Imetamine vol2

Kui ma mõned päevad peale Henri sündi kirjutasin siin, et meil on mure imetamisega, siis sain hästi palju kommentaare ja tagasisidet ja kirju. Kahjuks ei jõua ma kõigile neile lihtsalt vastata, andestust. Ma panen arvuti üsna harva tööle ja telefoniga on tihti, nii et kui hakkan vastama, siis miski segab ja nii see asi jääbki poolikuks. Ärge siis pahandage ja kui midagi teil väga kriipima jääb, siis kirjutage mulle lihtsalt ühe korra veel 🙂

Imetamise juurde aga tagasi minnes, peab esimese asjana ütlema, et mulle see ikka siiani väga meeldib! Ma olin ära unustanud, kui armas see on, kui beebi rinnal nohiseb ja mõnuleb, kuidas ta oma jalad sinu vastu paneb ja siis neid vaikselt liigutab. See on kuidagi nii-niii armas tõesti, et ma ei saa kohe kuidagi aru miks mõni inimene vabatahtlikult imetamisest loobub. Aga mu lemmik väljend – igale oma – on kohane ka siin, nii et mis see ikka minu mure on tegelikult.

Alguses oli tõesti imetamine nii valus, et ma lausa nutsin mõnel korral. Ma ei mäleta, et Robiniga oleks see asi kunagi nii hull olnud aga kui blogist natukene vanu asju lugesin, siis meenus, et tõesti-tõesti, oli vist üsna valus küll. Kuna mitu inimest ikka arvasid, et imemisvõte on natukene vale, siis käisime ka imetamisnõustaja juures. Saime tema juurde tegelikult täitsa juhuslikult ja planeerimata aga ka tema kinnitas seal, et tõsi ta on – imemisvõte oli beebil natukene vale. Kõik muu oli õige aga ta lihtsalt ei teinud suud väga lahti. Imetamisnõustaja näitas HÄSTI kergelt kuidas see võte õigeks saada. Ta võttis ühe käega mu rinnast, teisega lapse peast, ootas ja suunas ja vot, imeski õigesti ja ei olnud nii valus. Lausa ime!

Kui koju jõudsime, siis proovisin ka. Mitu korda proovisin. Ostsin lausa imetamispadja ja proovisin istudes ja pikali olles ning.. ei midagi. Ma ei olnud kordagi nii kiire, et saada sellel ühel sekundil, mil Henri suu on väga lahti, ta rinna otsa. Imetamisnõustajal tuli see nii kergelt aga mul endal oli küll üsna raske. Lisaks Henri ju sahmerdab ja vahel üldse nutab seal ja no säti siis teda. Lihtsam oli tal ikka lasta imeda ja ise seda valu kannatada. Mõtlesin muidugi, et see valu ei lähegi ära aga näed, läks 🙂

Praeguseks ei ole imetamine enam valus. Kuigi imemisvõte on Henril muideks siiani imenatukene vale. Ta tõesti ei tee suud väga lahti, no natukene ainult paotab seda. Eks tal on muidugi imepisikene ja nunnu suukene ka aga öösel ma ikka tükk aega pean seal oma rinnaga lehvitama, et ta üldse imema hakkaks. Kuna mul piima konkreetselt voolab, siis tema võiks ideaalis lihtsalt lamada seal ja piim voolaks suhu. Kuna päris nii aga ikka ei saa, siis ma poole kohaga surun talle ise rinna suhu ning kui ta siis imema hakkab, siis ikka korralikult. Hoolimata valest imemisvõttes aga valu enam ei ole. St on aga ainult alguses ja hästi vähe. See pole enam häiriv ega nutma ajav üldse.

Henri sööb hästi tihti. Talle meeldib rinna otsas olla ja pikutada ja mõnuleda. Vahel ma öösel uinun ise ka ning siis ta magabki seal niimoodi mul kaisus. Teine kord aga ma proovin ta peale söömist enda voodisse tõsta. Seda mitmel põhjusel – ma ise tunnen end vabamalt ja ma ei pea kartma, et Robin suure jooksuga meie voodisse jookseb ja Henrile peale hüppab kogemata. Enamus ööd aga Henrikene magab ikka mul kaisus ja mu kõrval, sest ma ise lihtsalt toimetan temaga läbi poolune. Kuna viimased ööd on olnud natukene kehvemad, siis ma lihtsalt ei jaksa küll teda kuskile tõsta ja toimetada. Pealegi, kellele see kaisus magamine ikka liiga teeb 🙂

Avalikust imetamisest ma pikalt rääkima ei hakka. Ma olen pool, ütleme siis nii. Minu pärast võivad kõik imetada põhimõtteliselt seal kus nad ise tahavad ja mind ei häiri kellegi rinnad. Mul on endal need ka ja ma ei saa aru miks need nii tabuks on kuulutatud. See jutt, et see pole ikka ilus ja viisakas.. no, 150kg kaaluvad vanainimesed rannas oma päevitusriietes pole ka võib olla minu maitse aga mis siis?

Mina olen Henrit imetanud seal, kus vaja on olnud ja minu tutvusringkonnas keegi seda vist pahaks ei pane. Kui on võimalus lähen ikka teise tuppa ja olen rahulikult beebiga aga kui on vaja imetada rannas, siis on vaja. Kuskile wc-sse ma sellepärast ei hakka minema. See lause, et ”sööge ise siis oma lõunasöögi wc’s” on minu meelest väga asjakohane ning õige. Minu laps tahab süüa, minu laps saab süüa. Tekikese panen katteks peale või õlale aga kui ära libiseb vahepeal, siis probleemi sellest ei tee. Elu on selline, sõbrakesed.

Ma ei räägi muidugi siin üldse imetamisest keset restorani, nii et tissid on paljad, laps röögib ja ei söö ning ise sööb veise sisefileed ega viitsi särki eest kinni panna. Ei maksa laskuda alati äärmustesse, täitsa ausalt on olemas ka normaalseid emasid, kes imetavad niimoodi, et kogu ilm ei näegi. Ja ma olen üsna kindel, et keegi meist ei lähe välja mõttega: oh, kui vaid saaks täna kellelegi oma rindu näidata! Või noh.. kes teab eksole.. 🙂

Imetamine on mõnus, armas, tasuta, mugav ja kõike muud head. Mina naudin seda täiega! 🙂 Ja Henri ka – mis saakski veel olulisem mu jaoks olla?!

1 Comment (+add yours?)

  1. LL
    Aug 10, 2015 @ 17:06:17

    Mul oli ka imetamine alguses igatepidi väga raske. Laps oli nii unine sööja ja kaotas kaalu. Õnneks sain imetamisnõustamisest nii palju abi ja sain oma magava lapse sööma 😀
    Alguses olid mul mõlemad nibud lõhki ja lapsel nii väike suu, et võttis valusasti kinni. Nüüd aga on imetamine õnneks väga mõnus tegevus 🙂

    Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: