Väikesed rõõmud peale rasedust

Ma olen vingunud siin tegelikult mitu korda, et mulle sellepärast ei meeldi rase olla, et nii palju on asju, mille tegemine muutub keerukaks. Muidugi pole see kõigil nii – mõnel vist pole ühtegi vaevust ning tal ei ole ka ühtegi murekohta üleüldse, mis rasedusega seotud. Robinit oodates oli mul ka vaevusi kõvasti vähem aga Henri ootus oli natukene teistsugune.

Kõik päevad ei ole ühte moodi head aga igas päevas on midagi head. Neid väikeseid asju tuleb tähele panna ja väärtustada ning osata hinnata. Palju väikeseid teeb kokku ühe suure ning märkamatult võibki nii saada ühest kehvema poolsest päevast täitsa hea päev. Mitte, et mul nüüd oleks siin kõik päevad kuidagi kehvad olnud. Tegelikult ei ole üldse, kuid vahel on väikene väsimus ikka ja siis aitab kohe see, kui leian midagi pisitillukest, mis teeb meele rõõmsamaks. Alustan algusest:

  • Ma saan voodist välja tõusta nagu normaalne inimene – viimased kuud rasedana ma poole kohaga ägisesin, sest kui püüdsid sellise hooga tõusta, siis läks kuskilt midagi krampi või oli valus
  • Ma saan olla kõhuli ja ma saan öösel külge keerata ilma tegemata ”oaehhhhh” häält
  • Ma ulatan puudutada korralikult enda varbaid, mis tähendab, et kasvõi varbaküünte lõikamine ja värvimine on nüüd kergem tegevus, kui vahepeal oli. Sama on näiteks jalgade raseerimisega, mida enne oli küll tüütu teha ukerdades seal vannis ringi.
  • Teatud toidud ei aja enam kõrvetama.
  • Ma ei pissi IGA JUMALA MINUT!!! Ehk ma saan autoga sõites ka juua, mitte hirmunult mõelda, et ei tea kus järgmine bensiinijaam koos wc’ga on.
  • Kui ma kuuma pliidi ees süüa teen, siis on lausa kaks head asja: ma ei põe põdevalt, et äkki midagi kuuma pritsib mu kõhule ja teeb paha (imelik hirm vist nagunii, i know) ning mul ei hakka sooja pliidi ees peale minutit kohe ülikuum ja paha
  • Ma saan endale ise rihmikuid jalga panna JA ise kummikuid jalast ära. Seda viimast oli enne ausalt võimatu teha. Ilusad kummikud on mul aga nagu mingid takjad jäävad jalgade külge kinni.
  • Ma saan kükitada ning marjul käies ei pea taburetti kaasa võtma või tagumik püsti metsas ukerdama
  • Ma saan kiiremal sammul käia ning loodetavasti saan ma varsti ka JOOSTA
  • Ma ei väsi teisele korrusele trepist tulles kohe ära
  • Ma saan enda poekotte, Robinit, vankrit jms asju tõsta ilma teiste ”MIDA SA TEED, HULL OLED” lauseteta
  • Ma saan Robinit palju paremini kaissu võtta
  • Mu püksid ja seelikuid ei sooni kuidagi puusalt
  • Kõik mu särgid ei ole mulle enam lühikesed – mulle ei meeldi üldse, kui rasedal on seljas natukene liiga lühikene sräk. Minu kiiks vist?
  • Ma vahetan ise voodipesu ja ei pea vahepeal puhkepausi tegema, et hinge tõmmata. Varem oli tekikoti vahetamine väga väsitav ikka.
  • Kui ma kassiliiva vahetan, siis ei kurjusta keegi minuga.
  • Mult ei küsita päevas 3 korda, kas ma juba sünnitan 🙂
  • Ma ei tunne ennast nagu maakerana suurune vaalaskala.
  • Ma saan hüpata, kummardada, sirutada, painutada, enda jalgu peaaegu kaela taha panna.
  • Ma ei kaalu enam 71 kilo! (eilse seisuga 61 hoopis aga noh, see on omaette teema juba)
  • Ma ei pea iga kuu vähemalt ühe korra topsi pissima, keegi ei torgi mind iga kuu nõeltega
  • Ma saan jalgrattaga sõita ilma hirmuta, et ÄKKI keegi sõidab mulle ette või otsa ja beebiga juhtub midagi.
  • Kui ma poes käin, siis ma saan võtta käru asemel korvi, sest ma saan ja tahan ja tohin ja jaksan seda tassida.
  • Mu sõrmed ja jalad ei lähe soojaga ringi jalutades paiste ehk ma saan kanda näiteks enda kihla- ja abielusõrmust
  • Ma kiikusin täna Robiniga suuure hooga ja hüppasin kiige pealt maha!
  • Keegi ei taha enam mu kõhtu silitada ja küsida ”millal ta nüüd lööb?!”
  • Mu kõht on ülipruun – ausalt ka.
  • Ma saan pükse jalga panna ja ära võtta seistes. Muidu ma viimased kuud seda teha ei saanud, tasakaal kadus ära ning teatud kehaosadest käis korralik valu läbi.

Seda nimekirja võiks ilmselt jätkata aga ma mõtlesin, et niigi jääb juba mulje, et ma vihkasin kogu rasedust üleüldse ja olen üks vinguv inimene. Tegelikult päris nii ei ole. Igapäevaselt ma ei mõelnudki nende asjade üle, mida ma teha ei saa, see oli lihtsalt paratamatus ja mööduv nähtus. Kuid täiesti ausalt võin öelda, et ma ei igatse küll rasedust. Küll aga hakkan ma igatsema seda, et mind ei lastagi enam ilmselt wc järjekorras teistest ette 😦

Ja veel rõõmustab mind see, et meil on kodus nüüd Henri. Ta on imearmas, pehme, soe, nunnu ja igati fantastiline 🙂

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: