Miks me reisime koos lastega?

Ma tahaks TÄIEGA öelda, et oh, me reisime niii palju. See oleks nii äge. Meile mõlemale Raidoga meeldib reisimine väga ja kui oleks võimalus, reisiks aastas vähemalt viis korda kindlasti! Kahjuks peab keegi meist vahepeal tööl ka käima, lisaks täiesti kummalisel kombel, tuleb ka arveid maksta! Uskumatu eksju. Seega ma kahjuks ei saa öelda, et me reisime hästi palju aga ma julgen öelda küll, et me käime piisavalt, et Robin oleks saanud ”maigu suhu” ja unistaks samuti pidevalt reisimisest.

Esimene kord käisime me Robiniga reisil, kui ta oli poole aastane. Käisime Hispaanias, Salous. Läksime sinna vist lausa kaheks nädalaks, sest Raidol olid kabevõistlused. Ma olin hästi närvis ja pinges ja Robin röökis seal autosõidu ajal aga samas oli tore seal ka, sest noh, oli ikkagi soe. Hotell oli meil tookord hästi mõnus ja ausalt öeldes võiks sinna vabalt uuesti minna. Tookord saime me mingi pakkumise või võistluste tõttu sviidi hästi mõistliku hinnaga ja kuna meil oli ka päevas kolm korda söömine hinnas, siis ma mäletan, et oli ses suhtes hästi stressivaba reis. Aga noh, ma ise ei osanud lihtsalt rahulikult veel võtta. Juba siis Robinile lendamine mingi mure ei olnud – st kõrvad lukku ei läinud, hullu kisa ei olnud.

Siis tuli kohe mitu aastat paus ja me väga ei käinudki kuskil. Käisime küll Raidoga kahekesi Riias ja Londonis aga pikemalt ja Robiniga kuskile ei kippunudki. Kui eelmine talv aga Robin haigeks jäi kooooguaeg, siis mõtlesime, et tuleb ikka minna kuskile sooja vitamiine koguma. Otsustasime Tenerife kasuks, kus oli ka jaanuaris meie mõistes üsna soe. Robin oli sinna sõidul hästi tubli. Kuna me läksime läbi Stockholmi, siis oli see üsna pikk reis aga ta pidas ilusti vastu ja oli täitsa ideaalne reisikaaslane. Ta on muidu üsna püsimatu aga ju ta sai aru, et ees ootab midagi toredat. Kui Tenerifelt tagasi tulime, siis olime paar päeva Stockholmis ja ma mäletan, et Robin ei tahtnud üldseee koju minna, vaid Tenerifele tagasi. Ühesõnaga, sai kohe aru, et see reisimine on ikka mõnna värk.

Ja siis käisime me suvel ka Hispaanias. Läksime Gironasse, pärast olime ka jälle Salous. Meile Raidole mõlemale meeldib seal väga, kuigi tean, et palju eestlased ütlevad, et seal on liiga palju venerahvusest räuskajaid aga meie neid kohanud pole. Meie hotellis olid ka sel korral kõik pigem üsna viisakad. Kuigi nats tüütu oli küll, et meiega ka igal pool venekeeles räägiti. Samas oli see ideaalne puhkus – bassein, raamat, soe päike ja väga tsill olemine. Ma olin siis üsna rase, nii et ega me väga palju ei käinud ringi aga me vahetasime mitu korda ööbimiskohta küll, et võimalikult palju näeks. Sinna jääb ka MINU lemmik hotell – Dolce. Kindlasti lähme sinna tagasi, sest see oli nagu väikene paradiis maa peal. 🙂

Veel oleme me käinud Robiniga Riias. Ja Saaremaal! See ju ka reis, eksju? No ja nüüd käisime Dubais ka. Lennanud on Robin 4 aasta jooksul rohkem, kui mõni mu enda sõbranna, mis tähendab, et ta võib öelda küll, et ta on täitsa tubli reisisell. Talle üldiselt lennukis olemine suureks probleemiks ei ole. Dubaist tagasi lennul ta hakkas lõpuks ülemeelikuks muutuma küll magamatusest aga päris hulluks asi ei läinudki. Gironasse suvel lennates ta ka veiderdas lennukis natukene aga näiteks tagasitulles magas peaaegu terve aja maha hoopis. Kuna Robin on tõesti muidu nagu väikene tornaado, siis siit õpetussõnad – see, et su laps on väga püsimatu, ei tähenda, et temaga ei saaks lennata. Tuleb teha lihtsalt piisavalt selgitustööd ja talle otsida lennukisse erinevaid tegevusi kaasa.

Me oleme ise käinud Raidoga ilma Robinita mitu korda Londonis aga seda vaid 3-4 päeva. Ka Riias oleme olnud pika nädalavahetuse aga mujal mitte. Londonisse ei ole me teda seni võtnud, sest me oleme seal käinudki rohkem poodlemas ja Riias näiteks kontserdil, kuhu teda võtta poleks saanud. Kuna see on olnud vaid nädalavahetus, siis eriti põdenud ka pole.

Nüüd aga jõuame sinna, kus ma jõuda tahtsin – miks me pikemale reisile ilma lasteta ei lähe?

Minu arust on, nii et laps on nagu käsn. Imeb kõike sisse. Robin imeb sisse muidugi ka minu kangekaelsuse ja Raido targutamisoskuse aga noh, eks see käib asja juurde. Robin on tark laps, talle meeldib küsida ja uurida, ta teeb nalja ja hea tujuga on maailma parim kaaslane. Mulle meeldib väga, et ta näeb nii väiksena juba maailma. Muidugi võib siin nüüd öelda, et aga ta sellest midagi ei mäletagi ja tõsi ta on, kuid ma usun, et sellised reisid ja maailma nägemised mängivad juba praegu rolli selles milliseks inimeseks ta kasvab. Ma ei hakka ütlema üldsegi, et oioi, kui oma last reisile ei vii, siis ta põhimõtteliselt jääb matsiks. Ma ei arva ÜLDSE nii, ma lihsalt ütlen, et minu ja Raido jaoks on see kuidagi nii loomulik, et reisile minnakse koos lastega. Ma kujutan ette, et me muidu igal pool mõtleks, et oi, Robinile ju meeldiks see ja oi, Robin tahaks nii väga seda näha. Mis me siis ikka niimoodi kurvastame, parem võtame ta kaasa!

Henrist pole mõtet eraldi teemat ilmselt teha. Ta on nii väike, et ma ei jätaks teda kuskile niimoodi, et ise puhkama minna. Ma parem jätaks reisile minemata. Kuid muidugi ma olen mõelnud, et oh, tahaks ilma lasteta ka minna. Ja lähme kindlasti ka! Ma arvan, et kui Henri on juba suurem ja me leiame koha, kuhu enda kaks last usaldada, siis me nädalakese puhkaks küll. Seni me ilmselt naudime veel pikkasid nädalavahetusi ja seda, et meil on võimalus koos lastega reisile minna.

Robin alguses Dubais ütles burkades naiste kohta ninjad. Ausalt. Naljakas oli ja nats piinlik ka. Pärast ta enam ei teinud neist väljagi. Sai aru, et seal maal lihtsalt käiakse nii. Kui me Dubais natukene rohkem kallistasime, siis ta ütles ka, et aga siin maal ei tohi niimoodi palju kallistada, kui teised näevad. See on ka tõsi – seal olid teatud kohtades lausa sildid, et proovigem ikka olla viisakad ja sellised asjad jäägu koduseinte vahele. Lisaks on äge see, et Robin on palju julgem, kui mina. Kuna ta on saanud käia nii mitmes lõbustuspargis, siis ta on juba palju rohkem käinud igasuguste sõitude peal ja ta ei kardagi igat väikest asja enam. Ning eriti vahva on, et isegi toiduproovimise suhtes on ta tublim, kui mina. Kuigi ta võib jaurata küll, et ei maitse ja ei taha, siis tegelikult kui temaga ilusti rääkida, siis on ta nõus proovima peaaegu kõiki asju. Eriti neid asju, mida issi sööb. Mulle see sobib! Las proovib ja sööb ja maitseb ja avastab. Kuigi friikartulid on vist tänapäeval iga teise lapse lemmik toit, siis on äge, et talle meeldib vahepeal hoopis süüa kuivatatud kalmaari või pestot saia pealt ära lakkuda, sest kellele see sai ikka maitseb.. 🙂

Reisige lastega! Ma julgustan! Ärge kartke, et teie laps ei saa hakkama või üliraske on endal. Ei ole! On vahepeal natukene närvi ajav aga enamasti on endal nii rõõmus vaadata, kuidas laps millegi peale siiralt imestab. Näiteks maaailma kõige kõrgema maja peale! Lapse jaoks on need mälestused ikkagi toredad ja endal on ka uhke vaadata perepilte, kus kogu pere peal. Kahekesi reisimisel on omad võlud ja seda peaks ka kindlasti tegema, kuid aegajalt tuletage endale meelde, kuidas te ise lapsena unistasite näiteks Muumimaale minekust.. 😉

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: