Oota, te tahaks veel lapsi?

Imelik eksju. Ma arvan, et väga paljud inimesed kujutavad ette kunagi, et neil on mitu last. Väikesed tüdrukud ju mängivad pidevalt kodu ja mis siin salata, Robin mängib samuti väga palju kodumängu, kus tema on isa ja keegi on laps. Seega juba üsna väikesest peale inimesed unistavad ikkagi sellest, et kunagi on neil endal lapsed.

No mina ei ole kunagi olnud nagu teised. Karjuks kohe, et ”ma olen eriline!” aga see oleks vist NATUKENE imal? Kuid tõsi ta on, et ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi hullult unistanud emaks saamisest. Meil oli kunagi, kui ma olin u 20, sõbrannadega ka vestlus ja ma siis ka veel mäletan, et ma ütlesin, et aega on selle kiire asjaga. Ma ei ole isegi kindel miks ma niimoodi arvasin, et mina ja lapsed üldse kokku ei sobi. Ma saan ju tegelikult lastega enda arust väga hästi läbi. Ma olen töötanud päevakeskuses, ma õppisin noorsootööd, ma olen olnud aastaid vabatahtlik lastelaagris. Millegipärast mulle ikka tundus, et näääh, see asi pole mulle.

Mu enda lapsepõlv oli küll tore ja mõnus, ma saan vanematega hästi läbi, mul ei ole ühtegi suurt hirmu kunagi olnu laste saamise ees. Ka ei ole ma kunagi kartnud sünnitust või seda, et ma nüüd peale sünnitust oleksin kindlasti suur nagu vaal. Ma lihtsalt ei mõelnudki nooremana selle peale ja siis 20ndate alguses tundus, et võib olla kunagi äkki ühe lapse ikka peaks saama, sest noh.. kuidas siis muidu. Samas ma ise ütlen küll, et ma ei mõista hukka inimesi, kes lapsi ei taha. Ei peagi tahtma, me kõik vajame ja tahame erinevaid asju.

Kuid siis juhtus igal juhul, nii et me saime Raidoga tuttavaks. Ja ma arvan, et mingi paari kuu pärast oli kuidagi.. kindel ja loogiline, et jep, varsti saame kindlalt lapse. See tundus absoluutselt niii normaalne, et ma ei oska seda isegi seletada. Ja ma ise võõrale paarile vibutaks küll vist näppu, et võib olla ei pea 4 kuud peale tutvumist kihluma ja 8 kuud peale tutvumist rasedaks jääma aga no tõesti.. kes olen mina üldse mingit näppu vibutama, sest just nii meil ju juhtus.

Ja siis meil oligi äkki Robin. Ja ta oli nii väike ja armas ning.. ma ei teadnud üldse mis temaga peale hakata. Mina olin närvis, tema oli ärevil, Raido oli segaduses, et mis toimub. Magamatus röövis mõistuse ja umbes 4ndaks kuuks ma olin kindel, et NEVER EVER ma enam lapsi ei taha. Saagu mööda see titendus ja jäägu ruttu selja taha. Ja ma ütlen siin nüü kohe ära, et kui keegi nii ütleb, siis ei aita targutamine ÜLDSE. Ei ole mõtet hakata seal tegema sellist ”häähäh, küll kunagi tahad ikka” juttu. See laste saamine on ainult pere enda probleem, ei ole vaja enda arvamust peale pressida. (Vaadake kes räägib eks, khmm)

Igal juhul tuli välja, et kui ma lõpuks magada sain ja meelerahu leidsin, siis see lapse kasvatamine oli tegelikult mõnus ja tore. Aeg läks edasi, me kasvasime mõlemad Robiniga targemaks ja leidsime ühise keele. Kui Robin oli nii umbes 2,5-aastane, siis ma mõtlesin, e äkki tõesti peaks kunagi ühe lapse veel saama. Nad on ju su elu nii palju rikastavad, nende tingimusteta armastus on nii soe ning lisaks on nad nii.. vahvad. Lihtsalt ongi NII VAHVAD tegelased, et uskumatu.

Ja siis üsna varsti ma jäingi Henrit ootama. Ootamatult ootama. See tähendab, et kätt ta tulekule ette polnud pandud, kuid me ei osanud arvatagi, et ta nüüd kohe tahab tulla. Aga ju laps tundis, et teda oodatakse ja tahetakse ning nii ta meie juurde jõudiski. Ja see hetk, kui ta mulle sülle pandi, siis… oehhh, ma tahaks tõesti, et kõik saaksid seda ikkagi kogeda, sest see on tõesti imeline. Ja Henri ise on olnud algusest peale lihtsalt imeline väike beebi. Ta on meile kõigile toonud niii palju rõõmu, õpetanud meid kõiki asju paremini planeerima ja jagama ning näidanud, et vahel on lihtsalt vaja natukene naeruteraapiat ja kõik läheb paremaks.

Ning siin me siis nüüd oleme. Meil on peres kaks poega. Päris äge eks? Minu arust on ikka VÄGA äge! Lapsed on mõlemad niii kiftid. Ma tean, et nendega on jama ka – Robinil on uskumatu temperament ja iseloom ning Henri arust on öösel magamine veel üsna mõttetu tegevus aga need ei ole ju mingisugused suured probleemid. Robin on suvest alates juba niii palju muutunud ja kasvanud, et ma olen kindel, et ajaga õpib ta enda iseloomu ka ise paremini kontrollima ning ta leiab ka endas teatud rahu, mis tema elu kergemaks teeb. Ja noh, magama hakkavad kõik lapsed kunagi. Ja ega ma õnneks praegu ka täitsa magamata ei ole, sest ma enam ei kassi öösiti üleval, et MIIIKSSS TA EI MAAAGAAA nagu ma Robiniga tegin. Kui on võimalus magada, siis ma magan.

Nii et nüüd ma jõuan välja sinna, kus ma julgen küll öelda, et tahaks tegelt tõesti kolmandat last ka. Ausalt öeldes võiks neid ka 4 või 5 olla aga ma muretsen, et meil pole neid kuskile vist panna 🙂 Tegelt tahaks ju hea meelega ühte kassi ka kunagi endale majja veel juurde ja koer peaks kindlasti olema aias.. nii et ruumi peaks olema üsna palju. Kuid kolm last tundub täpselt selline arv, et saab täitsa hakkama. Ma ei karda ka seda, et vanusevahed on suuremad ja lapsed siis ei saa hästi läbi või neil ei teki teatud sidet. Ma usun, et siin on palju vanemate teha ka ikkagi ning ma usun, et me oleme Raidoga täitsa head vanemad.

Aga olge nüüd ausad.. mõelge, kui meil oleks KOLM POEGA? No ikka väga vahva ma arvan. Ja kindlasti ei ole meil mingit vahet tegelikult üldse, mis soost laps oleks. Igat pidi oleks tore ja laps oodatud. Aga veel ta ei tule. Nõup, kindlasti mitte. Korraks ma küll mõtlesin, et äkki peaks selle kolmanda ikka tegema väiksema vahega aga siis ma mõtlesin, et Henriga läks kuidagi nii.. hästi, et ma arvan, et ka sel korral tuleks usaldada enda sisetunnet. Ilmselt on mul vaja natukene puhata ja äkki koolis või tööl käia. Või äkki ma tahaks kohe pikemat pausi. Samas ei tea, äkki aasta pärast juba mõtlen, et võiks. Ja jah, muidugi Raidol on ka siin oma arvamus ja õigus sellele aga eks Raido saab ka aru, et kuna see on minu keha, mis peab jälle 20 kilo juurde võtma ja selle inimese välja pressima, siis ta on lihtsalt toetav. Raido arust võiks vist ka lapsi 5 olla aga ta pole õnneks julgenud seda soovitada.. veel 🙂

Ühesõnaga see on ikka naljakas. Mul on tihti riided oksesed, ma olen magamata, ma käisin eelmine reede 2 aasta jooksul esimest korda sõbrannaga peol, ma ei ole enamusi uusi filme näinud, mu elus on üsna palju rutiini, ma pesen iga k*radi jumala päev pesu, ma ei saa kodus peaaegu kunagi rahus õhtust süüa ja ma koristan pidevalt kellegi teise asju.. aga ikkagi. See kõik on nii väike osa emadusest. See on see osa, mis läheb meelest. Meelde jäävad hoopis kallistamised, naermised, ühised vannis käigud, lauamängude õhtud, kaisus magamised, unejutud, soojad ja väikesed käed su kaela ümber, ilased musid, lapse esimesed sõnad, lasteaia etendused ja nii palju muud veel.

Minu blogist on saanud täielik ”emmeblogi”. Sorri. Mul lihtsalt pole muust kirjutada. Või noh, tunduks imelik kirjutada, et me reedel käisime Ilonaga peol või eile käisin kinos. Need asjad on igapäevased, toredad ja väga naljakad aga need asjad ei ole need, mida ma ilmselt meenutan 10 aasta pärast. Kuigi reedest pidu äkki küll. Eelkõige aga meenutan ma oma laste pudruseid näppe, mis mu juukseid krabasid ja seda kuidas ma tahaks neid ära süüa, sest nad nii armsad on.

Vot nii. Heietasin siin jälle endale. 🙂

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: