Piltide laikimisest sotsiaalmeedias

Päris naljakas pealkiri, kas pole? Tundub nagu ma nüüd hakkaks mingisugust nalja tegema ja huumorit korraldama aga tegelikult nii ei ole. Jutt tulebki täpselt selline nagu pealkiri ütleb  – Facebookis ja Instagramis piltide laikimise kohta.

Mul nimelt on mõlemad. Twitter on ka aga ma pole seal üldse aktiivne. Viber on ka, kas see puutub samuti asjasse? Noh, mainitud ta nüüd igal juhul sai. Ühesõnaga olen ma ilmselt keskmisest aktiivsem Facebooki ja Instagrami kasutaja. Miks? Mulle meeldib. Ja miks mitte? See kas üleüldse peaks Facebooki kontot omama, on juba teine jutt. Sel korral ma sellesse süvenema ei hakka.

Igal juhul on mul olemas need kaks kõige popimat kontot ja mul on seal vist päris palju sõpru. Vaatan kohe järele, et asi aus oleks. Instagramis on mul 471 ”jälgijat” ja Facebookis 925 sõpra. Siinkohal ilmselt oleks kohe aus selgitada, et mina ei ole üks neist inimestest, kes arvab, et fesaris peavad sõbralistis olema vaid need inimesed, keda sa päriselt sõbraks pead. Ma olen seda kindlasti ka enne kirjutanud, et minu arust on Facebook ideaalne koht, kuhu kõik tuttavad inimesed ”kokku kuhjata”. See on enda müümise koht ju, olgem ausad. Lisaks ongi see hea võimalus vaadata üle, mida teevad vanad koolikaaslased, kunagised peosõbrad, kursusekaaslased ja trennikaaslased. Kui mõne inimese postitused mind väga häirivad, siis ma olen ta enda uudistevoost eraldanud. Kui see inimene pole absoluutselt minu masti inimene, siis mis seal salata, ma olen ta ka sõbralistist eemaldanud. Inetu? Äkki tõesti, kuid ega ma nüüd seda inimest tagasi ei lisa, sest keegi arvab, et see pole ilus tegu. Igal juhul koosneb minu Facebook väga paljudest inimestest, keda ma olen oma elus kohanud. Need kõik on inimesed kellega ma ka tänaval ikka räägiks ja vestleks ning enamuse puhul ma tõesti tahangi teada, kuidas neil läheb. Uudishimu pole patt nagu Kroonika ütleks.

Kindlasti on nende inimeste seas inimesi, kes on minu teadaanded enda uudistevoost ära peitnud. Ei, see ei aja mind nutma, mis mul sellest. Kuid on väga palju inimesi, kelle puhul ma usun, nad tõesti tahavad ka teada, kuidas minul läheb. Me pole enam nii lähedased, et me igapäevaselt või isegi iganädalaselt räägiks, kuid me oleme kunagi olnud lähedasemad, kui hetkel ja tore on ju teada, et teisel inimesel läheb hästi. Ja nüüd ma jõuan sinna kuhu ma selle pika jutuga jõuda tahtsin: piltide laikimine.

Aegajalt, kui ma uue pildi panen kuskile, siis ma ikka vaatan, et huvitav, kes need 50+ inimest on, kes seda pilti laigivad. Ei, ma ei lase nüüd paaniliselt iga kord tervet listi läbi ja ei mõtle, et oi selle pilti peab nüüd vastu laikima. Ei maksa asju alati kuskile äärmusesse ajada. Ma lihtsalt teinekord huvi pärast vaatan, kui ma näiteks panen Henrit magama või mul on lihtsalt millegipärast selline ”istumise” hetk. Ja see on hästi vahva! Ma olen avastanud, et minu piltide laikijate hulgas on väga tihti samad inimesed. Muidugi on need mu enda lähedased sõbrannad ja pereliikmed, kuid on väga mitmed sellised inimesed, keda ma pole mitu aastat näinud. Paljud neist ka meesterahvad, kelle puhul ma üldse eeldaks, et nad on mu ära blokkinud, et mitte mu lapsi vaadata. Kuid näed, ei ole.

Ja see on kuidagi.. armas. Et see kutt kellega ma kunagi peol käisin, see sõber kellega me kunagi lapsepõlves kulli mängisisime või see tüdruk, kes minuga ülikoolis iga loeng vaidles, vaatab mu pilte ja ilmselt tõesti arvabki, et mu lapsed on nunnud. Või ma ise olen nunnu? Igal juhul – vahva! Mina ei tea, äkki see on nüüd mingi minu kiiks ja ma olen lihtsalt nii igav inimene, et ma sellistele asjadele mõtlen aga.. noh, mõtlen, jah, mis siin salata. Eile paningi Henrit magama ja mõtlesin sellele. Mõtlesin nendele inimestele, kelle nime ma seal ”laikijate listis” nägin ja meenutasin meie ühiseid tegemisi. Sain täitsa palju naerda! Mul on olnud elus väga palju kokkupuuteid erinevate inimestega ja mul on hea meel, et nendest enamus on ikka olnud väga positiivsed.

Seega, ma tervitan teid kõiki, kellega me kunagi oleme midagi koos teinud, kuskil koos käinud või midagi koos näinud. Tsau! Mul on hea meel, et päris paljud teist loevad ikka mu blogi, vaatavad mu laste pilte ja ei kirjutagi alla, et ”muud pole pildistada või?”. No ei ole.. see ongi minu elu. Minu lapsed, pere, kodu ja lähedased sõbrad. Pole ägedaid pilte ”mina sõbrannadega rannas” või ”eile sõitsime limuga peole”. Mina elan teie elule ka kaasa. Ma loodan, et teil läheb alati hästi, ma vaatan huviga pilte teie maailmaseiklustest ja ma olen alati olemas, kui te näiteks jääte esimest last ootama aga ei tea täpselt millal arsti juurde peaks minema. Jah, seda on tihti juhtunud – mõni minu kunagi peosõbranna on mulle kirjutanud ja küsinud nõu. Ja see on kõige ägedam üldse. 🙂

Seega, vastupidiselt vist poolele ühiskonnas elavatele inimestele, kes ütlevad, et sotsiaalmeedia on igavene kräpp, ütlen mina, et muidugi laikige ja kirjutage kommentaare ja kirjutage üleüldse teistele inimestele, kui te vahel neist midagi mõnusat meenutate. Olge teineteise vastu ikka lahked ja head ning elu on kohe palju mõnusam. Ma nüüd lähen teen lastele putru ja peale seda vaatan üle, mis mul kõik täna vaja kuskil ära laikida on. Khmm.. 🙂

PS! Proovige alati mu postitustes leida üles ka väikene huumor ja pidage meeles, et ma ei kirjuta igat postitust surmtõsiselt. Mõned laused ja sõnad on teinekord ju natukene liialdatud, te peate seda ometigi teadma. 🙂


Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: