Mis kuradi asi see on?!

Võib olla viisakas inimene ei paneks sellist pealkirja aga ma küsiks selle viisaka inimes käest, et kas sul on 39 palavik? Ei ole? Siis vaiki!

Pühapäeval oli mul imelik olla. Esiteks tundus mulle, et üks piimajuha on täiega umbes ja teiseks valutas mul meeletult pea ja olid külmavärinad. Ma ei jää väga tihti haigeks, seega ma olin kindel, et see on kadunud hommikuks. Esmaspäeval ärgates oligi täitsa okei olla. Robin pidi maale minema aga ema helistas, et nad ka haiged. Mõtlesin, et noh, mis seal ikka, inimesed jäävad ikka haigeks ja loodetavasti nad on kiirelt terved. Robin korraks kurtis peavalu aga ma olin kindel, et ta ütleb seda sellepärast, et mul pea valutas. Tuju oli tal hea, energiat palju ja kriiskas siin ringi.

Robin läks lasteaeda ja ma läksin koos Henriga magama. Kui ma kell 11 ärkasin, siis oli väga kahtlane olla. Kraadisin – 38,6. Misasja? Mul pole peaaegu kunagi palavikku. Eriti veel sellist! Mõtlesin, et küll läheb kohe paremaks ja mis siin ikka. Aga tuhkagi. Tunniga oli palavik tõusnud 39,5ni ja ma ei saanud üldse aru enam, mis värk on.Võtsin paratsetamooli, istusin ja ägisesin ning ootasin kuni Henril uuesti uneaeg tuli. Palusin, et Raido tuleks koju, sest oli aru saada, et see asi paremaks ei lähe. Pea valutas, silmad valutasid, NAHK valutas. Võtsin veel rohtu, higistasin teki all ja unistasin koogist – jah, endal suur palavik aga meeletu koogiisu. Väga imelik.

Raido tõigi mulle Mimosast kooke ja Robini lasteaiast koju. Emasüda seda kartiski – Robinil ka üle 38 palavik. Raido läks ja tõi ruttu siirupit, sest meil kodus ei olnud. Robin ei olnud terve aasta lihtsalt palavikus olnud! Igal juhul oli meil eile õhtul siin tõsine haigla – Robinil palavik ja köha-nohu väikene, mul endal palavik ja meeletu peavalu ja lisaks tuli Henril NOHU. Kahtlustan, et hambad nats selles süüdi aga no mis seal ikka. Õnneks tal voolab see tatt ise välja ja tuju on ikka pigem hea aga no öö.. oli kohutav.

Hommikul oli meil Robiniga mõlemal üle 38 palavik, võtsime ruttu rohtu, et hullemaks ei läheks ja läksime arstile gripiproovi andma. Õnneks olid mõlemad negatiivsed aga enesetunne on ikka puhta s**t ausalt. Raido pidi vahepeal tööle minema ja lõuna ajaks oli mul selline tunne, et nüüd ongi kõik. Surm tuleb siia majja! Ma suutsin kuidagi Henri magama panna ja siis vajusin ise lihtsalt voodisse. Robin pidi end ise magama panema – pani multika kinni, käis pissil ja jäi magama. Tal on õnneks üsna hea olla ja temal see 38 palavik ongi pigem madal. Nohu seni veel pole magamist ka seganud ja laseb ilusti nina loputada ka. Peale lõunat ärgates oli tal 37,8 palavik, kuid ma kartsin hullemat, sest mul endal oli jälle 39,1. Praegu paratsetamool natukene aidanud ja istusin ning värisen siin oma 38-ga.

Hirmus asi on see palavik. No väga hirmus! Ma ei saa aru KUST see niimoodi tuli. Perearstikeskusest öeldi, et lihtsalt viirus ja tuleb üle elada. Ma väga loodan nii aga mul vahepeal tekib tõesti hirm, et appi, mis mul viga on? Eks see hirm ole tingitud sellest, et ma pole kaua haige olnud. Täpselt aasta tagasi olime ka mõlemad Robiniga väga haiged, kuid enne seda ma polnud vist 10 aastat pidanud AB-d sööma. Sel korral meile veel mingit rohtu ei kirjutatudki vaid hoopis öeldi, et me gripivaktsiini teeks. Ausalt öeldes väga ei taha teha, niigi palju neid vaktsiine mu arust..

Noh. Istume siin. Raido tuleb loodetavasti varsti koju. Robin on tubli ja saab aru, et emme on täitsa soss. Mängib omaette, vaatab filmi ja toimetab. Henri roomab ringi, pühib tatti vaiba sisse ja üritab kassitoitu süüa. Ninapumbaga tõmban tatti vahepeal vähemaks ja panen hanerasva aga ega mu arust selle nohuga polegi eriti midagi teha. Ta läheb nagunii lõpuks ära ja iga asja vist ei peagi hullult ravima. Peaasi, et pisikesel palavikku ei tule!

Ma loodan, et kõik teie olete terved. Ma olen hästi kurb, et me just praegu haigeks jäime, sest me pidime täna naabrite juurde peole minema! Mul oli isegi kleit välja valitud, Robin pidi minema Dominici juurde ööseks.. no aga tuhkagi. Kaija käis pühapäeval meil ja ta sama haige, kui mina hoopis. Kahekesi ägiseme Facebookis, kui raske elu ikka on. Õnneks on haigustega see hea asi, et nad lähevad mööda. Lisaks on siis terve niiii hea olla. Ja ma loodan, et meie oleme ka juba varsti terved 🙂

Oota, te tahaks veel lapsi?

Imelik eksju. Ma arvan, et väga paljud inimesed kujutavad ette kunagi, et neil on mitu last. Väikesed tüdrukud ju mängivad pidevalt kodu ja mis siin salata, Robin mängib samuti väga palju kodumängu, kus tema on isa ja keegi on laps. Seega juba üsna väikesest peale inimesed unistavad ikkagi sellest, et kunagi on neil endal lapsed.

No mina ei ole kunagi olnud nagu teised. Karjuks kohe, et ”ma olen eriline!” aga see oleks vist NATUKENE imal? Kuid tõsi ta on, et ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi hullult unistanud emaks saamisest. Meil oli kunagi, kui ma olin u 20, sõbrannadega ka vestlus ja ma siis ka veel mäletan, et ma ütlesin, et aega on selle kiire asjaga. Ma ei ole isegi kindel miks ma niimoodi arvasin, et mina ja lapsed üldse kokku ei sobi. Ma saan ju tegelikult lastega enda arust väga hästi läbi. Ma olen töötanud päevakeskuses, ma õppisin noorsootööd, ma olen olnud aastaid vabatahtlik lastelaagris. Millegipärast mulle ikka tundus, et näääh, see asi pole mulle.

Mu enda lapsepõlv oli küll tore ja mõnus, ma saan vanematega hästi läbi, mul ei ole ühtegi suurt hirmu kunagi olnu laste saamise ees. Ka ei ole ma kunagi kartnud sünnitust või seda, et ma nüüd peale sünnitust oleksin kindlasti suur nagu vaal. Ma lihtsalt ei mõelnudki nooremana selle peale ja siis 20ndate alguses tundus, et võib olla kunagi äkki ühe lapse ikka peaks saama, sest noh.. kuidas siis muidu. Samas ma ise ütlen küll, et ma ei mõista hukka inimesi, kes lapsi ei taha. Ei peagi tahtma, me kõik vajame ja tahame erinevaid asju.

Kuid siis juhtus igal juhul, nii et me saime Raidoga tuttavaks. Ja ma arvan, et mingi paari kuu pärast oli kuidagi.. kindel ja loogiline, et jep, varsti saame kindlalt lapse. See tundus absoluutselt niii normaalne, et ma ei oska seda isegi seletada. Ja ma ise võõrale paarile vibutaks küll vist näppu, et võib olla ei pea 4 kuud peale tutvumist kihluma ja 8 kuud peale tutvumist rasedaks jääma aga no tõesti.. kes olen mina üldse mingit näppu vibutama, sest just nii meil ju juhtus.

Ja siis meil oligi äkki Robin. Ja ta oli nii väike ja armas ning.. ma ei teadnud üldse mis temaga peale hakata. Mina olin närvis, tema oli ärevil, Raido oli segaduses, et mis toimub. Magamatus röövis mõistuse ja umbes 4ndaks kuuks ma olin kindel, et NEVER EVER ma enam lapsi ei taha. Saagu mööda see titendus ja jäägu ruttu selja taha. Ja ma ütlen siin nüü kohe ära, et kui keegi nii ütleb, siis ei aita targutamine ÜLDSE. Ei ole mõtet hakata seal tegema sellist ”häähäh, küll kunagi tahad ikka” juttu. See laste saamine on ainult pere enda probleem, ei ole vaja enda arvamust peale pressida. (Vaadake kes räägib eks, khmm)

Igal juhul tuli välja, et kui ma lõpuks magada sain ja meelerahu leidsin, siis see lapse kasvatamine oli tegelikult mõnus ja tore. Aeg läks edasi, me kasvasime mõlemad Robiniga targemaks ja leidsime ühise keele. Kui Robin oli nii umbes 2,5-aastane, siis ma mõtlesin, e äkki tõesti peaks kunagi ühe lapse veel saama. Nad on ju su elu nii palju rikastavad, nende tingimusteta armastus on nii soe ning lisaks on nad nii.. vahvad. Lihtsalt ongi NII VAHVAD tegelased, et uskumatu.

Ja siis üsna varsti ma jäingi Henrit ootama. Ootamatult ootama. See tähendab, et kätt ta tulekule ette polnud pandud, kuid me ei osanud arvatagi, et ta nüüd kohe tahab tulla. Aga ju laps tundis, et teda oodatakse ja tahetakse ning nii ta meie juurde jõudiski. Ja see hetk, kui ta mulle sülle pandi, siis… oehhh, ma tahaks tõesti, et kõik saaksid seda ikkagi kogeda, sest see on tõesti imeline. Ja Henri ise on olnud algusest peale lihtsalt imeline väike beebi. Ta on meile kõigile toonud niii palju rõõmu, õpetanud meid kõiki asju paremini planeerima ja jagama ning näidanud, et vahel on lihtsalt vaja natukene naeruteraapiat ja kõik läheb paremaks.

Ning siin me siis nüüd oleme. Meil on peres kaks poega. Päris äge eks? Minu arust on ikka VÄGA äge! Lapsed on mõlemad niii kiftid. Ma tean, et nendega on jama ka – Robinil on uskumatu temperament ja iseloom ning Henri arust on öösel magamine veel üsna mõttetu tegevus aga need ei ole ju mingisugused suured probleemid. Robin on suvest alates juba niii palju muutunud ja kasvanud, et ma olen kindel, et ajaga õpib ta enda iseloomu ka ise paremini kontrollima ning ta leiab ka endas teatud rahu, mis tema elu kergemaks teeb. Ja noh, magama hakkavad kõik lapsed kunagi. Ja ega ma õnneks praegu ka täitsa magamata ei ole, sest ma enam ei kassi öösiti üleval, et MIIIKSSS TA EI MAAAGAAA nagu ma Robiniga tegin. Kui on võimalus magada, siis ma magan.

Nii et nüüd ma jõuan välja sinna, kus ma julgen küll öelda, et tahaks tegelt tõesti kolmandat last ka. Ausalt öeldes võiks neid ka 4 või 5 olla aga ma muretsen, et meil pole neid kuskile vist panna 🙂 Tegelt tahaks ju hea meelega ühte kassi ka kunagi endale majja veel juurde ja koer peaks kindlasti olema aias.. nii et ruumi peaks olema üsna palju. Kuid kolm last tundub täpselt selline arv, et saab täitsa hakkama. Ma ei karda ka seda, et vanusevahed on suuremad ja lapsed siis ei saa hästi läbi või neil ei teki teatud sidet. Ma usun, et siin on palju vanemate teha ka ikkagi ning ma usun, et me oleme Raidoga täitsa head vanemad.

