Kui kõik ei olegi nii nagu ette kujutasid

Ma ootasin peale Robini sündi paljusid asju. Ootasin nutta, gaase, magamatust, muret. Ootasin ka seda, et tunnen end vahel kurvana või hirmul. Ootasin isegi seda, et me ei saa mõnda aega väga palju kuskil käia, et mõned sõbrad kaovad ja mõned tulevad ehk asemele. Kuid ma ei oodanud seda, et ma võin tunda end nii halvasti nagu ma ühel hetkel tundsin.

See on tabu teema. Inimesed ei mõista, kuidas see võimalik on, et sul on kodus nunnu beebi ja sa tunned end kohutavalt halvasti. Et sa ei ole kindel, kas sa oled tema jaoks parim ema maailmas. Kuna see teema on aga tabu, siis sa ei ütlegi midagi. Kannatad, pisarad kurgus, oled segaduses ja ei saa aru, mis täpselt sinuga toimub. Tunned häbi nende tunnete ja mõtete pärast, kuid ei julge kellelegi öelda.

Õnneks ma mingil hetkel ikkagi julgesin. Kuid vaid paarile üksikule inimesele. Las teised arvavad ikka, et ma tunnen end nagu kala vees. Tagant järele võin öelda – ei tundnud. Kardan natukene neid ridasid kirja panna, sest siiani tunnen natukene häbi. Häbi, et ma ei olnud end paremini ette valmistanud.. Või äkki ma polnudki emaks saamiseks valmis? Äkki ma tegin seda ja teist ja kolmandat valesti? See on nii vale tegelikult. Minu mõistus ütleb, et selliste asjade pärast ei peaks häbi tundma. Peaks neist rääkima, neid tundeid korralikult TUNDMA, mitte alla suruma. Aga häbi ongi võimas tunne. Kui panna sinna otsa veel hirm ka, siis ongi korralik kooslus.

Kuid hoolimata hirmust, et mind hukka mõistatakse või valesti mõistetakse, ma tahan rääkida, et tegelikult ei ole nende negatiivsete tunnete tundmine maailma lõpp. Ma tahan öelda seda teistele emadele, kes ehk sama moodi tunnevad, kuid ei julge seda tunnistada isegi endale: on okei tunda end halvasti, muretseda, olla kurb või lausa pettunud. Need tunded tuleb ära tunda, endast välja lasta, neist tuleb rääkida ja nendega tegeleda. See ei ole kerge. See on pikk ja raske võitlus iseeendaga ja see ei ole lihtne. Kuid see on võimalik ja see peab toimuma. Nii sinu enda, kui sinu pere pärast.

Minu suurim mure oli, et Robin nuttis. Ma ei suutnud seda nuttu taluda. See ajas mind hulluks. Endast välja. See oli vastik ja valus ja kurb. Ma läksin närvi. Sain vihaseks. Tahtsin karjuda ja peksta ja asju loopida. Aga kuidas ma elan end välja, kui mul on süles nuttev beebi? Ma lihtsalt seisin. Laps käes, röökimas. Ei osanud midagi teha, kuhugi minna. Olin halvatud sellest hirmust, mida minus tekitasid minu enda mõtted ja tunded. Minu õnn, et minu kõrval oli sel ajal peaagu iga hetk Raido. Üksinda ma ei oleks kindlasti hakkama saanud ja ma arvan, et see ongi hea suhte tunnus: sa ei ole üksinda.

Kui ma suutsin Raidole lõpuks tunnistada, et ma ei tunne end hästi. Ma olen kurb, vihane, pettunud ja närvis ning ma ei ole kindel kas minust üldse kunagi saab normaalne ema, siis ta lohutas mind. Paitas pead. Aitas lapsega. Lasi mul puhata. Oli olemas, kui vaja. Kui mul paremaks ei läinud, siis soovitas ta psühholoogiga rääkida. Ma ei tahtnud. Miks peakski tahtma? Ma ei ole ju mingi hull. Tegelikult aga ei olegi vaja hull olla. Kui on vaja abi, siis tuleb otsida. Tugevate tunnus on tunnistada enda nõrkusi.

Tark ja tore naine kuulas mind. Kallistas ka. Lohutas. Rääkis minuga ausalt ja kergelt. Ta oli tore ja toetav ning suunas mind ütlema välja asju, mida ma isegi ei julgenud vahel mõelda. See aitas. Tema aitas. Kuid kõige rohkem õpetas ta mind ise ennast aitama: ole enda vastu aus. See on väga raske. Tundub küll narr, kuid tõesti on. Väga raske on endale vahel tunnistada asju, rääkimata siis teistest. Kuid tasapisi ma hakkasin ise oma tundeid rohkem tajuma. Teate, nagu lastega : peegeldasin endale enda tundeid. Ütlesin vahel valjult välja oma halva mõtte, raputasin pead ja kogu keha ning kinnitasin endale, et ma saan hakkama küll. Ma olen rahulik, ma olen keskendunud ja ma saan hakkama. Ja kuidagi.. läks lihtsamaks.

Ma olin väga suures ja sügavas mustas augus, nagu ma seda ise nimetasin. Ma ei näinud väga valgust. Ma arvan küll, et selline ongi sünnitusjärgne depressioon aga ma ei hakka siin selliseid termineid niisama loopima. Ma ei olnud mina ise. Ma ei olnud rahul ja õnnelik, ma ei näinud lahendusi, vaid ainult probleeme. Ma olin väga läbi, hirmul ja pettunud. Sellises olekus ongi aga väga raske olla hea ema. Sa ei saa ju endagagi läbi, ei suuda enda eest hoolitseda, kuidas siis veel teise eest? Ja seepärast tulebki teha, mis vaja, et jõud tuleks kehasse tagasi. Et hing saaks terveks ja meel läheks rõõmsaks.

Ja läks küll. Nutt ei olnud enam ahistav, suutsin paremini olukorda kontrollida ja eelkõige tahtsin ise paremini teha. Kui mingil perioodil tekkis mul muidu ainult tahe minema joosta, siis see läks mööda. Ma ei arvanud, et olen halb ema ja ma tundsin, et mu laps vajab mind. See tunne oli väga hea motivaator ja nii ma pidin end kokku võtma. Raido aitas ja toetas, sõbrannad lohutasid ja Robin kasvas. Ta muutus rõõmsaks, tragimaks ja rahulikumaks. Ma ei pidanud terved ööd teda kussutama, ta ei nutnud lakkamatult tunde ja sinna minu musta auku hakkas ka valgus paistma. Elu läks ilusamaks ja seda oli igas mõttes aru saada. Mina olin rahulikum ja seetõttu oli ka Robin rahulikum. Me hakkasime rohkem kahekesi koos olema ja ma usaldasin ennast rohkem. Ma teadsin, et ma armastan teda ja tema armastab mind ning see nii elementaarne aga oluline asi, andis palju jõudu.

Robin on nüüd 4-aastane. Ma vaatan teda ja imetlen hästi paljus. Olen ennegi öelnud, et ta on olnud minu kõige parem, suurem ja olulisem õpetaja siin elus. Mitte ükski kool ega töö ega reisimine ei saaks õpetada seda, mida laps õpetab emale. Need tunded on väga ausad ja siirad, mida ta mulle väljendab ja ma olen talle selle eest tänulik. Olen tänulik ka selle eest, et ma saan tema ema olla. Ma usun, et ta tuli siia meie juurde ikka põhjusega ja see teeb mind väga rõõmsaks. Ma olen õhtuti vahel ikka täitsa väsinud või lihtsalt närvivapustuse äärel, kuid see on teistmoodi. See on vaid minutiteks. Mõned minutid päevast ma võin olla siis endast väljast ja ma lubangi endale seda. Kõik muu aja tunnen ma vaid.. armastust. Hästi suurt ja võimsat armastust. 4 aastat olen ma olnud ema ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu.

2 Comments (+add yours?)

  1. K
    Nov 05, 2015 @ 15:58:34

    Aitäh selle ausa ülestunnistuse eest!
    Olen ise alles teist kuud ema ja paljud tunded tulid tuttavad ette. Nagu Sa ütlesid, halvad tunded tuleb läbi elada ja ennast pole mõtet süüdistada. Aeg õpetab ja toob selgust. Iga päevaga kasvab vanemate enesekindlus lapsega toimetamises ja ka kõikide osapoolte armastus üksteise vastu 🙂
    Aga tõepoolest… sellest, milliseid tundeid (nii häid kui halbu) selline suur elusündmus naises tekitab, peaks rohkem rääkima.

    Reply

  2. G
    Nov 19, 2015 @ 01:16:00

    Avameelne postitus, mida võiks kõik rasedad lugeda. Loodan väga, et nendest teemasest ja tunnetest hakataksegi rohkem rääkima ja kirjutama. Teiste kogemustest lugemine annab/mõjub rohkem, kui mõned üldised laused-soovitused rasedaraamatutes.

    Tuli palju tuttavat ette… Ja loodan, et teise lapsega olen samuti ise rohkem valmis, ei muretse iga asja pärast, annan endale aru, kui ruttu see raske aeg tegelikult möödub ja et oskan rahulikke ja ilusaid hetki seda rohkem nautida.

    Aitäh, et jagasid!

    Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: