inimesele peaaegu ühtegi eriala, nii et ma pean TLU-ga leppima. Meil pole seni väga häid kogemusi olnud, kuid ehk see muutub.

Ja nagu ma siin ikka naljatan, siis vabalt võib hoopis kolmanda lapse ka teha, kui ma muud teha ei oska. See kõlab küll nagu ma siin vorbiks neid lapsi lihtsalt igavusest, kuid tegelikult ma mõtlen tõesti, et kui ma ei ole päris kindel, mida ja kuidas teha, siis vähemalt lastega ma olen rahul ja nende üle ma olen uhke. Me tahaksime nagunii kunagi ilmselt ühte last veel, nii et kui mulle tundub, et kodus läheb igavaks, siis võiks neid ju siin rohkem olla, keda karjatada.

Noh, seda viimast lõiku võtab mõistusega inimene ikkagi poolhuumoriga. See on tõsi küll, et üks laps võiks tulevikus veel olla, kuid ma usun, et sellised otsused tuleks enne natukene rohkem läbi kaaluda. Kaalude tähtkuju all sündinud inimesele võiks ju kaalumine meeldida aga mulle ei meeldi. Mulle meeldib teha, otsustada ja kõike ruttu kiirelt saada. Nii tundub mulle ka, et sügis on kaugel ja miks ma ometigi pean nii kaua ootama ja miks ma oma eluga midagi ette ei võta?!

Alati ütlevad kõik selle peale, et sul on ju kaks ilusat last ja see on muidugi tõsi, kuid eks ma aegajalt tunnen ikka vajadust millegi muu järelele veel. Samas olen ma ka enne öelnud, et ma panin oma unistused ootele, ma ei visanud neid mõtteid peast välja. Mul on hea meel, et ma saan olla lastega kodus, et mul on võimalik hängida Henriga kaua ma tahan ja et Raido tegelikult ilmselt ei ütleks mulle 10 aasta pärast ka, et mis värk on, mine tööle. Ta toetab mind kindlasti, kuid tema arust ma vist olengi printsess.. Vahva tegelt eks 🙂

Ma olen siin kodus olles mõelnud, et no teeks siis midagi. Paljud ju teevad! Teen internetipoe! Hakkan ikka blogiga tegema tööd! Kirjutan raamatu! Kirjutan lasteraamatu! Õpin mandariinikeele ära! Teen trenni! Aga.. laiskus on kole asi ja motivatsiooni kahjuks ebayst tellida ei saa. Ma arvan, et minu aeg ei ole veel lihtsalt tulnud ja ühel hetkel ma leian selle motivatsiooni ja õige suuna oma elus. Ma loodan, et see õige aeg on ikka lähimate aastate jooksul ja eks ma ise proovin seda otsida ka, kuid hambad risti tööle ma tegelikult ka minna ei kavatse – sest teised ju käivad. Parem mängin oma lastega. 🙂

Sellised varahommikused mõtted. Nii juhtub, kui kaasa paneb ruloo akna ette viltu ja tuba on valge ning laps kell 5:50 mängima tahab hakata. Samas kella 8-ks on pesu puhas, kokku volditud, nõudekas töötab, põrandad puhtad ja ma ise juba söönud ja pesus käinud, nii et.. mis siin kurta? 😉

Rõõm 

Ma käisin eile peol. Tegelikult mitte väga peol aga niiisama hängimas linna peal sõbrannadega. Ostsime juba jaanuaris! Padari bluusiõhtule piletid ära ja alguses sõimegi Clazzis ning siis jalutasime natuke veel linna peal ja kohtusime vahvate inimestega, keda Kaija tundis. Hästi palju sai nalja, mitu korda pidin vestluse alguses mainima, et “ma olen abielus”, vein oli hea ja üleüldse mõnus oli 🙂 

   
 
Aga hommikul ma ärkasin. Pea nats valutas, khmm aga sellest polnud hullu. Lapsed olid üliarmsad! Tõesti! Ja me vaatame diivanil koos filmi ja pikutasime ning jutustasime. Siis Henri ja mina läksime tuttu ning Robin ja Raido läksid kinno ja sööma. Nüüd nemad veel kolavad kuskile ja meie Henriga istume ja vaatame tema mänguasju. Ning.. mul on nii hea meel! Nii tore on, et mul on inimesed kes mind armastavad ja ootavad ja on minu kodusoleku üle rõõmsad. Oma pere on ikka uskumatu privileeg! 

Püsti

Eelmisel nädalal avastas Henri põlvili olles, et kui natukene edasi pusida, siis saab ju tegelikult püsti ka olla. Nii ta pusis ja saigi püsti. Praeguseks on ta püsti igal võimalusel, jalad tudisevad aga ise nii rõõmus. Esimene kord oli ta täpselt 7,5-kuune. Suur poiss juba 🙂 

  

Kuidas kiirabi töötajad olid toredad

Ma ei osanud siia muud pealkirja panna. Ei tahtnud kirjutada, et mind viidi eile haiglasse, sest see oleks mu ema ära hirmutanud kohe. Sest noh, viidi küll aga praegu ma juba kodus ja tunnen end paremini. Alustame aga algusest.

Eile me käisime peale lasteaeda lastega batuudikeskuses üle piiiiika aja. Ma ei olnud päeval eriti korralikult vist söönud, sest Henriga kahekesi kodus olles ma endale vahepeal ei viitsi süüa teha. Päris loll eksole aga samas eks ta ole ikka arusaadav ka natukene? Ma sööngi lõunaks siis rukkipala või jogurti ja õhtul sööme perega koos. Eile me siis koos süüa ei saanud ja ma batuudikas sõin ühe jäätise hoopiski ja mõtlesin, et küll jõuab. Sealt ära tulles aga oli mul natukene kehv olla ja ma eeldasin, et see on just söömatusega seotud.

Kodus ma toimetasin vaikselt ikka, Raido läks trenni ja ma lastega vanni. Mõtlesin, et äkki soe vann leevendab. Ei leevendanud, palav hakkas ja õhku polnud. Mõtlesin, et no äkki on gaasid, kes seda jeesus teab. Võtsin espumisani esimest korda elus aga ei midagi. Kui Robinil uneaeg oli, siis mul oli juba päris valus ja jutt jäi meil õhtul lugemata. Robin oli tubli, jäi kohe magama. Ma läksin Henrit magama panema aga tema ei viitsinud magama jääda. St ma ei jaksanud teda sülle hästi võtta ja nii ta roomas mööda voodit ringi ja jutustas. Olin juba voodis pikali ja mõtlesin, et no need küll gaasid pole, sest noh.. see pole ju kuidagi normaalne.

Ja nii ma siis koperdasin elutuppa ja siis mul läks süda juba pahaks ja lõpuks ma olin vannitoas pikali. Iiveldas ja samas ma värisesin hullult. Hästi omapärane oli lihtsalt olla, sest valu ei olnudki NIII tugev aga samas ikkagi täiesti väljakannatamatu. Raido juba kiirustas ka koju ja kui ta kell 22 jõudis, siis ta ikka kutsus kiirabi. Mul on selline asi, et mulle ei meeldi kunagi kiirabi kutsuda. Ma kardan, et ma olen loll, et ma neid nii tüütan. Ma ei tea mis värk sellega on, ausalt. Tavaliselt on need töötajad ikka sellised enamvähem mõistlikud ja keegi risti ei löö, nii et mu hirm on ju asjatu.

Sel korral tulid ka kaks tädi ja üks onu. Kõik nii toredad. Alguses korra tundus, et nad mõtlesin, et ma siin teesklen poole kohaga aga kui kanüül pandud ja esimene ”kokteil” verre jooksnud ning ma ikka lumivalgeke olin ja valust kõhtu hoidsin, siis nad ütlesid, et pole midagi teha, lähme haiglasse. Ma muidugi seda ka ei tahtnud. Ütlesin, et äkki mul ikka on parem.. Ei olnud ja Raido oli ka väga mures näoga, nii et ma ikka läksin nendega kaasa. Onu aitas ilusti kampsuni selga ja Raido tossud jalga ning nii me läksimegi. Arstid olid sõbralikud, tegi nalja, aitasid, küsisid pidevalt kas ma tahan midagi või on mul halb.