Aga olge nüüd ausad.. mõelge, kui meil oleks KOLM POEGA? No ikka väga vahva ma arvan. Ja kindlasti ei ole meil mingit vahet tegelikult üldse, mis soost laps oleks. Igat pidi oleks tore ja laps oodatud. Aga veel ta ei tule. Nõup, kindlasti mitte. Korraks ma küll mõtlesin, et äkki peaks selle kolmanda ikka tegema väiksema vahega aga siis ma mõtlesin, et Henriga läks kuidagi nii.. hästi, et ma arvan, et ka sel korral tuleks usaldada enda sisetunnet. Ilmselt on mul vaja natukene puhata ja äkki koolis või tööl käia. Või äkki ma tahaks kohe pikemat pausi. Samas ei tea, äkki aasta pärast juba mõtlen, et võiks. Ja jah, muidugi Raidol on ka siin oma arvamus ja õigus sellele aga eks Raido saab ka aru, et kuna see on minu keha, mis peab jälle 20 kilo juurde võtma ja selle inimese välja pressima, siis ta on lihtsalt toetav. Raido arust võiks vist ka lapsi 5 olla aga ta pole õnneks julgenud seda soovitada.. veel 🙂

Ühesõnaga see on ikka naljakas. Mul on tihti riided oksesed, ma olen magamata, ma käisin eelmine reede 2 aasta jooksul esimest korda sõbrannaga peol, ma ei ole enamusi uusi filme näinud, mu elus on üsna palju rutiini, ma pesen iga k*radi jumala päev pesu, ma ei saa kodus peaaegu kunagi rahus õhtust süüa ja ma koristan pidevalt kellegi teise asju.. aga ikkagi. See kõik on nii väike osa emadusest. See on see osa, mis läheb meelest. Meelde jäävad hoopis kallistamised, naermised, ühised vannis käigud, lauamängude õhtud, kaisus magamised, unejutud, soojad ja väikesed käed su kaela ümber, ilased musid, lapse esimesed sõnad, lasteaia etendused ja nii palju muud veel.

Minu blogist on saanud täielik ”emmeblogi”. Sorri. Mul lihtsalt pole muust kirjutada. Või noh, tunduks imelik kirjutada, et me reedel käisime Ilonaga peol või eile käisin kinos. Need asjad on igapäevased, toredad ja väga naljakad aga need asjad ei ole need, mida ma ilmselt meenutan 10 aasta pärast. Kuigi reedest pidu äkki küll. Eelkõige aga meenutan ma oma laste pudruseid näppe, mis mu juukseid krabasid ja seda kuidas ma tahaks neid ära süüa, sest nad nii armsad on.

Vot nii. Heietasin siin jälle endale. 🙂

Miks ma pole beebigrupis

Kui ma Robinit ootasin, siis ma hakkasin blogima. Lisaks leidsin ma endale ”raseda sõbranna” kellega kinos, joogas, jalutamas ja eelkõige kõiki beebijutte rääkida. Kuna sel ajal mul lastega sõbrannasid polnud, siis oli Age leidmine väga tore. Olime mõlemad esimest korda rasedad ja kuigi väga erinevad, siis siiski oleme siiani väga hästi läbi saanud ja teineteisega elu olulisi hetki jaganud.

Peale seda, kui Robin sündis, nägin ma juhuslikult, et on olemas Facebookis beebigrupid. Alguses liitusin 2011 aastal sündinute grupiga aga seal ma vist nädala pidasin vastu. Liiga palju neid ”andsin oma 3-kuusele maasikaid, oma laps, ise tean” jutte ning ma ei viitsinud seal vaielda. Siis sattusin ma lihtsalt oktoobribeebide gruppi ja seal oli mingi hetkeni täitsa vahva aga naised on kõik nats ussid ja veits kanad, nii et seegi grupp suutis mu välja vihastada ja ma tulin sealt tulema. Ma ei mäleta, kuidas see täpselt alguse asi aga igal juhul sai tehtud uus grupp. Seal oli meid vähem. Ma arvan, et 50 ringi äkki. Aktiivseid oli äkki nii umbes 30 ja kuidagi märkamatult me rääkisime hästi palju. Meil oli ka Skypes vestlus ja me nii me jagasime päris pikalt oma jutte.

See oli hästi vahva tegelikult. Eks ikka oli ka vaidlusi aga kuna kokku olid saanud pigem rahulikud ja positiivsed inimesed, siis üldiselt need lahenesid kiiresti. Kõik ei klappinud kindlasti kõigiga, kuid mina leidsin endale sealt IMELISED sõbrannad. Neist üsna mitmetest olete te korduvalt lugenud. Tsau Kaija, Krista, Ilona ja Sandra 🙂 Lisaks veel trobikond väga mõnusaid tuttavaid kelle laste pilte ma siiani vaatan ja kelle tegemistele ma kaasa elan.

Meil olid iganädalased kohtumised, vahel ka suuremad, kus kohale tuldi isegi Norrast ning Tartust ja Pärnust. Me ei rääkinud grupist enam ammugi ainult lastest. Lahendatud said ära pooled maailma probleemid ning läbi said laterdatud kõik mõeldavad teemad. See oli hästi mõnus. Palju oli naisi, kes esimest korda emaks saanud, kuid oli ka neid kel lapsi juba mitu, kel lapsed teised suuremad jne. Kõik olid erinevad, kuid nii toredad ikka. Teineteist toetati, usaldati ja lohutati.

Kuid iga hea asi saab tavaliselt kunagi lõpule. Ma ausalt öeldes enam ei mäletagi konkreetset põhjust aga ühel hetkel mul sai kõik ning ma sealt grupist ka lahkusin. Minu arust tegid üsna varsti ka teised mu sõbrannad samad ja ma praeguseks ei tea, kas grupp enam eksisteerib. Mul on õnneks endal olemas sealt saadud sõbrannad ja ma tunnen, et see grupp oli mulle vajalik, sest see eluetapp oli vaja elada, nii et saaks kellegagi peale pere, veel jagatud.

Kuid nüüüd mul on Henri. Ja see kõik on nii..teistmoodi. Raseduse ajal muidugi oli tore teistele oma rasedusest rääkida, kuid ma ei vajanud selleks enda kõrvale kedagi, kes seda sama läbi elaks hetkel. Mul kusjuures oli küll mitu tuttavat rasedat ja me nendega aegajalt suhtlesime, kuid ei olnud vaja koos joogas käia. Ma isegi blogisse ei viitsinud iganädalaselt kirja panna, kui palju ma nüüd kaalun ja mida ma nüüd siis sõin ja mis mulle veel selga mahub. See viimane punkt oleks asjatu olnud ka, sest mu arust ei mahtunud mulle midagi selga nagunii..

Ja nüüd on Henri varsti 7 kuud vana! Uskumatu. Ja ma ei ole üheski beebigrupis, mõnel tuttaval on küll sama vana laps, kuid ma ei käi beebide kohtumistel, võimlemises, ujumises, laulutunnis ja.. noh, igal pool. Ma ei tunne meeletut vajadust kõike jagada, ma ei tunne, et ma peaksin teadma, mida teised sama vana lapsed oskavad. Eks vahva on vahel ikka neid asju arutada, kuid see on lihtsalt meeldiv vajadus, mitte mingi tung. Mu jaoks ei ole oluline, et kas kellegi laps nüüd istub või kellegi oma juba käputab. Ma ütlen ausalt – ma ei tea isegi, mida Henri vanune laps PEAKS tegema, sest ma olen keskendunud sellele, et minu arust peab ta ainult õnnelik olema. Mu rinnal magama, kaisus pikutama ja olema muside ja kallidega üleküllatud.

Ma tegelikult ei mõista hukka mitte ühtegi beebigruppi ja neisse kuuluvad emasid. Ma arvan, et see on tore ja armas, kuid ma tunnen, et minu jaoks on see etapp läbitud. Ilmselt on suur roll sellel, et mul on nüüd lihtsalt nii head sõbrannad, et ma saan neile rääkida kõigest, mis minu elus toimub. Ilmselt Robini ajal ma ei tahtnud oma sõbrannadele kõike rääkida. Esiteks ei olnud neil sel ajal lapsi ja nad ei osanud kaasa rääkida ning teiseks ma ei tahtnud tunnistada, et ma pool aega ei saa midagi aru, mis tegema peab ja miks mu laps mida teeb. Praeguseks julgen ma öelda oma sõbrannadele, et FAKK; ma olen väsinud ja ma ei saa aru miks Henri jaurab või ma tahaks natukene puhata. Ma tean nüüd, et ema ei pea olema alati ideaalne.

Kuigi Henril pole nüüd ühtegi ”beebisõpra” ja mina ei pea kuulama, kuidas teiste lapsed terved ööd tuduvad, olen ma õnnelik. Ja rahulik. Ning ma usun, et seda on ka Henrist näha. Kuigi tal on praegu mingi mure, mis teda öösiti kiusab, siis mina ei ole näinud õnnelikumat beebit. Ta on nii armas ja nunnu, naerab kogu aeg ja rõõmustab alati, kui venna ja issi koju tulevad. Nüüd jagan ma uudiseid oma perega. Näiteks täna ma hüüdsin Robinit nagu tulekahju oleks: ROOOBIN, tule vaaaata, VENNA ISTUB ISE! Ja Robin tuli ja vaatas ja naeris ja ütles, et naljakas, et tema ka kunagi ei osanud istuda. Ning ma kiusan oma sõbrannasid ja saadan neile pilte oma beebist ning nad noogutavad ja ütlevad, et on ikka nunnu küll. Ning ma ei arva, et nad valetavad või lihtsalt viisakad on. Ma tunnen oma inimesi, ma tean, et nad elavad mulle kaasa nii nagu mina neile.

Ma tervitan aga siinkohal kõiki ”oma oktoobrikaid”, kes seda äkki loevad. Mul on hea meel, et te tulite. Mul on hea meel, et mõned teist on jäänud ja võtnud mu südames sisse väga erilise koha. Aitäh, et olite vajalikul hetkel olemas 🙂

Protected: Kui Pikutaja tegi pilti

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Pikutaja käis külas

Mul käis täna külas Birgit. Tema Facebooki lehte Pikutaja minge vaadake kohe julgelt. Birgit teeb imeilusaid pilte, on mõnus, julge ja tekitab sinus väga vaba tunde. Tegime mõned pildid ja ma mõnda näitan siin ka. Ja kunagi äkki näitan mõnda veel 😉 

   
    
   

Piltide laikimisest sotsiaalmeedias

Päris naljakas pealkiri, kas pole? Tundub nagu ma nüüd hakkaks mingisugust nalja tegema ja huumorit korraldama aga tegelikult nii ei ole. Jutt tulebki täpselt selline nagu pealkiri ütleb  – Facebookis ja Instagramis piltide laikimise kohta.

Mul nimelt on mõlemad. Twitter on ka aga ma pole seal üldse aktiivne. Viber on ka, kas see puutub samuti asjasse? Noh, mainitud ta nüüd igal juhul sai. Ühesõnaga olen ma ilmselt keskmisest aktiivsem Facebooki ja Instagrami kasutaja. Miks? Mulle meeldib. Ja miks mitte? See kas üleüldse peaks Facebooki kontot omama, on juba teine jutt. Sel korral ma sellesse süvenema ei hakka.

Igal juhul on mul olemas need kaks kõige popimat kontot ja mul on seal vist päris palju sõpru. Vaatan kohe järele, et asi aus oleks. Instagramis on mul 471 ”jälgijat” ja Facebookis 925 sõpra. Siinkohal ilmselt oleks kohe aus selgitada, et mina ei ole üks neist inimestest, kes arvab, et fesaris peavad sõbralistis olema vaid need inimesed, keda sa päriselt sõbraks pead. Ma olen seda kindlasti ka enne kirjutanud, et minu arust on Facebook ideaalne koht, kuhu kõik tuttavad inimesed ”kokku kuhjata”. See on enda müümise koht ju, olgem ausad. Lisaks ongi see hea võimalus vaadata üle, mida teevad vanad koolikaaslased, kunagised peosõbrad, kursusekaaslased ja trennikaaslased. Kui mõne inimese postitused mind väga häirivad, siis ma olen ta enda uudistevoost eraldanud. Kui see inimene pole absoluutselt minu masti inimene, siis mis seal salata, ma olen ta ka sõbralistist eemaldanud. Inetu? Äkki tõesti, kuid ega ma nüüd seda inimest tagasi ei lisa, sest keegi arvab, et see pole ilus tegu. Igal juhul koosneb minu Facebook väga paljudest inimestest, keda ma olen oma elus kohanud. Need kõik on inimesed kellega ma ka tänaval ikka räägiks ja vestleks ning enamuse puhul ma tõesti tahangi teada, kuidas neil läheb. Uudishimu pole patt nagu Kroonika ütleks.

Kindlasti on nende inimeste seas inimesi, kes on minu teadaanded enda uudistevoost ära peitnud. Ei, see ei aja mind nutma, mis mul sellest. Kuid on väga palju inimesi, kelle puhul ma usun, nad tõesti tahavad ka teada, kuidas minul läheb. Me pole enam nii lähedased, et me igapäevaselt või isegi iganädalaselt räägiks, kuid me oleme kunagi olnud lähedasemad, kui hetkel ja tore on ju teada, et teisel inimesel läheb hästi. Ja nüüd ma jõuan sinna kuhu ma selle pika jutuga jõuda tahtsin: piltide laikimine.

Aegajalt, kui ma uue pildi panen kuskile, siis ma ikka vaatan, et huvitav, kes need 50+ inimest on, kes seda pilti laigivad. Ei, ma ei lase nüüd paaniliselt iga kord tervet listi läbi ja ei mõtle, et oi selle pilti peab nüüd vastu laikima. Ei maksa asju alati kuskile äärmusesse ajada. Ma lihtsalt teinekord huvi pärast vaatan, kui ma näiteks panen Henrit magama või mul on lihtsalt millegipärast selline ”istumise” hetk. Ja see on hästi vahva! Ma olen avastanud, et minu piltide laikijate hulgas on väga tihti samad inimesed. Muidugi on need mu enda lähedased sõbrannad ja pereliikmed, kuid on väga mitmed sellised inimesed, keda ma pole mitu aastat näinud. Paljud neist ka meesterahvad, kelle puhul ma üldse eeldaks, et nad on mu ära blokkinud, et mitte mu lapsi vaadata. Kuid näed, ei ole.

Ja see on kuidagi.. armas. Et see kutt kellega ma kunagi peol käisin, see sõber kellega me kunagi lapsepõlves kulli mängisisime või see tüdruk, kes minuga ülikoolis iga loeng vaidles, vaatab mu pilte ja ilmselt tõesti arvabki, et mu lapsed on nunnud. Või ma ise olen nunnu? Igal juhul – vahva! Mina ei tea, äkki see on nüüd mingi minu kiiks ja ma olen lihtsalt nii igav inimene, et ma sellistele asjadele mõtlen aga.. noh, mõtlen, jah, mis siin salata. Eile paningi Henrit magama ja mõtlesin sellele. Mõtlesin nendele inimestele, kelle nime ma seal ”laikijate listis” nägin ja meenutasin meie ühiseid tegemisi. Sain täitsa palju naerda! Mul on olnud elus väga palju kokkupuuteid erinevate inimestega ja mul on hea meel, et nendest enamus on ikka olnud väga positiivsed.

Seega, ma tervitan teid kõiki, kellega me kunagi oleme midagi koos teinud, kuskil koos käinud või midagi koos näinud. Tsau! Mul on hea meel, et päris paljud teist loevad ikka mu blogi, vaatavad mu laste pilte ja ei kirjutagi alla, et ”muud pole pildistada või?”. No ei ole.. see ongi minu elu. Minu lapsed, pere, kodu ja lähedased sõbrad. Pole ägedaid pilte ”mina sõbrannadega rannas” või ”eile sõitsime limuga peole”. Mina elan teie elule ka kaasa. Ma loodan, et teil läheb alati hästi, ma vaatan huviga pilte teie maailmaseiklustest ja ma olen alati olemas, kui te näiteks jääte esimest last ootama aga ei tea täpselt millal arsti juurde peaks minema. Jah, seda on tihti juhtunud – mõni minu kunagi peosõbranna on mulle kirjutanud ja küsinud nõu. Ja see on kõige ägedam üldse. 🙂

Seega, vastupidiselt vist poolele ühiskonnas elavatele inimestele, kes ütlevad, et sotsiaalmeedia on igavene kräpp, ütlen mina, et muidugi laikige ja kirjutage kommentaare ja kirjutage üleüldse teistele inimestele, kui te vahel neist midagi mõnusat meenutate. Olge teineteise vastu ikka lahked ja head ning elu on kohe palju mõnusam. Ma nüüd lähen teen lastele putru ja peale seda vaatan üle, mis mul kõik täna vaja kuskil ära laikida on. Khmm.. 🙂

PS! Proovige alati mu postitustes leida üles ka väikene huumor ja pidage meeles, et ma ei kirjuta igat postitust surmtõsiselt. Mõned laused ja sõnad on teinekord ju natukene liialdatud, te peate seda ometigi teadma. 🙂


Robin

Robini kirjeldamiseks jääb mul alati sõnu kuidagi väheks või puudu või ma ei oska lihtsalt neid õigesti kasutada. Ma ise ikka ütlen, et Robin on teistmoodi. Selle sõna parimas tähenduses. Talle lihtsalt meeldivad vahel täitsa naljakad ja teistmoodi asjad. Näiteks prügitangid, mida ta ju pool aastat palus meil osta. Ja kui ta need sai, siis ta muudkui käis ja korjaski nende prügi üles. Ja vahel ta lihtsalt teeb kuidagi nii teistmoodi asju ja ütleb täiesti teistmoodi ütlemisi, et ma tõesti mõtlen, et ta on väga huvitav inimene ikka.

Aegajalt ma siin valutan pead, sest temaga võib olla väga raske. Ta võib olla jonnakas ja sõnakuulmatu ning mul on tunne, et kuidas küll kõigi teiste lapsed nii ideaalsed on. Õnneks kestab minu ahastus tavaliselt üsna lühikest aega, sest just siis tuletab Robin mulle meelde, kuidas ta on tark, hea südamega ja lõbus väikene laps. Robini puhul ei pea kunagi kartma, et ta ei oleks aus. Ta on alati siiralt aus ja tal on väga raske teha asju, sest neid PEAB tegema. Tema tahab teha asju ainult siis, kui tema seda tahab. Elus selline asi kahjuks väga kaugele ei vii ja vahel PEAB minema hambaid pesema ka siis, kui sa seda ei taha. Olen õnneks märganud, et mida rohkem aeg edasi, seda rohkem Robin ei viitsi enam selliste asjade pärast vaielda ja teab, et pole mõtet oma energiat sellele kulutada.

Lisaks aga sellele, et Robin võib vahel jonnida, võib ta sind lihtsalt täiesti vabalt ka pikali argumenteerida. Ta võib olla väga järjepidev ja seda muideks üldse mitte vinguval toonil, vaid täiesti neutraalse hääletooniga. Ta lihtsalt küsib ühte ja sama asja uuesti ja uuesti, ei loe, et oled talle juba 4 korda ”ei” öelnud. Ma siis tuletan talle seda enda vastust ka meelde ja ütlen, et ei maksa loota järgmisele samale küsimusele teistmoodi vastust, kuid eks ta peab proovima ikka. Kordamine on tarkuse ema ja kõik muud jutud. Ja Robinile korrata meeldib. Vahel, kui ta on mingist asjast hästi elevil, siis ta kordab seda asja kohe väga mitmeid kordi. Teine kord on mõte kiirem, kui sõnad ja siis ta hakkab nagu kokutama. Kuid see on lihtsalt suurest ärevusest, mitte sellest, et ta päriselt ka kokutaks.

Kuna mul on just ees ka Robini möödunud nädalane logopeedi tagasiside, siis kopeerin sellest mõned read: Robin on julge ja suhtlemisaldis laps. Vestluses täiskasvanuga suhtleb laps aktiivselt ja haarab ka ise initsatiivi. On hästi keskendunud täiskasvanu kõne kuulamisele, peab kinni vooruvahetusest, räägib meeleldi oma kogemusest. Laps kasutab oma kõnes õigesti ruumisuhteid väljendavaid tagasõnu. Samuti suudab Robin sõnu tuletada ja liita eakohasel tasemel. Tal on kujunenud kaheastmeline üldistamisokust. Kõnes on olemas tegusõnade ainsuse ja mitmuse tunnused nii olevikus kui ka minevikus. Samuti on grammatilised vormid omastava ainsuses ja osastava käände ainsuses, mitmuses õiges. Lapse kõne on arenenud eakohaselt.

Seal oli tegelikult veel juttu sellest, et Robin vajas abi koduse aadressi ütlemisel aga teab kõiki oma pereliikmeid, aastaaegasid, aastaegade tunnuseid, pildiseeria järjestamisega sai hakkama, kuid ei osanud veel välja tuua põhjus-tagajärg seost. Selle viimasega proovime kodus tegeleda ja usun, et see tuleb ka kiiresti, sest minu arust on Robin tegelikult hea peaga laps, kes haarab uut infot üsna kergesti. Näiteks küsis ta täna minu käest: kes on džunglikuningas? Ja ma tõesti pidin natukene mõtlema enne, kui tulin lõvi peale. See oli aga vahva, et tema ise minult seda küsis ja muide, teadis ise ka õiget vastust. Olen seda aga ennegi kirjutanud, et küsib asju Robin alati väga julgelt ja talle meeldib kõike teada. Isasse.

Logopeedi öeldud sõnad aga et laps suhtleb täiskasvanuga aktiivselt, on väga õiged. Minu arust on Robin üsna kergest seltsiv laps. Aegajalt ta teeb kummalisi käike ja näiteks ütleb, et kardab mõnda meile juba ammu tuttavat inimest, kuid kuna ta teeb seda kerge muigega, siis ma kahtlustan, et asi pole tegelikult hirmus selle inimese eest, vaid pigem mõne uue koha või situatsiooni ees. Robin on jälgija – ta vaatab tihti, mida teised teevad ja alles siis liitub tegevusega. Ma olen alati arvanud, et ta on pigem väga domineeriv mängukaaslane aga tegelikult see ei ole üldse alati nii. Vahel on Robin jälgija ja läheb lihtsalt kaasa sellega, mida teised teevad. Teinekord läheb ta suuremate laste mänguga väga rõõmsalt kaasa, kuid on ka hetki, mil ta mõtleb lihtsalt oma mängu välja ja ei tee teistega kaasa. Probleemiks ma seda ei pea, mulle meeldib tegelikult, et Robin julgeb enda eest seista ja on üsna konkreetse ütlemisega. Küll aga olen ma märganud, et tihti saab ta asjade või mänguda organiseerimisega väga kiirelt hakkama. Näiteks on meil külas mitu last ja Robinile tuleb mõte mängida tuletõrjujaid. Üsna kiiresti on ta ära otsustanud, kes saab millise kostüümi, kes millise vooliku ning millised on kellegi ülesanded. Eks muidugi see ei pruugi teistele alati sobida, kuid hea tujuga Robin on nõus ka kompromisse tegema üsna vabalt.

Aga halva tujuga Robin.. on päris raske tegelane. Halb tuju võib olla tingitud lihtsalt magamatusest. Üldiselt on Robin selline laps, kes peab üsna hästi lõunaunete vastu, ta muutub lihtsalt ülemeelikuks. Kuid on ka päevi, mil ta muutub lihtsalt.. natukene vastikuks ja ülbeks. Koledad sõnad äkki aga muud moodi ma seda ka kirjeldada ei oska. Ta võib siis igale asjale vastu haukuda, jonnida, käsi rinnale risti panna ja suure ärrituse korral ka lüüa. Tõele au andes – mind pole ta ammu löönud aga vahel teisi küll. Näiteks lasteaias, kui tuju ikka väga paha ja keegi teine veel natukene mõne vale liigutuse teeb või mõne vale sõna tema arust ütleb. Muidugi ei ole selline käitumine õige aga.. ma saan natukene aru ka. Ma ise nimelt hea meelega virutaks inimestele vahepeal oma väga halva tujuga. Kujutan ette, et Robin tunneb sekund enne löömist täpselt sellist suurt ja ülevoolavat viha, et no ei oska lihtsalt midagi teha. Kui see tehtud on, siis tuleb kohe kiiresti endale ka meelde, et nii pole õige. Hakkab häbi ja piinlik ning siis tulevad pisarad. Vahel need pisarad saab kiiresti kuivatatud, Robin vabandab ja teeb seda siiralt, kuid on olnud ka hetki, kus see vabandus on täiesti suvaline ja ei tähenda tema jaoks midagi. Sel juhul on kas tuju ekstraülihalb või lihtsalt on tal tunne, et talle on väga palju liiga tehtud.

Kuid mul on tegelikult hea meel, et seda halvatujulist Robinit on näha aina harvem. Kui augustis oli meil ikka igapäev vähemalt üks suur ja kolm väikest tüli, siis hetkel on neid pigem harva. Robinil on küll aga suur probleem sellega, et ta lihtsalt ei kuula inimesi. Ma ei saa isegi aru miks või kuidas ta on nii julge, et tal ongi ükskõik vahepeal, kuid nii on. Samas ma pean tunnistama, et minul temaga väga palju probleemi selles osas ei ole. Ta vahel küll kogemata ütleb mulle midagi väga totakat vastu või üritab vastu vaielda, kuid üldiselt olen ma proovinud olla sellistes asjades järjepidevalt range ja see on vist hakanud ses suhtes kasu tooma, et ma ei pea teda taga ajama, et ta end riidesse paneks. Kui ma ütlen korra ja ta ei kuula, siis ta teab, et ma ütlen teisel korral juba kurjema häälega. See võib küll tunduda, et appi, nii karm ema, nii väikese vastu, kuid ma usun, et tunnen ise oma last paremini, kui teised inimesed ja võin öelda, et Robinile on vaja reegleid ja rutiini.

Näiteks puhkuste ajal on mõnus alati küll, kuid mingil päeval ma näen, et Robin on natukene tujukam või lihsalt ülemeelikum. Peaaegu alati on see tingitud sellest, et lõunauni on erinevatel aegadel või puudub üldse ning päevarutiin on teistsugune, kui kodus. See muidugi ei tähenda, et ka reisil peaks olema üldse range päevarutiin, kuid minu jaoks on see märk, et korraks tuleb aeg maha võtta, Robiniga pikemalt rääkida, ta korralikult lõunaunne panna ja ta kõht täis sööta. Jah, ka viimane punkt mängib rolli. Minu arust on suurim viga anda väsinud lapsele magusat. Ma tean, et paljud ütlevad, see sugarrush on mingi väljamõeldud asi, kuid Robini puhul on küll näha, et see muudab ta veel rohkem ülemeelikuks ja rahutumaks. Muidugi see ei tähenda, et Robin ei sööks magusat. Sööb küll, kindlasti rohkem, kui peaks aga ma proovin vältida seda, et kommi süüakse õhtul ja lõunaunete lapsele ma pulgakommi ka ei anna.

Kuidagi väga analüüsiv tekst on tulnud Robinist aga eks ma mõtlen tema peale päris palju. Ta on hästi vahva laps tegelikult, tõesti. Ta on naljakas, väga energiline, ülimalt julge, sõbralik ja hästi vahva kaaslane igasuguste matkade ja autosõitude ajaks. Ta on jutukas ja tahab palju teada, küsib ja tahab, et talle asju üle korratakse. Kuigi me kiidame teda minu arust üsna palju, on ta vahel küll enda vastu natukene karm ka. Enda sõnul ta ei oska kirjutada aga tegelikult oskab väga hästi kõiki tähti teha, kui teda natukene juhendada. Ta tunneb ka peaaegu kõiki tähti ja numbreid, oskab lugeda 20-ni ja inglisekeelest 5-ni. See viimane pole tegelikult üldse oluline aga kuna ta selle ise ära õppis, siis kuidagi vahva ikka. Robin oskab näppude peal ka arvutada ja talle meeldib, kui me laseme tal autosõidu ajal jäätiseid või õunu kokku liita ja lahutada. Ta küsib pidevalt mu käest üle milline on ikka number ja milline mitte. Näiteks kas tuhat on number või ei ole. Aga kas viisviistuhat on number? Ei ole? Aga kas ta siis täht saab olla? 🙂 Selline huvitav vestlus.

Kui lasteaias küsiti laste käest, et mida nad tahaksid teada või osata, siis Robin oli pika jutu rääkinud. Mul pole sellest kahjuks pilti aga ma tean, et seal oli kirjas, et ta tahaks osata aru saada, millal on hommik, päev ja õhtu ning et peale lõunat on ikka sama päev. See viimane on minu jaoks ikka naljakas – Robin ei saa kunagi aru, kas on lõunatudu või öötudu. Okei, saab ikka vahel aga teinekord ei saa ja siis see on kuidagi nii armas. Ma olen seda seletanud 1000 korda aga ju see aeg ja päevad ja tunnid on tema jaoks ikka keeruline. Kui me näiteks räägime sellest, et kui kaua on kuskile autoga sõita, siis ei piisa sellest ,et ma ütlen, et umbes pool tundi. Ma pean ütlema juurde, et pool tundi on umbes sama kaua, kui me sõidame kodust maale. Siis ta loob alles seoses, et ahhaa, okei, maale me sõidame tihti, ma tean umbes küll, kui pikk see pool tundi siis on.

Kui rääkida aga Robinist niimoodi ”igapäevaselt”, siis Robin on tubli laps. Ta oskab ise end riidesse panna, sööb ise, proovib nuga kasutada, peseb ise ennast duši all, kuivatab end ise, teab kus tema riided on, oskab väga hästi koristada (kui ta seda tahab), aitab mul lauda katta, oskab võileiba teha, endale juua valada või kraanist vett lasta, joob palju vett, võtab hea meelega vitamiine, sööb üsna meeleldi värskeid asju, oskab sosistada (vajalik oskus, ausalt), naudib sportimist ja õues käimist, kuulab hea meelega audioraamatuid ja meie ettelugemist, teeb minuga rõõmuga õppimisvihikutest väikeseid ülesandeid ja magab üsna hästi, nii päeval, kui ööösel.

Robini lemmik toit on – üllatus üllatus – makaronid ja friikartulid. Eriti meeldivad talle meie enda kodus tehtud friikartulid ja noh, mulle meeldivad need ka. Kanapasta on Robini teine lemmik aga ta ise ütlebki selle kohta lihtsalt makaronid. Siiani ei söö Robin tomatit ja väga ei meeldi talle roheline salat aga samas võileiva peale ta seda tahab. Sööb kana, kala ja liha, kui Raido seda talle pakub ning võib vahel jaurata 3 ampsu üle tund aega aga siis süüa taldriku tühjaks poole minutiga ja küsida juurde. Robin armastab jäätist ja shokolaadi aga ei ole selline laps, kes neid asju oksendamiseni sööks. Tihti paneb ta pooliku jäätise kappi tagasi ning kui laua peal on kommid, siis ta võtab sealt küll ise ühe või kaks aga mitte rohkem. Kodus on meil alati midagi magusat ja ebatervislikku süüa aga Robin saab aru, et kõike korraga ei saa. Robin joob väga hea meelega külma vett toidu kõrvale ja niisama, samuti piima ja vanaema tehtud morssi. Mahla Robin väga ei küsi tegelikult, pigem ikka küsibki morssi. Vee sisse tahab ka sidrunit nagu mina ja vesi olgu pigem jääkülm, kui natukene soe. Ka teed joob Robin hea meelega ja sinna paneme sisse mett, mis talle meeldib. Kusjuures sobivad nii kummeli, piparmündi, roheline, kui suvaline marjatee. Lemmik puuviljad on kindlasti banaan ja mandariinid, ka arbuus, ananass ja õunad-pirnid meeldivad aga väga. Eile sõi hommikul multikat vaadates lihtsalt värsket kapsast ja siiani maitsevad talle maitsetud beebiküpsised. Kuigi külas võib Robin olla lausa päevi peaaegu söömata, siis lasteaias ja kodus on Robin üsna hea isuga. Ma julgustan teda proovima uusi asju ja üldiselt ta on nõus küll. Minu jaoks on kummaline, et talle meeldib kuivatatud kala ja kalmaar aga ma teda kiidan nende söömise eest küll väga. Kuna Saaremaal on kogu aeg palju kala, siis seda sööb ta hea meelega ja oskab täitsa ilusti ka enda kala seest ise luid välja otsida.

Robin on tegude mees. Talle ei meeldi väga niisama istuda ja rääkida. Talle meeldib ehitada, joosta, rollimänge mängida, ronida, turnida, hüpata. Ta on lõbustuspargis ja veepargis palju julgem, kui mina ja tõesõna lohutas mind vimane kord seal: eksju emme, ei ole ju hirmus, ära karda. Ja ei olnud tõesti hirmus, Robinil oli õigus. Robinil muide on paljudes asjades õigus: näiteks selles, et ta saigi endale venna, et üks teine pere saabki endale tütre ning et kunagi me elame majas kus on kindlasti kasvuhoone. Robin ootab väga juba suve, et saaks ainult õues olla ja ujuda ning küsib meilt vähemalt nädalas korra, et eks me lähme veel varsti reisile. Kuigi Robin on üsna kärsitu, siis lennukiga lendamine pole kunagi suureks probleemiks olnud ja see on meile ainult rõõm. Robin on öelnud, et tema ei taha kunagi ühteltki reisilt koju jääda ja ma ütlen ausalt, et ta vist on väga solvunud, kui me ilma temata lähme. Samas on Robiniga võimalik arutelu väga edukalt pidada ning olen kindel, et talle tuleb pakkuda lihtsalt huvitav alternatiiv välja ning ta on rahunenud.

Veel meeldivad meie väikesele Smurfile lauamängud väga. Kabet mängib ta jätkuvalt suure hoolega, samuti Tsirkust, Lotte Lotot ja ning paari kindlalt lauamängu veel. Ma ei oleks arvanud, et ta nii vara nende vastu huvi tunneb aga mul on selle üle ainult hea meel. Ka Aliast mängime me ja see on nii vahva, kuidas ta asju seletab. Eks see ole raske mäng aga ta proovib ja pingutab. Vahel on endalgi raske seletada aga ta väga vapralt arvab ka. Kui sassi läheb, siis hakkab naljakalt naerma, vist natukene häbenedes aga kui õiget vastust teab, siis on väga uhke. Ja meie oleme ka uhked!

Robinist võikski kirjutama jääda, ausalt. Ta on inimene juba. Tal on hästi palju iseloomu ning süda on headust täis. Mulle Robin väga meeldib ja mul on hea meel, et ta meie juures on ning meid õpetama on tulnud. Henri on temast muidugi täiesti vaimustuses ja vahel ka Robin ütleb tasakesi, et nüüd tal ongi päris oma venna.. Meie nunnu 🙂

Päev_lasteaias_186

Previous Older Entries