Protected: Idüll

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Pildipostitus Henrist

Ega mul midagi erilist öelda ei olegi. Keegi üks päev küsis, et miks on mul viimasel ajal palju rohkem pilte Henrist, kui Robinist. Minu arust see on väga loogiline – Henri veel lubab end pildistada ja püsib seal, kus ma ta panen. Pealegi on Robin rohkem aega kodust eemal. 

Seega, Henri: 

Tegime talle passipilte kodus. Ta ei olnd ise väga vaimustuses otse vaatamisest ja lõpuks hakkas tatti puristama.    
Ja täna üritasin ma Henrit toas magama panna aga tema sellest suurt ei arvanud..

 

Lumejuttu

Igal aastal tuleb meil Eestis lumi maha. Vahel tuleb oktoobris, sel aastal tuli jaanuaris, teinekord tuleb detsembris ning on aastaid, mil ta on maas olnud mitu kuud järjest. Lumi on Eestis tavaline asi, mis tekitab inimestes palju emotsioone.

Mõned inimesed vihkavad lund. Neile ei meeldi sellega mängida, nende arust teeb lumi kõik märjaks, nad ei taha lumest midagi kuulda. Lumi on üks vastik osa Eesti talvede juures, mis tuleb lihtsalt üle elada. Need inimesed tavaliselt väljendavad ka enda lumevihkamist Facebookis ja kui mitte seal, siis on seda lihtsalt nende näost näha. Kui nad kuidagi end suudavad suusatada vedama sõpradega, siis tegelikult istuvad nemad suusamajas ja joovad Jäkut, mitte ei suusata.

  
Mõnedel inimestel on lumest suva. Neil on kiire, nad ei pane seda tähele, nad ei viitsi sellega tegeleda. Neid ei huvita suusatamine, lauatamine, kelgutamine, tuubitamine ja mujd tegevused. Nemad käivad ilmselt üldse õues vaid nii palju, et hommikuti enne tööd autosse minna ja peale tööd samuti. Ilmselt need pole need inimesed, kes tööle jalutaks. 

Ja siis on kolmandad inimesed, kes on nagu mina. Neile meeldib talv! Lumi on jlus ja teeb tuju paremaks, meele rõõmsamaks ja paneb silmad särama. Suurt rolli minu enda jaoks mängib siin muidugi see, et ma ootasin lund Robini pärast ka aga eks ikka endal on ka väga hea meel!

Kui see lumi meile misiganes hetkel maha sajab, siis läheb selle ümber lahti kohe suur arutelu. Kes kurdab, et on külm, kes ei viitsi lund rookida, kes on õnnelik, kes tahaks reisile ja kes ei saa aru miks kõik sellest lumest räägivad. Sel aastal saan mina aru ideaalselt – me ootasime ju lund niiii kaua! Teda muudkui lubati ja lubati ning siis ta tuligi! See on ju tore ja rõõmu peab jagama, nii et mind küll ei häiri, et sotsiaalmeedia lumepilte täis on. Pange aga veel! 

Robin on lumest muidugi täielikud vaimustuses. Ta on igal võimalusel hanges pikali ja eile käisime peale lasteaeda ka kelgutamas veel. Robin umbes 10x ütles ka, et küll on tore, et lumi ikka maha tuli. Ja on tõesti! Suur pluss on see, et enne tuli laps lasteaiast koju mudaste riietega, nüüd on need vait veits märjad 😉 

Nii et nautigem lund kuni seda on! Isegi -20 mulle vastu ei hakka aga nats tüütu on ainult seetõttu, et siis ma Henrit õue magama ei pane aga ta toas ei maga üldse hästi. 

Ma arvasin varem, et lapsevanemaks olemine on kerge. Et lapsi kasvatada ei ole raske. Sa lihtsalt ütled neile, mida nad peaksid tegema ja kuidas käituma ning nii ongi. Ma imestasin alati, et kuidas mõni laps küll lööb ja vastu haigub, teismeline koolist puudub ja uksi paugutab. Ma olin kindel, et kui MINA lapsed saan, siis nad kindlasti niimoodi ei käitu. Olen alati uskunud, et kõige parem kasvatusmeetod on armastus. Armastad oma lapsi igas olukorras, selgitad neile kõike piisavalt ja selgelt ning selline elu ongi. Ma vist natukene eksisin.

Kui Robin sündis, siis oli selge, et nii see ei käi nagu raamatus kirjas on – sa annad talle süüa, paned puhta mähkme ja ta jääb tuttu. Ta ärkab söömiseks ja sis magab edasi, eriti öösel. Üsna kiiresti sai selgeks, et ega ma sellest emaks olemisest ka ei tea ja tegelikult see äkki ei olegi nii kerge. Mida rohkem aeg edasi läks, seda rohkem sain ma aru, et teoorias võin ma laste kasvatamisest raamatu kirjutada aga praktikas ei saa ma midagi asjadest aru. Nii me siis õppisime. Kasvasime koos. Nutsime ja naersime koos.  Komistasime ja tõusime jälle. Robin õppis ja mina õppisin ning üsna varsti saime me päris hästi hakkama. Just siis, kui ma jõudsin harjuda ühe eluoluga ja normaalsusega, muutus see taaskord, sest üllatus-üllatus, lastel on mingid FAASID. Ja minu arust on need kõigega – söömisega, magamisega, käitumisega.

Oli perioode, mil Robin magas ilusti aga sõi kehvasti. Siis sõi ta ülihea isuga aga magas halvasti. Siis sõi ta hästi, magas hästi aga loopis asju. Siis ta ei maganud, ei söönud ja lükkas teisi. Siis läks see kõik mööda ja tuli aeg, mil mulle tundus, et VIST on see kõige raskem osa möödas ja nüüd saab talle kõike sõnadega selgeks teha. Mina räägin, tema kuulab ja saab aru, vahel argumenteerib aga me leiame ühise keele ja probleem saab lahenduse. Ta magas ilusti, sõi hea isuga, käitus lasteaias kenasti ja oli kodus rõõmus. Elu nagu lill.

Ja siis hakkas kätte jõudma aeg, mil Henri hakkas sündima ja Robin hakkas oma pahameelt meie pihta välja näitama. Ma olin kerges ahastuses, sest kuidas küll saab nii olla, mina ju olen alati proovinud teda varakult kaasata ja teda toetada. Meil on olnud omad tülid, solvumised ja probleemid aga Robin on ülitark ja äge laps ning küll see faas-periood-misiganesaeg ka mööda läheb. Oli muidugi päevi, mil mulle tundus, et see kunagi ei saagi läbi ja ta terve elu nüüd haugub mulle vastu, lööb teisi lapsi ja naerab lihtsalt keelamise peale. Ma juba olin valmis erikoole välja valima, kui äkki.. nädal oli olnud rahulikum. Ja teine nädal ka. Ja samuti kolmas. Ja märkamatult jälle me olimegi sellest perioodist läbi saanud, laps jälle peaaegu endine ning kõik rõõmsamad.

Ja siis jälle. PAMM! Mingi uus jama. Keelamise peale naerab, pärast nutab lohutamatult, kuulab vaid minutiks ja käitub nagu kergelt pöörane inimene. Ilmad kehvad, õue ei saa, lasteaeda ka ei lähe nohusena, ise magamata ja.. noh, katus sõidab. Kõigil. Ja siis ma mõtlen sellele ajale, mil ma arvasin, et see kõik on KERGE ja ”kuidas need emad küll ei saa hakkama?!”. Nüüd ma tean väga hästi, kuidas nad vahel hakkama ei saa – laste kasvatamine EI ole alati kerge ja nendel väikestel inimestel võib olla selline iseloom, et sa ei kujuta seda ette ka.

Ma jään muidugi siin endale kindlaks. 100%. Robin on ÜLIÄGE, lõbus, rõõmus, TARK, kift, naljakas, hooliv ja HEA laps. Tema käitumine kõige halvemal päeval võib ajada mind nutma aga see ei muuda seda kõike. Ta on hea laps, hea südamega ja väga paljude heade külgedega. Teda lihtsalt on õnnistatud sellega, et ta sai kaasa pool minu iseloomust ja ta on kange nagu jäär, julge nagu hunt ja kaval nagu rebane. Meie asi on panna paika piirid ja lasta tal nende sees toimetada ning kui meie enda tööga hakkama ei saa vahepeal, siis ei ole see tema süü.

Jah. Vahel on väga raske. Ma kogu aeg mõtlen, et MIKS küll nii? Mis ma siis teen valesti? Ja ega mul ei ole vastuseid. Ma proovin nii nagu ma oskan. Ma kuulan, selgitan, kallistan, armastan, toetan ja julgustan. Ja siis on päevi, mil mul lihtsalt ei ole enam ka energiat ja kui tema jonnib, siis jonnin ma ise ka. Pärast ma siis mõtlen, et aga mis ema ma selline olen.. Kes küll nii käitub? Ja siis ma hakkan kahtlema kõiges, mis ma olen teinud ja jõuan uuesti selleni, et ma süüdistan end kohutavalt ja nutan üksinda, sest no kuidas ma ei saa oma 4-aastasele selgeks tehtud, et EI OLE hea, õige, tark, viisakas ja normaalne Carmelit juustest tirida? Jah, seda on kaks korda juhtunud. Mina ei tiri Robinit juustest. Ma ei tea ausalt öeldes kedagi, kes kedagi juustest tiriks, miks tema nii teeb? Kui seda temalt küsida, siis tema ise ka ei tea.. Ainus, mis ma oskan välja mõelda – ta tõesti ei teagi. Ja siis ma kujutan ette, kuidas ta end tunneb, sest ma tunnen ka seda tunnet. Sa saad ÜHE sekundi jooksul niiiiii vihaseks millegi peale, et sa lihtsalt ei suuda end korraks kontrollida. Kui see sekund läbi on, siis sa saad aru, et jah.. see oli nüüd küll vale käitumine aga tagasi võtta seda ju ka ei saa. Palud vabandust aga.. halb maik on asjal ikka juures.

Ja mind teebki kurvaks, et mul on tunne, et varsti MU oma inimesed arvavad, et ma ei saa hakkama. Ja see on päris kehva tunne, kui aus olla. Üsna üksik ja masendav, sest sa ju annad endast kõik. Pingutad hambad ristis ja siis tunned, et ohhh, me oleme lõpuks edusamme teinud ja siis võib see kõik täiesti nullitud saada, sest midagi juhtub lasteaias, kus mind juures pole. Teised alati ütlevad ka, et ma ei pea Robinit iga sekund ju valvama aga ma kardan nii väga, et kui ma seda ei tee, siis ongi hea öelda ,et aga ise ta ei vaata oma last.. Tegelikult ju vaatan. Ja õpetan ja armastan. Pingutan ja proovin ja suunan ja selgitan ja toetan ja ja ja..

Väga kurb hala sai siia vist kirja. Minu imelisest, targast ja andekast lapsest, kes on nii hea. Kes tahab kaissu pugeda ja kallistada. Kes tahab minu patsiga mängida ja seda keerutada. Kes õppis nädalaga kirjutama mitu uut tähte. Kes teab peast mitut laulu ja luuletust ja salmikest. Kes on tugev! Ja osav! Minu üks kõige lemmikum inimene maailmas, kes kompab piire ja proovib end siin suures maailmas leida. Nii väga tahan, et tal oleks hea aga vahel on tunne, et ma ei saa sellega väga hästi hakkama.

Üllatav on see, et praegu seda kirjutades, ei ole midagi juhtunud. Robin on lasteaias ja oli seal ka eile. Kindlasti oli neil seal omasid tülisid aga keegi mulle midagi kurtnud pole. Abiõpetaja ütles ka, et ma ei peagi kõike teadma ja igat asja meeletult analüüsima ning eks nii vist olegi. Tegelikult on praegu ju 10x paremini, kui oli peale Henri sündi ja lootust on, et kevadeks on see periood kõik unustatud. Aga vahel lihtsalt.. teeb kurvaks. Mitte laps ei tee kurvaks, vaid ma ise teen ennast kurvaks. Alguses sellepärast, et ma mõtlen, et kuidas ma küll ei oska ja siis sellepärast, et ma saan aru, et see süüdistamine asja ei muuda.

Protected: Jõulud, aastavahetus ja mis lapsed teevad

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Next Newer Entries