Mu kullakallis Henri

See postitus on mul hinges olnud juba üsna pikka aega. Ehk lausa sellest hetkest alates, kui Henri mulle esimest korda sülle pandi. Ma mäletan, et ma tundsin lihtsalt kirjeldamatut õnne ja ütlesin talle, et me ootasime teda nii väga. Kui ma praegu sellele hetkele mõtlen, siis ikka veel panen ma automaatselt silmad kinni, hingan hästi sügavalt, tunnen kuidas suunurgad natukene ülespoole lähevad ja silmad pisaratega täituvad. Mäletan end mõtlemas, et siin ta nüüd on. Nii väike, õrn ja kallis. 

Nagu ühes postituses välja tuli, siis ei olnud aeg peale Robini sündi, minu jaoks ainult roosiline. Kirjutasin sellest ausalt ja seepärast kirjutan ka praegu – aegajalt tunnen ma end natukene süüdi, et ma Robiniga ei osanud seda niimoodi nautida. Fakt on aga see, et minevikku muuta ma ei saa, vaid sellest õppida. Ma proovin iga päev anda endast kõik, et nüüd Robinit hinnata täpselt sellisena nagu ta on ja mitte kunagi end süüdistada selles, et ma olen halb ema. Ei ole – ma tunnen seda sellest kuidas Robin mind kallistab ja ma olen talle terve elu tänulik kõige eest, mis ta mulle on andnud ja õpetanud. 

Algusest peale on Henriga olnud kõik teistmoodi. Kindlasti ei tähenda see ideaalselt, sest see oleks vale. Henri sünd siia oli ILUS ja rahulik, ma olen enda ja Raido üle uhke ja soovin sellist sünnituskogemust ka teistele. Kui Henri mulle rinnale pandi, siis ma teadsin juba mida sel korral oodata, kuid see oli ikkagi sama armas. Henri oli soe ja armas, nii õige tundus teda oma rinnal hoida. Ja nii see ongi siiani – tema siin olek tundub lihtsalt ainuõige. Ta on meie ellu toonud väga palju rõõmu ja naeru, ta on õnnelik beebi ja teeb sellega ka meid õnnelikumaks. Robin on tema siin olemisega harjunud, teeb talle pai, tahab ise talle lutti anda, pikutab ta kõrval, küsib tema kohta.. Nad ei saa veel koos mängida aga tean, et Robin ootab seda väga. Ja Henri kindlasti ka. Juba praegu vaatab ta Robinit suurte silmadega, nägu nalja täis. 

Ma tunnen Henriga toimetades üsna suurt rahu. Muidugi olen ma vahel magamata ja väsinud ning jonnakas aga see on vaid tuju. Minu hing on rahul ja tema üle lihtsalt nii õnnelik. Muidugi olen ma õnnelik ka Robini üle aga kui Robin oli 4-kuune, siis tundsin ma rohkem hirmu ja abitust, kui õnne. Mul on nii hea meel, et seda hirmu ei ole ja ma saan oma beebit lihtsalt nautida. Ma tean nüüd juba küll, et kõik asjad on mööduvad ja seepärast ei ole mul ka kuskile kiire. Ma olen Henri jätnud vaid loetud korrad Raidoga. Mitte sellepärast, et ma ei arvaks, et nad nüüd üldse hakkama ei saa, vaid sellepärast, et ma tahan ise temaga koos väga olla. Ma tahan teda kodus naerma ajada ja temaga koos päeval kaisus magada ning põrandal võimelda. Ma hindan ja väärtustan neid hetki rohkem, kui ükskõik mida muud. 

Henri ei ole ideaalne magaja ja mul ei ole väga palju “oma aega”, kuid ma tean, et see aeg tuleb varsti jälle. Praegu vaatan ma parem mõne filmi asemel seda, kuidas Henri nii nunnult oma sõrmi lutsutab ja end väga agaralt keerata proovib – veel muide ei tule välja, imenatukene jääb puudu. Kuid see-eest jutustab nii palju, puristab tatti ja naerab kõige toredamalt maailmas. 

Ma olen viimased õhtud Henrit päris pikalt magama pannud ja üsna läbi olnud omadega. Kuid ma vaatan teda kui ta magama jääb ja.. ta on ju täiesti absoluutselt täiuslik.. 

 

4 Comments (+add yours?)

  1. Kristi
    Nov 11, 2015 @ 18:25:45

    Ma loodan, et meil läheb ka sama rahulikult, kuigi ma arvan, et esimese beebiga ikka algus päris raske ja ei tea ju ka midagi tegelikult. Ainult teoorias tean, kuidas võiks asjad käia.. 😀

    Reply

    • kristipere
      Nov 11, 2015 @ 18:43:05

      Kui oled ise rahulik ja usaldad ennast, siis läheb kõik hästi. Vahel on raske, vahel on kurb, vahel oled väga väsinud aga kogu aeg oled õnnelik ka. Ja kui ei ole, tunned kurbust või hirmu, siis toetad oma lähedastele ja nad aitavad. 🙂

      Reply

  2. Imbi
    Nov 29, 2015 @ 02:49:50

    Istun siin öösel, kell pea 5, ja meenub, et Kristil oli kunagi blogi.

    .. siin ma siis nüüd olen. Juba aastaid tagasi vahel siin lugemas käies tegi su blogi meele nii rõõmsaks ja südame soojaks. Seda, milliseks inimeseks sa kasvanud oled ja aina edasi kasvad, on nauditav jälgida. Mitte, et ma sind kunagi isiklikult tegelikult tundnud oleks, aga seda protsessi tajub. Ja ka see postitus – no nii ilus, nii selge.

    Ja jah, ta on absoluutselt täiuslik 🙂

    Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: