Pühendusega kõikidele emadele

Ma pühendan selle, puhtalt emotsiooni pealt kirjutatud, postituse kõikidele emadele. Kõikidele naistele, kes on kasvatanud enda kehas teist inimest. Kes on oksendanud 3 kuud või 5 kuud või 7 kuud. Ma pühendan selle neile naistele, kes on enda kehast välja pressinud inimese. Emadele, kes on karjunud, huuli närinud ja peksnud voodit või seina aga siiski pressinud. Ma pühendan selle neile naistele, kes peale keistrit kohe koridoris ringi jalutasid, et jõudu koguda. Kõikidele emadele, kes imetasid ja tundsid valu. Ma pühendan selle postitusele naistele, kes lasid väikesel inimesel tunde oma rindade otsas olla, ise samal ajal nuttes, küüsi rusikasse surudes või huuli hammustades. Ma pühendan selle emadele, kes teavad, mis on piimapais ja mida tähendab, kui laps vale imemisvõttega mitu nädalat imeb. Ma pühendan need read neile naistele, kes on oma karjuvat last kussutanud nii kaua, et päike on jõudnud tõusta. Ma pühendan selle postituse neile emadele, kes on oma gaasivaludes lapsega maganud koos diivanil, ise istudes. Kõikidele emadele kelle laps on maganud ööd nende rinna otsas. Emadele, kelle laps on enne magama jäämist karjunud end hingetuks. Ma pühendan selle postituse emadele, kes on nutnud koos enda lapsega ja tundnud end abituna. Ma pühendan selle postituse naistele, kes on vapralt jalutanud kärus magava lapsega tundr vihmas ja tuules ja isegi tormis. Ma pühendan selle jutu emadele, kes on oma röökivat last kinni hoidnud, kui kolm õde talle kanüüli üritavad panna. Kõikidele emadele, kes on teinud oma lapsele ise süüa hoole ja armastusega ning siis vaadanud kuidas see toit põrandale kallatakse. Kõikidele emadele, kes on näinud kuidas laps oksendab ja kes on koristanud seda okset voodist, põrandalt, diivanilt. Ma pühendan selle postituse emadele, kes on enda haiguse ajal hoolitsenud teiste eest. Kes on salaja nutnud vannitoas, sest jaks on otsas. Ma pühendan selle postituse emadele, kes on jõuetusest karjunud. Ma pühendan selle postituse emadele, kelle lapsed on neid löönud. Keda on visatud asjadega. Kelle peale on karjutud, sülitatud. Kes on rahustanud enda hüsteerias last. Ma pühendan selle postituse emadele, kes on valutanud südant, sest kraadiklaas lapse kaenlaall näitab suuremaid numbreid, kui sa teadsid, et seal näha võib. Ma pühendan selle postituse neile naistele, kes on nutnud koos lapsega, sest just nemad jäid ilma kutsest kellegi sûnnipäevale. Ma pühendan selle postituse emadele, kellel on kodus mitu last. Ma pühendan selle postituse naistele, kes teavad, mis tunne on pissil käia niimoodi, et keegi ripub su jala küljes. Olla duši all, nii et keegi kisab dušikardina küljes. Neile emadele, kes ei jõuagi mõni päev hambaid pesta või kes söövad hommikust õhtul. Ma pühendan selle postituse emadele, kes peidavad viimase tüki shokolaadi, et seda 3 sekundit üksinda nautida, kuni lapsed teises toas raamatuid riiulist välja kisuvad. Ma pühendan selle postituse emadele, kes ei saa reede õhtul sõbrannadega kohvikusse minna. Ma pühendan selle postituse emadele, kes triigivad hommikuti kell 7 pesu. Kes voldivad iga päev kokku väikeste inimeste riideid, et nad saaks neid kanda 3 minutit enne uuesti määrimist. Ma pühendan need read emadele, kes teevad süüa ka siis, kui endal on süda paha. Kes oskavad samal ajal suppi keeta, lapsega joonistada, pesu kuivama panna ja vahepeal raamatut lugeda. Ma pühendan selle postituse emadele, kes ei tea mis filmid kinost jooksevad ning kes oskavad kaasa laulda kõiki Entel-Tenteli laule. Ma pühendan selle postituse emadele, kes ootavad päikselist ilma, sest siis kuivab pesu õues kiiremini. Ma pühendan selle postituse emadele, kes panevad õhtuti üksinda korda mööda magama oma lapsi. Kes selle magama paneku vahepeale koristavad ära elutoa ja köögi. Kes suudavad seda kõike teha naeratusega ja kes näevad ise välja nagu modellid. Ma pühendan selle postituse NAISTELE, kes kodus värvivad ripsmed ära ja kes panevad kodus selga kleidi. Ma pühendan selle postituse aga veel rohkem naistele, kes ei mäleta millal nad viimati kleiti kandsid ja kes arvavad, et ööklubides on siiani populaarne muusika Smilers. Ma pühendan selle postituse emadele, kes ärkavad laupäeval kell 7 ning teevad pannkooke. Pühendan neile, kes veedavad oma laupäeva õhtud laste sünnipäevadel ja naudivad seda. Ma pühendan selle postituse emadele, kes teavad, mis tunne käib südamest siis läbi, kui su laps kukub kõrgelt alla. Ma pühendan selle postituse neile emadele, kes on röökiva lapse poest välja vedanud, sest sa ei ostnud neile üllatusmuna. Ma pühendan selle postituse kõikidele emadele, kes ei anna lapsele järele, sest tädi bussijaamas ütleb, et mis see üks komm siis ikka ära ei ole. Ma pühendan selle postituse emadele, kes teevad öösel lapse sünnipäeva kutseid. Ma pühendan selle postituse emadele, kes ostavad lapsele uued kindad, kuigi endal oleks vaja talvesaapaid. Ma pühendan selle postitus emadele, kelle jaoks trenn tähendab trepist toidukottidega üles ronimist või 17 kilo kaaluva käru tassimist. See postitus on kõikidele emadele, kes praegu seda postitust loevad, kes tundsid end ära kasvõi ühes asjas või kes mõtlesid, et emaks olemine ei ole tõesti alati ainult lust ja lillepidu.

Aitäh sulle EMA, kes sa oled suurepärane. Ema, kes sa armastad ja hoolid. Aitäh ema, kes sa teed kõik, mis võimalik, et su lastel oleks hea. Aitäh ema, kes sa oled valmis ise talvel paljaste varvastega käima, et su lapsel oleks tema lemmik tegelasega t-särk. Aitäh, et sa tekitad enda lapses tunde, et ta on vajalik, et ta on väärtuslik, et ta on hea, osav ja kõikvõimas. Aitäh kõikidele emadele, kes on fantastilised imeinimesed. Aitäh teile, et te elate oma elu iga päev nagu see oleks tavaline ja kõige loomulikum. Ühest küljest see ju seda ongi aga teisest küljest on see maailma kõige raskem töö ja selle eest antakse vähe au. Aitäh ema, kes sa käid poes karjuvate lastega, kes sa laulad oma lapsele sama laulu 101919122 korda järjest, kes sa kuivatad oma lapse pisarad kui ta on kukkunud.. Aitäh emale, kes paitab oma lapse pead kui tal on palavik ja valvab tema und öösel, kui ta näeb halbu unenägusid. Aitäh emadele, kes saavad hakkama kõigega ka üksinda ja kes oskavad ikka teha nalja. Aitäh kõikidele emadele, kes isegi peale harva õhtut kodust väljas, ärkavad ikka üles koos lastega ja panevad nendega kokku puslet. Aitäh kõikidele emadele, kes panevad oma röökivat imikut riidesse poes ega lase end häirida inimeste pilkudest. Aitäh kõikidele emadele, kes kuulavad enda SÜDAME HÄÄLT, mitte alati mõistuse oma. Aitäh ema, kes sa oled alati olemas, kes sa lohutad, kuulad.. kes sa ütled oma lapsele, et ta oma hea laps, et tema tegusid on märgatud, et tema arusaamatud joonistused on nagu kunst. Aitäh ema, kes sa ilukirjanduse asemel loed kasvatusraamatuid ja paned sealt kõrva taha vaid pool juttu, sest sa tead, et teine pool on puhas jura. Aitäh ema, kes sa teed kodus ise shokolaadi, et oma lapsele vaid parimat pakkuda. Aitäh sulle, EMA, kes sa peidad juurvilju toidu sisse, kes sa sööd ise naeratades lillkapsast, kuigi salaja tahad oksendada. Aitäh ema, et sa mitte kunagi ei süüdista oma lapsi, et sinul on midagi tegemata jäänud.

Kõik emad – te olete imelised, ausalt.

Siiralt,

Teie Kristi

Protected: 3 kuud Henrit

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Robini pidu piltides

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Kui mu ema sai 25(x2)

Mõni nädal tagasi oli mu ema sünnipäev. Ta ise muidugi ütleks teile, et ta sai 25 ja ega see nüüd väga vale ei olegi. Lihtsalt kahega on vaja seda numbrit korrutada.

Ma arvan, et iga 15-aastane on mõelnud, et kui sa oled 40 või lausa 50, siis on põhimõtteliselt kõik. Fininto. Kaputt. Elu läbi. See number tundus lihtsalt nii suur, et sa mõtlesid, et selles vanuses sa oled kindlasti vanaema, kood kindaid, lähed kell 20 magama ja vaatad televiisorist ainult Mehhiko seriaale ja AK-d. Kui siin on mõni, kes pole niimoodi mõelnud, siis palju õnne, te olete kuidagi väga normaalsed inimesed. Mina seda teadupärast ju pole.

Kui ma 18 sain, siis mulle tundus, et nüüd ma olengi juba nats vana. Ma võin ju nüüd ise endale siidrit osta, valida, üksinda reisil käia ja noh, ma olen TÄISkasvanu. Kasvasingi täis ja rohkem enam ei kasva kuskile. Ka veel sel ajal ma mõtlesin (nagu 16-aastasena), et ma olen VÄGA tark inimene ja kindlasti olen mina see üks miljonist, kes 18-aastasena teab elust kõike. Vanemad sõbrad üritasid küll vastupidist väita aga no miks ma neid uskuma peaks? Ise ikka kõige targem..

Olgu tänatud kõik taevased jumalad ja jumalannad, et nii ei olnud. Ma ei olnud kõige targem ja ma ei saa kunagi ilmselt ”kõige targemaks”. Mis see üldse tähendab? Pole aimugi.

Kuid hoolimata sellest, et ma olin veenunud, et 50selt on elu läbi, siis kasvõi mu oma vanemad on ehe näide, et nii ei ole. Kuna mina olen ju ”pesast välja lennanud”, siis on neil juba selles osas päris suur vabadus. Ainukene, keda nad peale enda toitma peavad, on koer ja tema ei ole väga nõudlik. Kui pole tööpäev, siis võivad nad magada kaua ise tahavad ja õhtuti ei pea kodus olema selleks, et kedagi magama panna. Kuna viimased aastad on nad Saaremaale suvekodu ehitanud, siis ongi nad suurema osa ajast seal, nii et kell 20 nad üldse magama ei lähe ja AK ajaks pole tihti koduski veel.

Ma ei kujuta ette ka, kui palju mulle on öeldud, et ma olen niii ema moodi. Ilmselt olen, jah. Meile mõlemale meeldib palju rääkida ja targutada. Samas olen ma alati ise tundnud, et ma olen ”issi tütar” ikka väga paljus. Lisaks on mul isalt kaasa saadud meeletu kangekaelsus ja mulle ei meeldi kunagi eksida või vabandada. Ilmselt olen ikka mõlemalt vanemalt väga palju saanud ja me oleme mitmetes asjades üsna sarnased, sest võin vist julgelt öelda küll, et ma saan nendega hästi läbi ja olen alati saanud. Pubekana küll paugutasin uksi ja loopisin asju, isa pani koduaresti ning ema üritas salaja ikka mind välja lubada aga üldiselt ei ole ma kunagi kurta saanud. Nad ei ole kindlasti alati mu otsuseid mõistnud, kuid eks mind tegelikult on lohutanud küll terve elu see teadmine, et kui kõik ka peaks täitsa metsa minema, siis koju tagasi saan alati minna.

Kuid. Ühesõnaga. Tahtsin hoopis ju rääkida, et mu emal oli suur sünnipäeva pidu ja see oli väga tore. Mu vanemate mõned sõbrad on ka mulle ja Raidole üsna head sõbrad, nii et nalja on alati rohkem, kui küll. Kuna pidu toimus hotellirestoranis, siis panime Henri tol õhtul magama tuppa ja beebimonitoriga jälgisime teda. Robin oli Dominici pool öösel, nii et kõik olid rahul ja õnnelikud. Pidu oli lõbus ja naljakas ning ma mõtlen, et kui ma 50 saan, siis ma tahaks ikka ka sama moodi pidu pidada, ringi tsillida, veinitada ja elu nautida.

Kuid nüüd pidu natukene piltides ka. Kuna ma ei osanud emale midagi kinkida, siis kinkisingi Krisse – ta tegi mõned tunnid ilusaid pilte ja kõik on rahul 🙂

Kaja_50sünnipäev_018

Robin ütles, et tema kingitus vanaemale on see, et ta lubab vanaemaga koos ühe pildi teha

Kaja_50sünnipäev_025

Väike paksuke peol

Kaja_50sünnipäev_063

Kõige näljasem

Kaja_50sünnipäev_076

Kui teised söövad, siis mida sa muud teed, kui ronid ju toolide all.. Siit ka põhjus miks Robin Dominici juurde ööseks läks – peol polnud teisi lapsi ja tal oli väga igav

Kaja_50sünnipäev_161

Üldse ei oska olla normaalselt..

Kaja_50sünnipäev_179

Minuuu emmme!

Kaja_50sünnipäev_182

Mu täditütred – Külli ja Kersti. Tsau!

Kaja_50sünnipäev_183

Tegelikult ilmselt mu lemmik pilt üldse sel aastal. Minu issi!

Kaja_50sünnipäev_019

Henri oli väga tubli peoline – esimese tunni hängis ringi ja peale seda magas kuni me öösel kell 2 hakkasime koju end sättima.

Kaja_50sünnipäev_144

Päris oma vanemad

Kaja_50sünnipäev_165

Me sel korral enam isegi ei üritanud pilti teha terve perega – keegi tahab siis alati minema joosta

Kaja_50sünnipäev_015 Kaja_50sünnipäev_024 Kaja_50sünnipäev_028 Kaja_50sünnipäev_038 Kaja_50sünnipäev_058 Kaja_50sünnipäev_059 Kaja_50sünnipäev_077 Kaja_50sünnipäev_162 Kaja_50sünnipäev_167

Noh, palju kaalud?

Seda, et ma lõpurasedana paks olin, teavad kõik. Viisakamad väidavad küll, et nii nunnnu oli aga no tegelt oli endal küll vaala tunne ja seda kindlasti ei igatse. 

  

Kui Robiniga kukkusid kilod kolinal ja see 12kg kadus 2 nädalaga, siis Henriga olin ma 2 nädalat pealt sünnitust 65kg – minu normaalkaal on sinna 52kg kanti ikka pigem, seega midagi oli küll üle. Kõik muudkui ütlesid, et imetamisega see kaob kiirelt ja nii vähe ju möödas aga oi, ma olen kärsitu inimene. Eks kõige raskem oli see, et väga ju sporti ka teha ei saanud ja kui hakkasin proovima, siis läks olemine kõhus natukene kehvaks. Jätsin siis jooksmise veel ootele ning kannatasin. 

Kui tead ise ka, et oled veits juurde võtnud, siis on kaalule astumine ebameeldiv. No ei taha sealt seda numbrit näha. Eriti mina, eluaegne üsna kribu. Kui aga vastu hakkas vaatama juba 62kg, siis tundsin, et jess, lootust on, polegi eluaeg veits paksuke! 

 

3 nädalat peale  Henri sündi

3 nädalat peale Henri sündi


Kui me septembris Riiga läksime, siis ma proovisin esimest korda jalga oma “enne rasedust” teksaseid. Ma ei suuda oma rõõmu kirjeldada isegi, kui need täiesti okeilt jalga läksid! Isegi Raido ütles, et ma olin sel päeval kahtlaselt õnnelik lausa aga no.. paljud saavad minust aru. Hea paar teksaseid on tõsiselt väärtuslik leid ja kui sul on mingid LEMMIKUD, siis neid kantaksegi kuni augud on sees. Ja siis ka veel mõned kuud 🙂 

  
Kuid tulles nüüd tänasesse päeva, siis olukorra üle liiga palju kurta ei saa. Päris ideaalkaalus ei ole aga need viimased 2-3kg ei ole üldse hullu. Nädala jooksul olen lausa 4x jooksmas ka käinud ja nädalavahetusel tahaks proovida aeglaselt 10km sörkida. Praegu olen mitu korda jooksnud koos Katuga ning see on väga hea olnud – tempo on mõistlik, väga pikalt ei jookse ja koos läheb aeg kiiremini ning pole aega kurta, et ei jaksagi. Jooksmine on ju 90% peas kinni 🙂 

Kaalun ma kuskil 54,5-55kg seega. Kuigi riides olles pole ju “näha” midagi, siis tegelikult mulle selline pehme kõhukene ei meeldi küll.. Aga teate, mis mulle veel ei meeldi? Dieet! Mulle meeldib süüa igasuguseid keelatuid asju ja rohkem, kui peaks.. Ma iga päev sada korda mõtlen, et jah, nüüd hakkan korralikuls aga ega ma ikka ei hakka küll. Ma tean, et tegelikult loksuvad need isud paika, kui igapäevaselt trenni teha, nii et proovin end sinna lainele saada ja usun, et siis läheb isu ka natukene mõistlikumaks. 

Üldiselt ma ei saa kurta kogu olukorra üle. Ei kaalu enam 70kg, vanad riiided lähevad selga ja uusi saab ka osta normaalse suurusega. Kaalunumber pole küll ideaalne, kuid võib-olla on need üleliigsed 2,5kg mu rindades.. 

Ühtegi pilti ma selle postituse jaoks teha ei suutnud, nii et uudishimulikumad võivad vaadata lihtsalt neid, mis mul juba telefonis olemas on. 

   
 
Homme jooksma, kindlalt! Ja ei söö tervet shokolaadi ära.. Ausalt.. 

 

Protected: 4-aastane Robin

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Ikka kuuekesi, ka sel sügisel

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Previous Older Entries