Protected: Henri esimene pidu ja pillerkaar ehk Maria ja Volli abiellusid

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Kui vanemad teevad ise lasteaia

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Kassid

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Väga head sõbrad

”Sõpra tunned hädas.”

Mulle väga meeldib, kuidas elu teeb ise oma keerkäike ja üllatusi. Toob tagasi meie ellu inimesi, kes vahepeal sealt kadunud ning juhib teistele teedele need, kes meie eludesse ehk hetkel ei kuulu. Tihti teeme neid korrektuure ka ise, kuid usun siiralt, et palju teeb elu meie eest ise ära. Tuleb lihtsalt olla ise avatud, positiivne ja võtta vastu seda, mis universum sulle pakub. Natukene uhuu-jutt küll, kuid nii ma asja ju näen.

Minu sõpruskond on tegelikult viimased 10+ aastat olnud üsna sama. Juurde on tulnud sõbrad Raido ja Robini kaudu, kui nii võib öelda. Mul on aga südamest hea meel, et minu enda sõbrannad on kõik alles, hoolimata sellest, et ma vahepeal abiellusin ja lapsed olen saanud. Tean, et paljud kurdavad selle üle ning olen kuulnud mitmeid jutte sel teemal. Minu jaoks on see kõik arusaamatu, sest kui ma Robinit ootama jäin, siis olid mu sõbrannad ikka mulle toeks ja kui ta ära oli sündinud, siis leidsin tänu temale endale hoopis armsaid inimesi ju juurde. Ilmselt oleneb palju ikka ka endast. Ning ehk on ka nii, et tõeline sõber ei kao kuskile, kui sul enam tema jaoks nii palju aega ei ole..

Kuid tõsi on see, et aega enam nii palju ei ole. Kodused tegemised, lapsed ja enda pere üldiselt, võtab ju aega. See pole mingi saladus. Kui Raidol on vaba päev, siis hea meelega me teeme midagi kõik koos perena, mitte ma ei jäta lapsi talle ning ei lähe ise sõbrannadega peole. Muidugi, seda on ka olnud ja on KINDLASTI veel, kuid praeguseks olen ma vist juba ”nii vanaks” saanud, et ma tõesti hindam hoopis seda aega, mis mul on võimalus enda laste ja abikaasaga olla. Eriti seda, mis meil on Raidoga kahekesi, sest täiesti ausalt võin öelda – seda aega on väga vähe. Kuid kõik omal ajal 🙂

Kuna aega on aga vähem, siis ei saa ka sõbrannadega alati kohvikus istuda, peol ja kinos käia ning tihti kujunevad ka külaskäigud selliseks, et keegi ajab enda last taga või keegi peab pool aega töömeilidele vastama. See ei ole mingi halb asi, see on reaalsus: mõned minu sõbrannad on suurepärased emad ja keskenduvadki oma lastele, mõned teevad karjääri ning peavadki iga hetk oma telefoni käes hoidma. On muideks ka veel neid superemasid, kes teevad mõlemat. Väga mitu minu sõbrannat on laste kasvatamise kõrvalt teinud edukamat karjääri, kui ma ilmselt kunagi üldse teen. Inimesed on erinevad, soovid ja prioriteedid on kõigil aga need ei pruugi meil alati kattuda. See pole halb, seda ei tohiks kunagi niimoodi võtta. Tuleb vaid osata näha maailma ka läbi teiste silmade ning mitte hukka mõista, ka siis, kui sa ei mõista.

Kogu selle hullumeelsuse keskel on mul aga väga hea meel, et ma saan öelda, et meie ümber on siiski kokku kogunenud ühed kõige paremad, mõnusamad, ägedamad ja kiftimad inimesed kelle kohta saab öelda väga julgelt: VÄGA head sõbrad. Kuid mis teeb neist nii head sõbrad?

Muidugi on sul sõpru kellele helistada, et ou, lähme peole. Sul on ka sõpru kellele kurta, et sul läheb tööl kehvasti. Ja sa saad sõbrannadega kokku ning kurdad neile, kuidas mingi kutt sinuga inetult käitus. Meil kõigil on selliseid sõpru, minul ka. Kuid olulisemad on siiski need sõbrad, kellele sa helistad kell 3:30 öösel, et ”ma vist hakkan sünnitama, saad sa siia tulla ja mu vanemat last seni valvata?”. Ja ei ole mitte mingisugust kõhklust ka, et kas ta saab tulla. Isegi kui ta on väga unine, soeng sassis ja hommikul vaja varakult tööl olla, siis natukene aega hiljem ta on ikkagi sinu juures. Sest sellised on väga head sõbrad.

Täpselt sama moodi teevad head sõbrad vahel asju, mida sa isegi ei palu. Näiteks tulin ma ükskord koju ja Katu oli aknad ära pestnud ja kapi ära koristanud. Või Ilona ütleb, et ta läheb randa, kas äkki Robin tahab nendega kaasa minna, et ma saaks puhata. No muidugi tahab ja muidugi ma tahan puhata, aitäh! Väga head sõbrad ongi need, kes teevad vahel asju, kuigi sa neilt ei palu midagi. Sa isegi ei oota, et nad rannas ise su beebit kussutaks või su lapsele jäätist ostaks, sest sa ise ei jaksa jalutada lihtsalt. Neid asju tehakse sellepärast, et nii tundub loomulik ja normaalne ning selles polegi mitte midagi rasket. Selline sõber tahaksin ma ka ise olla, kuid alati kahjuks ei õnnestu.

Väga head sõbrad on need, kes küsivad sinult päeval, kuidas sul läheb, kuidas sa end tunned, kas nad saavad kuidagi aidata. Need on need inimesed, kes tulevad külla koos toiduga, sest teavad, et sul pole aega süüa teha. Või tulevad külla ja ei ütle midagi nähes seda segadust, mis sul kodus valitseb. Nad panevad mõned asjad omale kohale, viskavad su külmakapist vanaks läinud asjad ära või toovad su beebile ise, oma väikeste käekestega tehtud, tekikese. Väga head sõbrad helistavad sulle su sünnipäeval või tulevad hoopis külla. Nad ei kirjuta sulle Facebooki seinale ”PÕ” ega imesta miks sa seda siis ei laigi. Väga head sõbrad teavad, et sa oled imelik ja sa ei söö seda-teist-kolmandat ning kuigi nad seda üldse ei mõista, siis nad ei palu sul iga jumala kord proovida mingit toitu, mida sa tõesti proovida ei taha.

Meil Raidoga on väga head sõbrad. Sellised, kes aitavad sul kodus koristada ja keldrit korrastada ning sellised kellega saab alati minna kohvikusse ja kontserdile ja maale grillima. Sellised, kes sinu pere nääkluste peale ainult naeravad ja ei ehmata ära, et on alles ahvid ja vist hakkavad lahutama. Väga head sõbrad nääklevad ise ka sinu nähes oma kaasaga! Ja riidlevad oma lapsega, sest neil pole vaja kellelegi muljet jätta, et nad on ideaalne perekond. KEEGI pole, ausalt! Meil kõigil on omad mustad pesud, halvad päevad või nimetagem neid kuidas tahes. Väga head sõbrad lihtsalt aitavad sul need päevad kiiremini mööda saata, halva olukorra naljakaks keerata või kuivatavad lihtsalt su pisaraid kuni sa end tühjaks nutad.

Väga heade sõpradega on veel üks oluline asi – aeg ei loe. Oleks muidugi tore nendega iga päev koos olla, kuid kõigil on ju omad tegemised-tööd-elud. Väga heade sõpradega on aga, nii et kui näed neid ka kuus korra, siis olukord on ikka sama mõnus – kõik on ikka tuttav, kõik teevad ikka nalja, ei ole piinlikku vaikust või närvilisusest tingitud jutuvada. On mõnus, kodune, soe ja hea õhkkond, mida vahel rikastavad väikesed karjed laste peale, et nad ei kakleks või kaasa peale, et ta nõmedaid nalju ei teeks. On üheskoos söömised, filmi vaatamised, jutustamised, lakke passimised, jalutuskäigud, laadakülastused, loomaaias seiklemised ja ujumised. On lihtsalt tegevused, mida ühes koos tehakse, tundmata mingit muret, et jalad jäid raseerimata või mu lapsel on kohutav tuju.

Kõige rohkem aga eristabki vist väga häid sõpru lihtsalt headest sõpradest see, et nad on olemas ka siis, kui olukord on täitsa keeruline. Näiteks, kui su laps neid lööb või nende lapsi kiusab, nad on ikka olemas. Ei too sulle karjudes last tagasi ega jookse ise kuskile peitu. Nad on ikka olemas, võtavad ikka su lapse endaga kaasa, toetavad sind ikka ja julgustavad teid mõlemaid. Väga head sõbrad ongi lihtsalt sellised ja siin ei loe üldse igasugused mitte olulised asjad nagu teie suhtestaatused, töökohad, rahalised seisud, vanused või rahvused. Olen viimastel kuudel avastanud, et neid väga häid sõpru on tegelikult rohkem, kui ma arvasin ja see toob pisarad ikka silma küll.

Isegi kui neil väga headel sõpradel on uus töökoht, kiired ajad karjääris, tropist ülemus, endal mitu last või nad ei ela sinuga isegi samas riigis, siis ikkagi oskavad nad olla väga head sõbrad. Nad kirjutavad, helistavad, kallistavad, toetavad, kingivad lilli ja shokolaadi, toovad külla tulles su lastele mänguasju ja riideid ning nad leiavad ikka aega, et sulle öelda, et sa näed ilus välja, kuigi tegelt sa käisid pesemas.. ammu.. ja hambaid vist ei jõudnud ka pesta enne kella viite päeval. Väga häid sõpru sellised asjad ei huvita ja nad leiavad su jaoks ikka aega, kui sul on käes täitsa kriis.

Aitäh kõikidele meie pere väga headele sõpradele. Meil on teiega ikka väga vedanud. On suurepärane, kui sul on hea perekond (mis meil ju ka on), kuid on veel ekstra suurepärane, kui sul on sellised sõbrad. Aitäh, et te olete aidanud mul hoida hea enamvähem selge, et te ei karda mind kui ma karjun kellegi peale ning et te jätkuvalt meid niimoodi toetate. Mul on hea meel, et inimesed minu ümber on nii ilusad ja head. No tõesti, kuidas me küll sellised uskumatud inimesed oleme enda kõrvale ära teeninud?!

Nalja ka..

Nalja ka..

Imetamine vol2

Kui ma mõned päevad peale Henri sündi kirjutasin siin, et meil on mure imetamisega, siis sain hästi palju kommentaare ja tagasisidet ja kirju. Kahjuks ei jõua ma kõigile neile lihtsalt vastata, andestust. Ma panen arvuti üsna harva tööle ja telefoniga on tihti, nii et kui hakkan vastama, siis miski segab ja nii see asi jääbki poolikuks. Ärge siis pahandage ja kui midagi teil väga kriipima jääb, siis kirjutage mulle lihtsalt ühe korra veel 🙂

Imetamise juurde aga tagasi minnes, peab esimese asjana ütlema, et mulle see ikka siiani väga meeldib! Ma olin ära unustanud, kui armas see on, kui beebi rinnal nohiseb ja mõnuleb, kuidas ta oma jalad sinu vastu paneb ja siis neid vaikselt liigutab. See on kuidagi nii-niii armas tõesti, et ma ei saa kohe kuidagi aru miks mõni inimene vabatahtlikult imetamisest loobub. Aga mu lemmik väljend – igale oma – on kohane ka siin, nii et mis see ikka minu mure on tegelikult.

Alguses oli tõesti imetamine nii valus, et ma lausa nutsin mõnel korral. Ma ei mäleta, et Robiniga oleks see asi kunagi nii hull olnud aga kui blogist natukene vanu asju lugesin, siis meenus, et tõesti-tõesti, oli vist üsna valus küll. Kuna mitu inimest ikka arvasid, et imemisvõte on natukene vale, siis käisime ka imetamisnõustaja juures. Saime tema juurde tegelikult täitsa juhuslikult ja planeerimata aga ka tema kinnitas seal, et tõsi ta on – imemisvõte oli beebil natukene vale. Kõik muu oli õige aga ta lihtsalt ei teinud suud väga lahti. Imetamisnõustaja näitas HÄSTI kergelt kuidas see võte õigeks saada. Ta võttis ühe käega mu rinnast, teisega lapse peast, ootas ja suunas ja vot, imeski õigesti ja ei olnud nii valus. Lausa ime!

Kui koju jõudsime, siis proovisin ka. Mitu korda proovisin. Ostsin lausa imetamispadja ja proovisin istudes ja pikali olles ning.. ei midagi. Ma ei olnud kordagi nii kiire, et saada sellel ühel sekundil, mil Henri suu on väga lahti, ta rinna otsa. Imetamisnõustajal tuli see nii kergelt aga mul endal oli küll üsna raske. Lisaks Henri ju sahmerdab ja vahel üldse nutab seal ja no säti siis teda. Lihtsam oli tal ikka lasta imeda ja ise seda valu kannatada. Mõtlesin muidugi, et see valu ei lähegi ära aga näed, läks 🙂

Praeguseks ei ole imetamine enam valus. Kuigi imemisvõte on Henril muideks siiani imenatukene vale. Ta tõesti ei tee suud väga lahti, no natukene ainult paotab seda. Eks tal on muidugi imepisikene ja nunnu suukene ka aga öösel ma ikka tükk aega pean seal oma rinnaga lehvitama, et ta üldse imema hakkaks. Kuna mul piima konkreetselt voolab, siis tema võiks ideaalis lihtsalt lamada seal ja piim voolaks suhu. Kuna päris nii aga ikka ei saa, siis ma poole kohaga surun talle ise rinna suhu ning kui ta siis imema hakkab, siis ikka korralikult. Hoolimata valest imemisvõttes aga valu enam ei ole. St on aga ainult alguses ja hästi vähe. See pole enam häiriv ega nutma ajav üldse.

Henri sööb hästi tihti. Talle meeldib rinna otsas olla ja pikutada ja mõnuleda. Vahel ma öösel uinun ise ka ning siis ta magabki seal niimoodi mul kaisus. Teine kord aga ma proovin ta peale söömist enda voodisse tõsta. Seda mitmel põhjusel – ma ise tunnen end vabamalt ja ma ei pea kartma, et Robin suure jooksuga meie voodisse jookseb ja Henrile peale hüppab kogemata. Enamus ööd aga Henrikene magab ikka mul kaisus ja mu kõrval, sest ma ise lihtsalt toimetan temaga läbi poolune. Kuna viimased ööd on olnud natukene kehvemad, siis ma lihtsalt ei jaksa küll teda kuskile tõsta ja toimetada. Pealegi, kellele see kaisus magamine ikka liiga teeb 🙂

Avalikust imetamisest ma pikalt rääkima ei hakka. Ma olen pool, ütleme siis nii. Minu pärast võivad kõik imetada põhimõtteliselt seal kus nad ise tahavad ja mind ei häiri kellegi rinnad. Mul on endal need ka ja ma ei saa aru miks need nii tabuks on kuulutatud. See jutt, et see pole ikka ilus ja viisakas.. no, 150kg kaaluvad vanainimesed rannas oma päevitusriietes pole ka võib olla minu maitse aga mis siis?

Mina olen Henrit imetanud seal, kus vaja on olnud ja minu tutvusringkonnas keegi seda vist pahaks ei pane. Kui on võimalus lähen ikka teise tuppa ja olen rahulikult beebiga aga kui on vaja imetada rannas, siis on vaja. Kuskile wc-sse ma sellepärast ei hakka minema. See lause, et ”sööge ise siis oma lõunasöögi wc’s” on minu meelest väga asjakohane ning õige. Minu laps tahab süüa, minu laps saab süüa. Tekikese panen katteks peale või õlale aga kui ära libiseb vahepeal, siis probleemi sellest ei tee. Elu on selline, sõbrakesed.

Ma ei räägi muidugi siin üldse imetamisest keset restorani, nii et tissid on paljad, laps röögib ja ei söö ning ise sööb veise sisefileed ega viitsi särki eest kinni panna. Ei maksa laskuda alati äärmustesse, täitsa ausalt on olemas ka normaalseid emasid, kes imetavad niimoodi, et kogu ilm ei näegi. Ja ma olen üsna kindel, et keegi meist ei lähe välja mõttega: oh, kui vaid saaks täna kellelegi oma rindu näidata! Või noh.. kes teab eksole.. 🙂

Imetamine on mõnus, armas, tasuta, mugav ja kõike muud head. Mina naudin seda täiega! 🙂 Ja Henri ka – mis saakski veel olulisem mu jaoks olla?!

Protected: Kaks last

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Suverõõmud

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Previous Older Entries Next Newer Entries