Ma jäin kohe autos magama vist. Täitsa naljakas, ma kunagi ei uinu niimoodi ”lambist”. Haiglas nad mul ise käia ei lubanud, sest mul oli vererõhk ka väga madal ja nad vist kartsid, et ma kukun põrandale. Tundsin end natukene narrilt, et selle voodiga sõidutatakse ringi aga samas teised siin täiesti haiged ja ma siin oma KÕHUVALUGA, pff. Kohe pandi uus tilguti, võeti veenist verd, paluti topsi pissida, mõõdeti vererõhku umbes iga 10 minuti tagant ja toodi muudkui tekikesi juurde, kui vaja oli. Tunnikese ma seal lamasin ja ma sellel ajal jälgisin neid inimesi hoolega. KÕIK arstid ja õed olid minu arust väga.. tublid. Nii raske töö on see ju tegelikult, kuid nad olid kannatlikud, lohutasid neid kes nutsid ja pahandasid mehega, kes purjus peaga oli tahtnud bussipeatuses tududa. Kordagi ei olnud mul tunnet, ma olen täiesti nõmedas kohas ja kõik on paha. Ei olnud.

Kui tuli minu kord ultrahelisse minna, siis sealseks arstiks oli tore ja minu arust väga noor ning ilus neiu. Nime järgi venelane aga eestikeelt rääkis ilusti. Muidu oli seal küll õhus valdavalt 80% vene keelt aga mul kellegagi keelebarjääri ei tekkinud igal juhul. Ka see tore arst ütles, et tegelikult on olukord naljakas, sest pimesool tundub olevat normaalne aga ühte osa sellest ta ei näe, see oli peidus kuskil. Seal otsas VÕIB põletik olla aga ei pruugi. Kuna mul sel hetkel valus enam väga polnud, siis ta arvas, et pigem on ikka kõik hästi. Samas oli munasarjas tsüst, nii et asi võis olla hoopis ka selles. Teine arst ütles, et vereproov oli selline natukene kahtlane ja vererõhk ka madal, nii et nad jätaksid mu hea meelega sinna. Mina ei tahtnud.. Ma ütlesin ka, et mul kodus rinnalaps ja mul vaja tegelikult juba praegu piima pumbata välja, et mitte lõhki minna. Seepeale nad olid kohe nõus, et olgu, laseme koju, omal vastutusel ja KOHE tagasi, kui halvem jälle on.

Sain oma paberid kiiresti kätte, ÜLITORE Lauri ärkas üles ja tõi mu koju ning ma hakkasin kell 2 öösel sööma. Kõht oli tühi. 🙂 Lubasin endale, et alati söön ikka korralikult. Igal juhul läksin ma magama, magasin üsna hästi ja ärkasin hommikul küll kerge kõhuvaluga aga mitte midagi hullu. Palavikku pole, enam ei värise. Natukene uimane on olla aga see on vist tavaline. Homseks on mul arstiaeg kirja pandud ja lähme uurime, mis selle tsüstiga saab.

Kuid kõige rohkem ma tahtsin rääkida ikkagi sellest, et HÄSTI palju on olnud negatiivseid jutte arstide ja õdede ja kiirabide kohta. Minu kogemus – väga positiivne. Kõik olid toredad, sõbralikud ja armsad. Üks õde tegi pai, teine kutsus kullakeseks. Mul on ilmselgelt alati vedanud ka ja ma olen ise proovinud olla nii tore, kui võimalik, kuid minul pole ühtegi etteheidet. Kui mõni arst, kiirabitööaja, õde vms seda postitust loeb, siis aitäh teile, et te oma tööd teete. Te olete elupäästjad. Sõna otseses mõttes. 🙂

Mida naised tegelikult ütlevad

Kuna Facebook tuletab neid vanu postitusi meelde, siis täna 3 aastat tagasi olen ma kirjutanud postituse ”kuidas lugeda naisi?”. Tegin selle meenutuseks ise lahti ja mõned asjad olid täitsa naljakad. Samas olid mõned asjad muutunud ka, nii et ma otsustasin selle osaliselt siia ümber kopeerida ja seda täiendada. Kes nalja ei mõista, ei peaks seda ehk lugema ja aru tuleks saada, et tegu on PÄRIS naiste sõnaraamatuga 😉

Ehk, et kui naine ütleb järgnevaid asju, siis võib juhtuda, et ta mõtleb neid natukene teisiti, kui mees aru saab:

*ma ei tea – ma tean küll aga ma ei taha sulle öelda, kuid tervitatud on uuesti küsimine

*mu sõbranna ostis endale nii ägeda kleidi – mul on uut kleiti vaja, soovitavalt kohe ja tore oleks, kui sina ütleksid, et ma peaksin ka ehk shoppama minema

*ma saan ise hakkama – mismõttes sa juba ei aita?

*miks sa arvad, et ma ei saa hakkama – ma olen sinu arust saamatu või?

*muidugi mine oma sõpradega välja – einoooo muidugiiii, kes tahakski koos olla minu ja lastega, mine jah linna peale jooma!

*helista juuksurisse ja pane endale aeg  – kasi ennast, sa ei näe enam välja nii hea, kui me tutvumise alguses

*mul pole midagi selga panna – mul on poodi vaja minna ja palun ütle, et ma näen ilus välja kõiges

*tahaks midagi head – too palun veini

*see naine on ju nii ilus – ütle, et ma olen ilusam, kohe!

*ma ei ole nagu kõik teised naised – lihtsalt vingun sama moodi

*miks sa prügi pole välja viinud? me oleme sellest 100x rääkinud, palun vii see kuradi prügi välja! – ma olen närvis hoopis millegi muu pärast, kuid kui sa seda küsida julged, siis ma vastan ”midagi pole viga”.

*mitte midagi pole viga – kõik on valesti, KÕIK!

*ma tassisin täna meie last niii palju süles (või: ma kussutasin täna meie last nii kaua) – mul on massaaži vaja

*muidugi on sul vaja uusi ülikalleid kossutosse – mitu kleiti selle raha eest saaks..?

*mis sa õhtuks süüa tahaksid..?  – ma ei viitsi süüa teha

*mu sõbrannad ütlesid, et sa oled nii armas – mis su sõbrad minust räägivad?

*mul on igav – lõbusta mind

*seal poes on allahindlus – jep, mul oleks küll vaja veel ühte kleiti..

*ma olen väsinud – no sex for you today

*teen vist ühe siidri (või: klaasi veini) – ma joon pudeli veini ära, palun ära kritiseeri, vaid vala klaas täis, kui see tühjaks saab

*ma ei taha sinuga praegu peol tantsida – mul on piinlik, sa oled selles väga koba

*ma peaks vist trenni minema – ütle, et ma olen ilus KOGGGGGUAEG

*mis särk see sul seljas on? – see on kole, viska ära

*mul pole kõht tühi – a mingit kooki tahaks..

*mu kingad on ebamugavad – mul on uusi kingi vaja

*kas sa tead, mis päev täna on? – parem oleks, et sa tead, et möödus 4  aastat, 2 kuud ja 13 päeva meie esimesest käest kinni hoidmisest!

*ei, ma ei taha poest midagi – ma ei tea mida ma tahan aga oleks tore, et sina teaksid seda enne, kui ma ise tean, mida ma tahan. ja kui õiget asja ei too, olen väga solvunud.

*ma ei taha sellest praegu enam rääkida – kurat, sul on õigus, ma parem vaikin kuni see teema ununeb

*kes su esimene suudlus oli? – kes ta oli ah? ta meeldib sulle siiani jah? sa mõtled talle, jahh?

*mis nädalavahetusel teha plaanid? – ma tahan puhata, ütle et sa tegeled ise lastega ühel päeval

*mis kell sul täna see trenn oligi? – kas sa pead täna tõesti trenni minema?

*mis su selle uue töökaaslase nimi oligi?  – kahtlane, kahtlane, mingi uus naine tööl.. parem oleks, et eemale hoiad.

*mul on kõht tühi – tee mulle süüa ja korista köök ka ära

*ma lugesin ühte head raamatut..  – kiida mind, ma loen!

*ma kuulsin, et üks hea kontsert pidi olema, need ja need lähevad – osta piletid

*ma nägin just pilti, et aprillis pidi pariisis nii ilus olema! – vii mind pariisi, tänks

*ma armastan sind – ma ostsin 200€ kleidi

* mu juuksed hoiavad kuidagi imelikult  – mul on vaja juuksurisse minna

*vali sina täna kinos film – vali film, mille ma valiks

*mu teksased on vist kitsad – ütle, et ma olen sama peenikene nagu 15-aastaselt

*(keset ööd) mis teed – there’s only one thing what will happen – winkwink

*ma nägin täna niii nunnut beebit – tahad ühte last veel?

*toad on nii sassis – korista ära või palka koristaja

*laps vist haiseb ehk laps vist kakas – pese ta puhtaks

*laps on unine – pane ta magama

 

Okei, ma võiks seda poolnaljaga juttu jätkata ilmselt hommikuni aga Henri tahab süüa. Milline osa siin see nali on, vot ei tea.. 🙂

Kuidas rääkida surmast

Juba kevadel hakkas Robin huvi tundma selle vastu, mis inimestega juhtub, kui nad vanaks saavad ja kas me elame igavesti või nagu tema küsis ”kas me oleme sama vanad kui maakera”. Neid küsimusi tuli hästi palju erinevaid ja ilmselt nad olid tingitud sellest, et minu vanatädi ära suri ja ma Robinile seda kuidagi serveerima pidin. See oli esimene selline kord, kus Robini elust kadus keegi, keda ta reaalselt tundis ja teadis, kelle juures ta oli käinud ja keda korduvalt näinud. Alguses ma ütlesin küll Robinile, et vanatädi on ikka haiglas, sest ta alguses tõesti oli, kuid lõpuks tundus lihtsalt imelik juba lapsele niimoodi valetada ja varem või hiljem peab temaga ju ka surmast rääkima.

Nii ma siis mõtlesin, et kuidas ma talle seda ütlen. Ma usun tegelikult, et inimestel, kes usuvad taevasse ja põrgusse ja mingisugusesse Jumalasse on see kõik kergem. Neil on kuidagi konkreetsem arvamus sellest, mis siis tõesti saab. Mina teadupärast ju otseselt millegisse uskuja ei ole. Olen usu üle palju juurelnud viimastel aastatel, kuid ma pole veel enda teed selles asjas täpselt leidnud. Ma arvan, et pole ka hullu, see on asi, mis ongi vaja enda jaoks selgeks mõelda ja see võibki aastaid võtta.

Igal juhul kuna mul ei olnud sellel hetkel olemas mingisugust enda tõde, mida lapsele rääkida, siis ma pidin lihtsalt natukene improviseerima. Ma ei tea, kas see oli nüüd väga rumal või hoopis vale, kuid ma mõtlesin välja selle, mis moodi ma tahaksin, et maailm töötab ja andsin selle Robinile edasi. Tal on terve elu aega välja kujundada enda uskumusi ja arvamusi, kuid praegu tahtsin ma talle ikkagi anda.. midagi millesse uskuda. Minu arust tundub liiga karm öelda 4-aastasele, et jah kallis, inimene suri ära ja ongi kõik. LÄINUD. Kõik. Läbi. Finito.

Niisiis rääkisin ma Robinile, et tõesti, kui inimesed on väga vanad või juba väga haiged, siis nad surevad ära. Surra võib muidugi ka teistmoodi ja seda Robin teab – tulekahjud, uppumine, autoõnnetused. Neist kõigist oleme me rääkinud nii ausalt, kui meie arust temavanusele sobilik. Ja siis ma ikkagi rääkisin sinna juurde kergelt.. piibellikku loo – kui inimene ära sureb, siis tema keha maetakse maha, et inimestel oleks koht kus talle lilli viia, kuid tema hing läheb taevasse. Taevas on kõigil hea olla, kellelgi pole valus, seal on kõik koos.

Ma tean, et see on tegelikult kerge roosamanna. Samas.. kes ütles, et see tõsi pole? Mul ju tegelikult ei ole aimugi, mis meist saab, kui meie keha on alla andnud. Kas vaim elab edasi?  Ma ausalt ei tea ja ma ei ole ka üks neist inimestest, kes rusikaga rinnale taoks ja ütleks, et siis ongi kõik ja nii on. Ma ei ole kindel, kas ma saan sellesse uskuda. Või kas ma tahangi? Igal juhul meeldib mulle see enda versioon rohkem. Samas küsis keegi siis ka, et miks ma ei rääkinud, et pahad lähevad põrgusse. Noh, esiteks, ma ei pidanud vajalikuks rääkida Robinile, et mõned ongi pahad. Teiseks, mulle päriselt vist meeldib mõelda, et me hinges oleme kõik head. Ma tean, ma tean! Ei ole ju tegelikult, kuid.. las mul olla see fantaasia veel nii kaua kuni Robin rohkem asjadest aru saab.

Meil on surm mitu korda teemaks olnud. Vahel on Robin küsinud ootamatult, et kas meie ka issiga sureme ära varsti. Olen talle siis alati öelnud, et ei, meie ei lähe veel kuskile. Muidugi ei saa ma lapsele seda tegelikult lubada, kuid teistmoodi vastata oleks lihtsalt.. julm. Pealegi Raidol on nagunii plaan, et kui tema on 80-aastane, siis saab endal ”varuosasid” vahetada ja umbes 200-aastaseks elada. Robin on küsinud ka, et kas keegi elab igavesti ja kes meie äkki saame elada igavesti, kuid päris ausalt öeldes ma arvan, et ring peab ühel hetkel täis saama. Selleks, et me kõik siia ju ära mahuks peab ka teistel planeetidel elu võimalikuks saama 🙂

Ja aegajalt Robin siis ütleb selliseid armsaid asju. Näiteks suri suve lõpus ära minu vanaema ja Robin ka tema kohta aegajalt ikka küsib. Hiljuti meil tuli ka vanaema kuidagi jutuks ja siis ka naabri-Ants, kes sügisel meie seast lahkus ning Robin ütles, et ilmselt nad on koos seal taevas nüüd sõbrad. Selline mõte on ju tore – me oleme kõik koos seal taevas sõbrad, sa näed jälle oma lähedasi, kaotatud sõpru ja perekonda ning muudkui elad seal helesinisel pilvel, hõljud ringi ja sööd maasikajäätist.

Robini jaoks on muidugi natukene arusaamatu see, et miks sinna külla ei saa minna. Kui ma selgitan, et see taevas on lihtsalt niii kaugel ja kõrgel, siis ta ütleb ikka, et me oleme ju lennukiga taevas käinud. Sellest muideks oli ka eraldi jutuajamine, et kui me oleme lennukiga taevas, siis meie surnud ikka pole, me lihtsalt lendame hästi kõrgel. Millele kõigele laps ei mõtle.. Ka kosmoselaevaga on ta korduvalt tahtnud minna hingedele külla, kuid olen pidanud jälle talle pettumuse valmistama. Õnneks on ta asjasse rahulikult suhtunud.

Ma pean ütlema, et tegelikult on ta kogu teemasse rahulikult suhtunud. Ega ta ju päriselt ei adu seda olukorda ja neid asju, kuid huvitav on temaga vestelda ikka. Ja vahepeal tegelikult teeb kurvaks ka, kui ta küsib selliseid asju mille ma alati ei oska või ei saa positiivselt vastata. Lapsekese mõistus on selline ka, et ma alati kardan, et äkki ta saab minust kuidagi valesti aru ja keerab selle asja teistpidi, nii et ma proovin alati mitu korda selgitada. Ei tahaks, et tal tekiks mõttetuid hirme või küsimusi, mida küsida ei julge.

Kuigi ma pole kindel, kas ma usun Jumalasse ja millesse ma üldse usun, siiis ma proovin neid vastuseid enda jaoks leida tasapisi. Minu lähedaste seas on palju inimesi, kes usuvad erinevat moodi ja erinevatesse asjadesse ning ma olen alati proovinud neid aksepteerida. Ma arvan, et usk ükskõik millesse on vajalik ja mina usun seepärast alati loodusesse. Ja karmasse muidugi. Ning ilmselt ka endasse. Ja Raidosse. Ja meie lastesse. Nii, et näete.. ma usun tegelikult ilmselt palju rohkem, kui ma endale ise aru annan.

Surm on karm teema. Lapse jaoks tegelikult nii keeruline ja võõras aga samas, kui sellest rääkida piisavalt selgesti, siis ilmselt ikkagi hirmu ei teki. Sest ma ei taha, et Robin kardaks. Ma tean, et paljudel lastel on tulnud periood, kus nad kardavad, et nende vanematega midagi juhtub ja neil on vaja olnud teha palju tööd, et sellest üle saada. Selliseid asju ei märka ka kohe ning laps ei oska alati õigesti enda muret ja hirmu ka sõnastada ning nii võib see asi veerema hakata nagu lumepall. Hirmus elamine on aga raske ja kurnav.

Ennetades küsimust ”kas Robin matustel on käinud”, ütlen ma kohe, et ei ole. Ei minu vanaema ega vanatädi matustele Robin kaasa ei tulnud ja ma arvan, et nii on õige ka. Ma ütlen ausalt, et vanatädi matuste ajal olin ma ise rase ja kartsin. Ma ei tea miks, sest ma olen kahjuks oma elus piisavalt matustel käinud ja pole kunagi kartnud. Igal juhul ei vaadanud ma kordagi kirstu poole ja hoidsin end nii tahaplaanile, kui võimalik. Ma sain head aega öelda ja sellega oli minu süda rahul. Ma loodan üleüldse, et meil ei tulegi sellist sündumust pere kalendrisse lähimad 100 aastat, kuid praeguse seisuga julgen ma küll öelda, et on kohti, kuhu laps ei pea kaasa tulema ja on reaalsust, mida tasub temast eemale hoida nii kaua kuni võimalik.

Previous Older Entries