Lapsed, elu, töö, kuhu kurat suvi jäi?

Ma tahan näha inimest, kes sel suvel ei oleks küsinud, et MILLAL soojaks läheb? Tegelikult on patt vinguda, sest vahepeal on ju soe olnud küll aga meie arusaam soojast on lihtsalt muutunud. 5 aastat tagasi oli suvel 28 kraadi ja see oli soe. Praegu on 21 ja see on soe. Tuleb ajaga kaasas käia, inimesed! Selge on see, et nii valge kui sel suvel, pole ma kunagi olnud. Samas pole mul olnud ka sellist tööd täis suve..

Suvi algas ootamatult. Äkki oli juba meil uus lapsehoidja, Robinil sai lasteaed läbi ja kõik toimus kuidagi kiiresti. Uue lapsehoidjaga kohanes Henri suhteliselt kohe aga ega selles ma kahelnudki. Robin oli nagu Robin ikka – nägi, et tegu on hea ja armsa inimesega ja otsustas, et see tähendab talle vabadust. Õnneks tegelikult ei juhtunudki sellest vabadusest, mida hullu, sest Robin sai VÄGA suureks kuidagi selle suvega. Terve juuli hängis ta ringi oma sõpradega, kelle ta ise maja ümber leidis. Naabripoisiga olid nad lahutamatud ja hommikul 9:30 mindi õue ja kell 21 tuldi koju. Jajah, ma tean, paljud ei lubaks ja ta on alles 5. Mina seda nii ei näinud. Vanuse poolest on Robin tõesti 5 aga ta on iseseisev laps. Muidugi ei jäta me teda ööseks üksi koju ja isegi päevaks päriselt mitte, kuid usun, et varsti on ta selleks valmis küll. Kõik need lapsed, no nii iseloomud, et ärgem hakakem siin üldistama. Mul oli hea meel, et Robin leidis endale ise sõbrad. Naabrilapsed on natukene vanemad ja kuigi ma arvan, et nende ema ja minu kasvatuslikud vaated pole 100% samad, siis üldjoontes on kõik sujunud hästi. Nii hästi, et mitmel korral suvel helistas Robin mulle, et kuule, ma ei tahaks täna koju tulla, tahaks sõbra poole ööseks minna. Esimene kord keelasin. Ausalt öeldes vist lihtsalt nagu harjumusest, et ei, kuhu, mis ei ole vaja, ärme nüüd hakka. Aga siis enam ei keelanud. Teise lapse ema ju lubas ja suvi on, las laps olla. Kuna Robinil on telefon ka, siis ta saab alati helistada, kui midagi on ja noh, ta on kõrvalmajas. Reaalselt 30 sekundit on naabrite rõduukseni vist meie välisuksest. Telefon muide on Robinil nuppudega ja 10 eurot väärt aga ajab asja ilusti ära. Robin on seda paar korda küll ära kaotanud aga alati on tagasi toodud või üles leitud. Ära kadumises ei saa süüdistada Robinit, vaid natukene ka mind – tal pole nimelt häid pükse kuhu taskusse see sobiks ja mis lukuga oleks. Samas kaela ta seda ei pane ja õige ka – rulapargis jääks täitsa ette ju.

Suvel juhtus ka, nii et Robin jäi esimest korda üksinda koju. Noh, see on ka selline naljakas väljend nüüd, et tegelikult naabripoiss oli ka meil ja tema ema oli ka lähedal aga siiski, meid ei olnud ja Robin oli nii öelda kodus. Said hakkama ilusti, uksed olid lukus ja toas oli kord, vaatasid multikat. Naabripoisi ema muidugi hoidis ka tegelikult ju silma peal aga alustuseks see paar tundi oli ma arvan piisav ka. Ka käis Robin ISE poes. Ise ehk koos naabripoisi ja tema õega ja mõni kord ka nende emaga. Paar korda juhtus ka, nii et naabripoisiga kahekesi. Kas ma kartsin? Jep. Kas ma usaldasin Robinit, et ta on tubli? Jep. Kuna naabrilapsed on koolilapsed, siis nemad tegelikult liiklevadki ise ja nad väga kiiresti võtsid Robini ka omaks. Muidu siin maja ümber ma pidevalt kuulen, et mis nad korraldavad ja kuidas nad käituvad. Oi, lollusi teevad muidugi ka aga ÜLDISELT nad siiski said hästi hakkama. Kuna naabrilaste ema on ka väiksema lapsega veel kodune, siis tegelikult tal on hästi mõnus selline ”süsteem”, et ta otseselt oma lastega kogu aeg koos ei ole aga pidevalt on piisavalt lähedal, et silm on ikkagi peal. Mulle ka sobib, sest mina kahjuks ise olen ikkagi ju päeval tööl. Lapsehoidja ka muidugi vaatab alati Robinit aga ehk saate aru küll – kellegi silm on lastel kogu aeg peal, samas on neil vabadust ja iseseisvust.

Augustist hakkas aga Robinil lasteaed ja harjutame teda vaikselt sinna. Naabrid on praegu tükk aega kuskil ära ka, nii et ongi hea. Juulis vahepeal käis Robin ühes väiksemas koduhoius paar päeva meisterdamas ja talle nagu väga meeldis aga mingi hetk enam ei tahtnud minna. Ka käis Robin 3 päeva laagris ja sel aastal, nii et ta ei tundnud sealt kedagi. Ütleme ausalt – läks ikkagi natukene õnnetult, sest ta tundis end kõrvale jäetuna. Samas selles mõttes sai jällegi hakkama, et leidis ikka endale sõpru ja tegevust ka aga kuna oli kõige noorem, siis hästi lihtsalt ei sobinud kampa. Hirmu aga ei tekkinud ja uuesti tahaks minna küll. Ta ütles, et kui tunneb õpetajaid või mõnda last, siis ei kardaks midagi. Praegu tal on võimalus minna Audentese laagrisse aga ei teagi, kuidas sellega teha. Ma ise arvan vist, et poleks see suvi enam vaja aga ta ise sooviks minna. See tuletabki meelde, et me pole Raidoga jõudnud seda väga arutada rohkem..

Nii see suvi ja elu ongi, ausalt. Mina tulen, Raido läheb, Raido tuleb, mina lähen, kõik neljakesi kodus ja elu ja möll ja kisa ja kära. Näiteks täna ma koristasin, Raido käis korraks tööl ja poisid kaklesid. No võib olla mürasid aga igal juhul lõppes see sellega, et Robin sai emos täna oma esimese õmbluse. Muidugi PÄHE! Teate, kui palju jookseb peast verd.. PALJU! Sein oli verine, põrand, Robini riided, rätik.. Õnneks oli tegu õnneliku müramisega ja kaks poega.. Ega see saanudki vist tulemata jääda, kui aus olla.

Muidu on kõik läinud kuidagi niii kiiresti. Vahepeal sai Henri kaks, siis käisime meie Raido ja minu töökaaslastega Hiiumaal, korra käisime Naissaarel, Lottemaal, Robin oli vanaisa juures, Henri käis Saaremaal, palju oleme olnud maal ja sõprade hoovides, häbitult vähe on aga saanud olla rannas. Eelmisel nädalal paar päeva käisime Männikul ja see oli tegelikult nii mõnus. Lastele meeldis ja mulle ka. Mul oli paar vaba päeva ja kuigi lapsed natukene ajasid mu hulluks, sest neil on kogu aeg nii palju energiat, siis väga tore oli siiski. Loodan, et õnnestub ikka augustis ka niimoodi natukene lihtsalt OLLA. See nädalavahetus oleme küll lihtsalt olnud – me käisime Robiniga Paju villas kahekesi söömas ja kinos, Raido ja Henri käisid ujumas, Ilona pere käis külas, sõime kooki ja ma olen vahelduva eduga koristanud.. Teised proovivad FBs tööasju teha aga ma ei vasta neile. Natukene pean end selleks sundima aga ma lubasin endale, et aju vajab tegelikult väljalülitamist.

Tööl läheb kiirelt ja ei saa arugi, millal päev algab ja lõppeb. Kogu aeg tahaks kauem tööl olla ja ära tulles jääb nii palju teha. Ree peale tagasi vist enam ei saa mitte kunagi aga see ongi sellise väikeettevõtte asi vist. Kõik teeme kõike ja natukene rohkem, iga üks annab oma parima ja vahepeal laguneb korraks kõik koost, et saaks natukene jälle selgust ja uusi ideid. Absoluutselt ei saa kurta, et meil oleks igav vähemalt, pigem kogu aeg vastupidi. Tundub muidugi imelik mõelda, et olen tööl käinud päriselt juba 9 kuud, sest mulle tundus, et ma suhteliselt eile alustasin. Aga kuna koguaeg tõesti ongi selline tamp taga, siin mis siin imestada.

Henri sai vahepeal 2! USKUMATU! Ta on niiii tubli ja asjalik ja väike kratt, te ei kujuta keegi ette ka. Ta räägib palju, juba ammu ikka lausetega, sööb kenasti, on täiega tugev, sõidab rattaga ja tõukerattaga, tahab palju kaisus olla, jonnib, sest tal ei lubata bokseritega õue minna.. Noh, teeb kõike, mida kahene tegema peab. Homsest läheb ta päevahoidu proovipäevale ja ma ei kahtle üldse, et ta hakkama ei saa. See laps on lihtsalt nii chill tegelikult, et kui temaga vähegi tegeleda, siis ta on kohe õnnelik. Vaikselt mõtleme, et peaks ta äkki Robini tuppa magama kolima, samas ma nagu otsest vajadust sellele ei näe, sest ta meid kuidagi magamistoas ka ei sega. Henri magab üldiselt hästi, päevauned kipuvad lausa liiga pikaks minema ja hommikuti magab 8-9ni. Oleme kõik tegelikult veel suvises graafikus ka aga vaikselt proovime end ümber häälestada.

Kuna Henri hakkab päevahoius käima, siis eraldi mingisugusesse huviringi temaga küll minema ei hakka. Ta on 2, sellest piisab seal. Juntsu on tore ja armas, seal tehakse piisavalt tegevusi ja kodus on koguaeg nagunii üks suur trall. Robin see eest alustab sügisest Reaalkooli eelkoolis ja jätab ujumisega. Ta ise tahab muidugi ühte trenni veel minna aga ma ise pole kindel, kas nii palju on vaja. Samas on ta seni tõestanud, et tal energiat jagub piisavalt, nii et ehk katsetame. Eelkool ei tähenda, et ta läheb järgmine sügis kooli – eelkool oli lihtsalt loogiline samm, sest tema lasteaiast peaaegu kõik lähevad eelkooli. Arenguvestlusel pidasime õpetajatega nõu ja nemadki ütlesid, et proovime. Robin on hea peaga poiss, ma ise arvan, et ta ainult ei püsi piisavalt paigal. Samas – las proovib! Alati saab ära tulla, kui pole valmis või ei sobi. Talle endale ma seda muidugi nii serveerinud pole, sest, ta on siiski hea peaga poiss 😉

Ahaa, miks Reaalkool? See on hea kool ja see on minu tööle lähedal – nii ei ole eraldi liiga palju sõitmist ja loksutamist. See ei tähenda üldse, et see oleks nüüd eesmärk, et Robin PEAB saama sinna kooli sisse. Üldse mitte. Samas, kui saab, siis lahe 🙂 Kui ei saa, siis ikka mitu kooli on silmapiiril veel. Kõige olulisem – leida kool, kus Robinil oleks hea käia ja mis teeks Robini õnnelikuks. Reaalkooli eelkoolis on ka mitu lasteaiakaaslast aga nad on teistel päevadel. Robin ise ootab seda, mina nagu ikka, natukene kardan. Aga ainult natukene 🙂

Kuna Henril hakkab esimene hoiuaasta, siis olen valmis paljudeks nohudeks ja köhadeks. Kuna meie lapsehoidja läheb Tartusse kooli, siis me veel vaatame täpselt, mis saab. On lootust, et meil varem väga palju abis olnud lapsehoidja, tuleb vahel ikka appi ja päästab päeva, kuid üldiselt on ka meil endal Raidoga see vabadus oma graafikut ise sättida. Mitte, et meil muidugi selle jaoks aega oleks aga KÕIKE saab, kui hästi tahta. Ja lapsed on meie mõlema kontorisse nagunii oodatud, nii et küll saame hakkama. Robinit kaasa võtta on väga mõnus, ta toimetab nii palju omaette. Henril on jalad, mis teda kannavad kohtadesse kus vaja ei ole.. Kuid ta on ju nii nunnu 🙂

Millal ma suureks sain? Ma olin alles ise 18.. Noh, hinges ikka 😉

Miks ma lasen oma lastel kukkuda

Meil tuli sõbrannaga jutuks meie enda lapsepõlv ja see kuidas lapsed õpivad. Olen sellele viimasel ajal kuidagi väga palju mõelnud, sest hiljuti levis Facebookis pilt nende poppide spinnerite kohta. Keegi väikene õnnetu oli enda pisikesed sõrmed toppinud sinna spinneri auku ja need olid läinud seal korralikult paiste. Vaatepilt oli õnnetu ja kurb. Mind aga tegelikult natukene jäi see kogu asi kriipima, sest mulle tundub, et niimoodi võiksime me peaaegu kõik asjad ära keelata. Iga asjaga võib juhtuda õnnetus, võib minna valesti, võib keegi haiget saada. Alles mõni aeg tagasi oli väga populaarne ”tark plastiliin” kellelegi kodus põlema läinud, sest laps vist pani selle radikale. Väga koledasti oleks võinud see lugu lõppeda. Kas seepärast tuleks aga see toode ära keelata? Ei, lihtsalt lapsi tuleks rohkem asjadega kurssi viia, mida võib ja ei või. Ja jah, ma olen teadlik, et lapsed teevad asju vahel ikka vastupidi, kuid see ei muuda mu arvamust – elu ei saa keelata, last ei saa panna mulli sisse elama.

Meie lastel on pidevalt midagi katki. Jalad on sinised, küünarnukk verine. Robinil oli täna otsa ees mingi korralik verine väikene augukene. Mitte muidugi sügav, lihtsalt oli end kuskile ära löönud aga ta isegi ei teadnud kuhu. Ma ka mitte. Põhjus on väga lihtne – meil ei hakata kodus iga väikese asja pärast nutma. Henri kukkus mõni aeg tagasi, nii et tal oli nägu üsna katki ja ta ei hakanud ka nutma. Me ei saanud metsas arugi, et nägu katki on, alles hiljem avastasime. Ja ma ei arva, et see teeb minust halva või hoolimatu lapsevanema. Ma arvan ,et see pole halb, et mu lapsed ei nuta iga kukkumise peale. Ma arvan, et see on pigem hoopis hea.

atvd

Muidugi võtab natukene endal ka seest külmaks, kui näen, et Henri rulapargis kuskile rampi otsa ratast veab ja siis sealt alla sõidab. Alguses ikka jooksen natukene kõrval ja proovin teda kinni püüda. Esimene, teine, kolmas, neljas, viies kord ja.. enam ei karda, sest näen, et ta leiab oma tasakaalu, tunnetab ise mis on talle sobilikum ja mis mitte. Vahel läheb täiesti hullujulgeks ja siis ma ikka toon ta maa peale tagasi, kuid ma ei ole see ema, kes kogu aeg hüüaks ”ära nii küll tee!”.

Minu instagramis on mitu videot, kus Henri ja Robin on rulapargis, kus Henri ronib oma söögitooli või voodist välja, kus Robin sõidab ATV-ga kiiremini, kui mina julgeks. Ma arvan, et mõned inimesed mõtlevad küll, et no see on täitsa liig ja nii võib ju suur õnnetus juhtuda. Ja tõsi, võibki. On täiesti reaalne, et midagi võib juhtuda, kuid mingil põhjusel ei ole hirm mulle hinge nii sügavale pugenud. Ma ei karda, et mu lastega iga sekund midagi sellist juhtub. Kas ehk peaks?

Ma tahan, et neil on olla lahe. Ja et nad ei ole vingukotid. Ausalt. Ma tean, et nii on kole ehk öelda aga ma ei taha, et väikene kukkumine tooks suure kisa või marraskil põlv vajaks alati pildiga plaastrit. Muidugi tuleb ka meil selliseid päevi ja kukkumisi ette, kuid iga kukkumine ei ole maailma lõpp ja seda ei pea ka nii käsitlema. Ma näen tihti kuidas laps näiteks natukene kukub ja emad-isad on kohe kõrval paanitsemas: apppi, on sul väga valus? No ei ole, tal valus, ta kukkus liiva peale. Oleks tal valus, ta ju ütleks! Ei ole tarvis panna lastele kogu aeg sõnu suhu, las ta ise ütleb, mida ta tunneb. Kui ta ei oska, siis küll te õpite koos, kuid ei pea alati ju suhtuma asja nii nagu nüüd tuleks kohe kiirabi kutsuda, põlv ära puhastada 100 puhastusvahendiga ja ära plaasterdada.

Ma ei tea kuidas teil lapsepõlves oli aga mina kukkusingi. Kukkusin jääauku, kraavi, sõitsin rattaga liiga suurest mäest alla, libisesin turnikal, sain peale haiget, käisin prügimäel parvetamas ja proovisin kindlasti maast leitud nätsu. Minu normaalsus on muidugi pisut kaheldav, kuid ma tegelikult olen ikkagi üsna okeilt välja kukkunud. Ma tahan oma lastele sama. Et nad õpiksid ISE tunnetama oma piire, aru saama, mis on neile sobilik ja mis mitte. Ma tahan, et nad oleksid julged ja ei kardaks mägesid ja künkaid ja rulaparki ja poriloike. Mulle meeldib, et mu lapsed tahavad muda ja vee sees hüpata, mind teeb õnnelikuks kui ma näen, et nad on õues tulles muruplekke täis. Tähendab – mängis õues! Nautis! Ei kartnud mustaks minna, ennast ära määrida. Peale Robini jalkamänge on pükse küll oi, kui tüütu pesta aga kah asi tegelikult. Mulle meeldib, et laps oskab MÄNGIDA, hüpata, karata, ronida ja OLLA LAPS. Ma ei taha, et nad oleks väiksena juba eeskujulikud vanainimesed. Küll seda ka jõuab.

Seega ärge minuga koos olles ehmatage, kui ma ei jookse lastel järel. Kui ma lasen neil  vahel mäest liiga suure hooga alla sõita või luban neil poriloiku korraks keele pista. Neil on lubatud proovida mis maitsega lumi ja liiv on ning nurmenuku võib ära süüa kasvõi tervenisti. Õuest tulles on tavaline, et käed on tumepruunid ja pea on täis männiokkaid. Ka juhtub, et nägu on katki või põlv on jälle ühe sinika võrra rikkam. Vannis on küll ebameeldiv ja korraks kipitab, kuid elame siis üle. Seda kohta ei hõõru, vaid tupsutame ja saame hakkama. Las seebivesi läheb silma ja ajab korraks silmad kipitama. Teeme puhtaks ja mängime edasi.

Õpetame oma lapsed ise mõtlema, ise otsuseid vastu võtma, ise asju kaaluma. Õpetame lastele, et kõike ei pea kartma, et iga asi pole ohtlik, et ka siis, kui vahel on natukene hirm, peab proovima ikka. Kui ikka korra endale noaga näppu lõikad, siis jääb meelde küll, mis tunne see oli. Ei pea talle andma siis kätte fileerimisnuga, on ka leebemaid variante olemas. Las laps proovib noaga ise oma toitu lõigata, las ta peseb liiga külma veega käsi ja hambaid, las ta valab ise endale piima, nii et kõik on seda täis. Järgmine kord on targem. Vigu peab tegema, kukkuma peab, haiget peab ka saama 🙂 See on osa lapsepõlvest ja elust.

kriimud

Meie kiisul kriimud silmad.. Need kriimud ju paranevad ära! Henril oli aga peale seda kohe selge, et kõige suurem mägi on selline, kus tuleb rattaga natukene ka pidurdada. Enne ei lubanud ta mind sealt mäest alla aidata, pärast ütles ”palun aita”. Ikka aitan. Tema eest sealt alla ei sõida aga aitan vajadusel hoogu natukene pidurdada. Paar korda pidin aitama, siis juba oli ise selge, et kui jalad maha panna, siis ei lähegi niiii kiiresti ja saab ratast kergemini juhtida 🙂

Mina lasen enda lastel kukkuda, kuid olen alati neile piisavalt lähedal, et saaksin neid soovi korral üles aidata ja toetada. On aga läinud, nii et üldiselt hüütakse peale kukkumist: pole hullu ja kihutatakse edasi. Ja kui oligi hullu, siis teeme musi ja saadame valu koos ära 🙂

5 alkoholivaba kuud

Alkoholist olen ma kindlasti varem ka kirjutanud. Minu lugu sellega on üsna tavaline: olen alati olnud harilik veinijoodik. Pudel veini sõbrannaga kahekesi pole mingi probleem olnud. Olgem ausad, kaks ka polnud. Ja ei, ma ei ole kunagi arvanud, et mul on alkoholiga probleem aga toidu kõrvale veini, sõbrannadega mõned kokteilid, seltskonnas ikka võtad ka midagi ja nii oligi nädalas ikka 1-2 päeva, kus mingisugune alkohoolne jook ikka ära sai joodud. 

Peale Henri imetamise lõpetamist aga oli alati nii, et ka peale kahte klaasi veini oli paha olla. Vahel nii paha, et ausalt, sure või ära. Proovisin siis juua rohkem vett õhtul ja enne süüa aga ikkagi – sama lugu. Olin siis “tark” ja jõin kangemat alkoholi peol ja ainult konkreetselt ühte asja aga siiski, paha mis paha. 

No ja peale jõule oli meil kontoris jõulupidu ja see oli väga tore. Sain ise kell 2 aru, et viimane aeg on koju magama minna aga šampus maitses ju niii hästi. Õnneks ikkagi suutsin endale selgeks teha, et no mikssss, mine koju. Hommikul oli natukene kehv aga mitte väga hull. Magasin natukene ja läksin tööle. Valge kampsun oli seljas ja lõunal käies ajasin sinna peale punast suppi. Saad aru, 28 aastane, käed veits värisesid šampast ja süüa ei oska. Mõtlesin, et ausalt, mille jaoks? Mis selles head on?! Krisse oli minuga sama meelt ja see kinnitas mu arvamust veelgi enam: pole vaja juua. 

Ja ei olegi vaja olnud. Mitte midagi pole tegemata jäänud, kõik sõbrad on alles (pooled ju neist nagunii ei joo ise ka) ka ja palju parem on olla. Hommikuti pole seest õõnes olla, pea ei valuta ja ärkad kell 8 hea tujuga kohe ka pühapäeval. Mõned korrad olen mõelnud, et tahaks veini või siidrit aga see läheb kohe mööda. Hea enesetunne on rohkem väärt, kui paar klaasi (pudelit) šampat. 

Eile käisime Buduaari Ilugalal ja seal pakui ka Rose limonaadi ning see oli nii tore ja armas neist. Tihti on ainult alkoholiga šampust üritustel – näiteks Hiltonis toimunud Iris Janveri moeshowl oli ainus alkoholivaba jook vesi. Isegi mahla ei pakutud. Samas Art Prioris vahetati meil iga toidu kõrvalt veinid välja ja tehti väga lahedaid, tervislikke ja häid mahlasid ja limonaade 🙂 Kuidagi lahe on, et suitsetamine (mida ma pole tegelt ikka kaua teinud) ja alkohol on muutunud hästi mitmenda järguliseks ja kedagi ei huvitagi, et kell on 22:03 ja pole poodi jõudnud. 

Aga kas mind segab, et keegi teine joob alkoholi? Absoluuuuuutselt mitte. Kui just ei oksenda mu peale, siis tehku, mis tahab. Pole minu asi, mingit moraali ei kavatse kindlasti pidada ka. Ma ju ei arvagi, et alkohol on halb – lihtsalt mulle aitas 🙂 

Meenutus eilselt ürituselt: 

Tattoo vol5

Aasta aja jooksul on juhtunud, nii et mu kehale on ilmunud 5 erinevat tätoveeringut. Kolm pisikest ja kaks suuremat. Esimesed lilled on siin blogis ka juba näha olnud. Käe sees on mul pisikeselt laste nimetähed ja randmetel üks väikene julgustus endale ja vastupidav, vapper ja imeline koolibri. 


Tänasest on minu jalal üks kift raamatukuhi. Olen vist alati olnud veits raamatunohik ja need on andnud mulle võimaluse elada nii palju teisi elusid. Vahel on reaalsusest vaja pausi ja see on minu põgenemine. 


Nagu ka aasta aega tagasi kirjutasin, siis pikka juttu “miks neid vaja ikka on” ma kirjutama ei hakka. Minu keha, minu valikud, minu pildid. Igal asjal minu jaoks mõte ja tähendus, iga asi minulik ja just seal kus ta olema peab. 

Ja kas valus pole? Jep, on küll. Tänase pildi ülemise osa ehk selle põlveõndla poolne osa võttis vahepeal täitsa vanduma ja tõmblema. Kuid valu läheb mööda ja on väga väike osa kogu protsessist. 

Robin joogast


Mis Robin arvas joogast enne, kui kokkupuude sellega oli pigem üsna põgus? 


Praeguseks on Robin au saanud, et kuigi vaikne on jooga ajal küll, siis poosidel on toredad nimed ja neid on kerge teha. Veel on Robin mõistnud, et kodus joogat tehes ei saa me teha päris samasuguseid asju alati aga on mitmeid poose, mida tema teab ja mina ei teagi. 

Kõige naljakam oli siiski, kui küsisin, et kuidas oli siis joogatund ja joogaõpetaja ning tema muudkui korrutas, et see õpetaja andis kuivatatud mangot ja see oli niii-niiiii hea. Nagu kodus ei oleks kunagi kuivatatud puuvilja eksole. 

Tegelikult tundub Robinile jooga meeldivat ja vahel võimleme siin kodus koos ka. Seda tõesti joogaks eriti nimetada ei saa, sest rahu ja vaikust on majas, kus kasvab ka Henri, väga harva 🙂 Aga mõnus on ikkagi! 

Henri – 1a9kuud

Möödunud nädalal nägime maja ees ühte toredat naabrit enda lapsega. Lapsed natukene toimetasid koos ja siis naabrinaine küsis, et kui vana Henri on. Eee..mmm, no ta suvel saab kaks seega ta praegu on.. Ja siis ma hakkasin arvutama. Tean ju kindlasti, et 1,5 ta sai aga mis peale seda tuli on nagu kõik kergelt ähmane. Aeg läheb niii kiiresti ja kogu selles melus ei panegi tähele, kui Henri on jälle ühe kuu võrra vanem. Natukene kurb tegelikult, et ta nii kiiresti kasvab aga samas on ju tore ka. Et aga kunagi toredam jälle lugeda oleks, siis panen vahepeal midagi kirja ka 🙂

UNI – Henri on alati olnud pigem väga hea unega. Praegu magab ta üldiselt, nii et 20:30 õhtuti voodisse ja kella 7-8 paiku on äratus. Vahepeal ärkas kell 6-6:30 ja see mulle ei sobinud. Kell 7 on juba täitsa hea, kell 9 ärgates on aru saada, et päev on ikkagi palju lühem. Asi mis aga inimesed siiani kulmu paneb kergitama on see, et Henri joob enne und ja öösel ka piima. Mitte päris Alma piima aga Aptamilli. Ma ise sellest numbrit ei tee, sest.. ma ei näe selles probleemi? Küll see üks hetk kuidagi ise ära vajub või küll me õigel hetkel sellega siis tegeleme. Praegu see mind ei sega ja kedagi teist ka mitte.

Päeval magab Henri lõunaund u 12:30-15:30ni. Vahel peab Kerttu, meie lapsehoidja, ta lõunaunest äratama, sest ta ise tahaks kauem magada. See pole aga hea mõte, sest siis on õhtul voodis karneval ja selleks pole kellelgi energiat. Üldiselt ta ärkab äratamise peale rahulikult aga kui on näha, et ta ei taha ikka üldse ärgata, siis ega keegi ei sunni ka jõuga.

Henri magab enda võrevoodis, meie toas. Äkki umbes sügisel proovime ta Robini tuppa kolida aga praegu ei näe veel mõtet. Ma ei tea, ma ei taha öelda, et mul on ÜKSKÕIK, sest kindlasti ei ole aga ma ei muretse sellepärast, et millal ta magab kogu aeg nüüd terve öö järjest ja millal ta kolib venna tuppa. Kõik on.. rahulik. Hentsu läheb magama hea meelega, ärkab hea tujuga, tema magama panek ei ole mingi draama, nii et mille pärast ma peaksin siin muretsema või teiste silmade pööritamise peale end kehvasti tundma. Ei näe mõtet 🙂

Magades on Henril ka lutt. See tähendab, tal on asi, mis lutist järgi on. Ta on lutid endal katki närinud ja siis ta lutsutab neid imelikke juppe sealt. Ma olen mõeldud, et kui katki lähevad, siis viskamegi ära aga praegu las olla. Ta päeval ka proovib ikka lutti endale suhu panna ja vahel peale lõunaund ka tahab sellega olla aga kui palud ära panna, siis ta paneb ka. Öösel tegelikult tal lutti tihti polegi, vahel harva tuleb see talle suhu panna aga muidu on tal pigem ükskõik sellest. Tudutekk on aga küll oluline ja armas aga see ei pane mind imestama – Robinil on siiani enda kaisuloomad 🙂

SÖÖK – Henri proovib hea meelega uusi asju ja isu on pigem väga hea. Vahel muidugi on päevi, mil sööb vähem või ei taha üht-teist aga muidu ma ei kurda. Eks Robin on mulle korraliku kooli ka teinud ja minu jaoks on pool taldrikut sööv laps täiesti hea. Robin muidugi sööb praegu kõigi eest aga see on juba uus teema.. Henri lemmikud on vist supid: lõhesupp, frikadellisupp, joogijogurt, JÄÄTIS muidugi, banaan, värske kurk, MAASIKAD. Nagu ka Robin ei armasta Henri tomatit ega juustu. Robin nüüd sööb tegelikult tavaliselt juustu aga Henri ei söö üldse praegu. Robin selles vanuses ka ei söönud, nii et mingi Värik-laste teema. Vett joob Henri palju, hea meelega jooks kogu aeg ka piima aga seda väga ei lubata. Sama teema on hambapastaga – tema arust on see pigem söömiseks, kui muuks 🙂

MÄNG – Henri mängib PALJU ja väga vennalikult. St Robiniga koos on nad nagu tuulekeerised mööda tuba ringi tormamas. Asjad lendavad, naer ja kilked kajavad ja seda kuni keegi nutab. Ja uskuge, keegi nutab lõpuks alati. Tavaliselt on see Henri, kellel on selline ”MINU OMA” periood ja Robin ei tohi midagi puutuda. Väga naljakas on see. Robin üldiselt on vennaga ikka VÄGA tubli ja hea, meil ei ole kunagi muret, et Robin Henri vastu halb oleks. Vahel nad kraaklevad ikka aga see on minu arust pigem normaalne ja vahel lausa vajalik.

Henrile meeldib puslesid kokku panna, autosid veereta, jooksurattaga sõita, kiikuda, raamatuid vaadata ja legotorni ehitada. Õues käib Henri igapäev hea meelega ja selles osas on täpselt nagu Robin – vajab ringi jooksmist ja tralli, võimalust end tühjaks joosta ja välja elada. Jooksurattaga sõidab väga ilusti juba päris tükk aega ja hirmu ei ole ka mäest alla sõidu ees. Kukkudes tõuseb üles ja ronib uuesti rattale. Kannatlikkust tal jagub tegelikult ja vahel võib väikese asja kallal pusida omaette tükk aega. Halva tujuga muidugi asjad lendavad aga selles osas olen ma ise täpselt samasugune..

Henri armastab peitust, kulli mängu, müramist, maadlemist, vannis käimist, Robini peal ronimist, joogatamist (oma moodi) ja muid aktiivseid tegevusi. Ujulas suures basseinis väga olla ei taha aga madalas vees toimetab hea meelega. Sukeldumist ei karda, basseini laseb liumäest ilusti. Henri on minu arust üldse väga tubli, sest ta ronib igast trepist ilusti ise üles, laseb ise liumägedest alla, on aktiivne ja hästi agar teiste lastega koos toimetama.

SÕNAD – Henri sõnu üles lugeda küll enam ei saa juba ammu. Praegu kasutab ta pigem väikeseid lauseid. Hästi naljakas on, et ta on kade ja ütleb ”ei võta, minu oma”. Ise on sellise nunnu musisuuga ja huuled torus. Minu meelest pole meie peres keegi kade, nii et see vist on mingi periood. Ta selgitades saab tegelikult sõnadest ilusti aru ka aga tal on häääästi vali jonnihääl. Ei tea kellelt see küll on päritud.. Henri kordab sõnu järgi väga väiksest peale ilusti ja proovib KÕIKE järgi öelda. Täna ütles ilusti ”krokooooDILLL”. Varem ütles ikka ainult ”kroko” või kaelkirjaku kohta ”kael”. Igapäevaga õpib ta rohkem ja näha on, et varsti ta räägib väga ilusti. Suhelda saab temaga küll. Ka telefonis vastab ta küsimustele tegelikult, kuid siis pigem ühe sõnaga. Sellised igapäevased asjad nagu mingid riideesemed, toiduained, õue-tuppa-kiikuma jms väljendid on vist kõik pigem selged. Punast ja rohelist värvi teab ta ka. Vahepeal 🙂 Kõige nunnum on aga meie jaoks, kui ta ütleb ”obi, tule auto mäng” ehk Robin tuleb autodega mängima 🙂 Ja täna kui Raido tuli koju, siis Henri hüüdis kohe ”issi koju, jee” ja plaksutas. Nii armas 🙂

KÕIK MUU – Potil käib Henri vahepeal ka. Ausalt peab ütlema – me ise oleme olnud ka laisad natukene, sest praegune on näidanud, et talle endale meeldib nüüd potil käia aga kogu aeg ei jõua teda sinna panna. Samas täiesti suvalisel hetkel võib ta ise vannituppa joosta ja poti võtta. Samas muidugi pooled päevad ei saa ta üldse aru, et see pott on muuks, kui endale pähe toppimiseks.

Sööb Henri ammmmmmu juba ise. Ma isegi ei mäleta enam millal keegi pidi teda viimati söötma. Me küll teeme seda vahel, sest muidu tal läheb kaua aega aga muidu kahvli ja lusikaga on see mees ikka vana kala juba tükk aega. Ja millal ta tassist jooma hakkas, ma ka enam ei mäleta.. Igal juhul joob ta igalt poolt, kus antakse. Tassi sisse palju panna ei saa, sest näiteks täna kallas ta morsi lihtsalt ROBINILE PEALE. Panen konkreetselt tassi juua 3 lonksu kaupa, et endal oleks vähem koristamist.

Kergkäru on Henril olemas ja ta isegi istub seal vahel, kui poes käime või pikal jalutuskäigul. Muidu ma kasutan seda ikka ise umbes korra kuus vist, Kerttu ilmselt tihedamini. Kuna ilmad on ilusad olnud vahepeal (täna VIST ei olnud..), siis oleme lastega õhtuti kella 20:30ni väljas olnud ja siis paar korda oleme Henri kärru pannud, kuna ta on ennast enne jooksurattaga väga ära väsitanud. Muidu on Henri üsna tubli kõndija-jooksja-rattur, ei saa kurta.

Üldiselt on Henri nunnu aga no ta nii hullult kiusab Robinit. Ronib talle peale, hüppab talle näkku, tirib teda igalt poolt. Kui ta ei saa, mis ta tahab, siis ta JONNIB niii, et pea on maas ja naabrid kuulevad. Kriiskab ta vahepeal ja puristab tatti ka muidugi. Ise naerab selle viimase peale laginal. Tal hakkas minu arust ”kohutav kahene” tegelikult juba ühe aastaselt, st ta hakkas siis ikka täiega jonnima, kui kohe ei saa teatud asju. Kui Robinit kodus pole, siis ta on ise ka rahulikum aga eks Henri ongi harjunud vennaga mürama ja hüppama ega vahel saa aru, et Robin tahab niisama kirjutada-joonistada-multsi vaadata.

Henri enda lemmik multikas on Võlumaja ja Toomase rongimultikas. Sinna juurde muidugi muusikavideod. Praegune lemmik on Skin, mida ta kohe suu lahti võib vaadata. Ja jah, Henri vaatab ka multikat ja taas kord – no ei tunne end sellepärast süüdi. Üsna raske oleks teda ka keelata, sest Robin ju tohib multsi vaadata ja selleks ajaks ei hakka ju eriti Henrit teise tuppa kinni panema. Poleks mõtet ka, ta ulatab kõiki uksi juba ammu lahti teha 😉

Suur poiss on ta! Ta paneb ise kraani tööle, peseb nägu, kuivatab ennast peale vanni, räägib vanaisaga telefonis, paneb kummikuid jalga, võtab mähkme ära ja istub potile, küsib süüa-juua, jääb ise tuttu, sõidab rattaga, loobib palli, oskab oma raamatutes nimetada kõiki asju, teab täpselt kes sõidab millise autoga ja millised tema riided on vanasti olnud Robini omad.

Selline see meie Hentsu on. Täiega kratt. Kogu aeg tahaks asju loopida või midagi korda saata aga siis järgmine hetk ronib su kõrvale ja teatab: kaissu! Henri on selline laps, kes päevas mitu korda tahab lihtsalt mul süles pikutada või kallistada ja see on ilmselgelt hästi armas. Robin on ilmselgelt kõige lemmikum inimene maailmas ja no tädi Kerttu on ka ikka päris lemmik. Mult on küsitud ka, et kas ma armukade pole, et laps on nii palju lapsehoidjaga aga ei ole üldse. Ilmselt seetõttu, et minu meelest pole Kerttu meil üldse palju. Ta tuleb üldiselt neljal päeval nädalas kell 14 ehk et neljal tööpäeval olen ma Henriga ise kuni lõunauneni ja 3 päeval nädalas olen ma temaga praktiliselt terve päeva. Muidugi ma vahel jõuan koju, kui ta juba voodis ja mul on olnud tihedad nädalavahetused, kuid Henri on hästi seltsiv laps ja ta ei ole kordagi kuidagi oma pahameelt mu peale väljendanud. Nädalavahetustel on ka vahel Kerttu meil abis aga kui ainult mina pean ära olema, siis on Raido ju ikka ka olemas. Kuigi elu on selline ”üks tuleb ja teine läheb”, siis tundub, et lapsed on hästi kohanenud, et me mõlemad tööl käime. Kuna Henri on meil ju terve oma elu igal pool seltskonnas kaasas käinud ja olnud, siis seda on aru saada ka, et talle meeldib külas käia ja toimetada. SAMAS kui tema tahab koju minna, siis ta väljendab seda selgelt – ”kojjjuuu” ja hakkab aga astuma 🙂

Mõni nädal tagasi olid poisid koos mu vanemate juures ja neil läks täitsa hästi ikka. Küsisin küll vanematelt, kas nad on selles kindlad aga kõik said väga kenasti hakkama ja poisid magasid ühes toas ka hästi. Üldiselt on poisid ikkagi koos harjunud toimetama ja olema, nii et kui nad kuskil meieta on, siis neil on teineteise näol ikkagi olemas sõber alati. Ja mu vanemate juures magas Henri ka ilusti. Ta on ennegi ju kodust eemal olnud öösel – Lauri-Katu juures, Kerttu juures mitu korda. Vahel ta võõras kohas kipub varem ärkama, kuid mingisugust õhtust nuttu või kurbust pole küll mitte kunagi mitte kuskil olnud. Laps teab, et kõik on hästi ja turvaline 🙂

Mis veel naljakas – Robin kandis sama vanalt palju väiksemaid riideid. Henri kannab riideid, mis Robinil olid praktiliselt 2,5-3 aastaselt seljas. Kusjuures ma ei tea, ta ei tundu kuidagi niii suur aga äkki riideid on hoopis vahepeal seistes väiksemaks jäänud.. 🙂

Vot nii. Selline see meie Hentsu on. Varsti kahene ja siis juba kolmene ja siis 16 ja veab pruute koju. Oeeehhh..

Robinist ja iseseisvusest

Kuidas sai Robin nii suureks, et ta oskab praktiliselt kõike teha.. mina ei tea. Mina vaatan teda ja vahel on ta ju ikka minu beebi. Teinekord muidugi ei ole ja on väike kratt. Iseloomu on sel lapsel aga igal juhul rohkem, kui küll ja vahel tahaks käed üles tōsta ja öelda, et sinaaaa võitsid, tee mis sa soovid! Kaine mõistus õnneks hakkab siis ikka end meelde tuletama ja see mõte õnneks kaua ei kesta. 

Iseseisvaks aga pean ma Robinit küll. Olen mõnes asjus kohe ikka siiralt uhke ta üle. Kuigi ta võõrkeeli ei räägi ja raamatut veel ei loe, siis iga päev annab ta ikka põhjust käsi plaksutada ja ennast palju kiita. 

Hommikuti ärkab Robin ise. St tuleb enda toast vaikselt, käib wc-s, võtab endale müslit ja isegi võikut teeb. Ei kolista tavaliselt ja ma isegi ei tea mis kell ta ärkab. Paneb endale ise multsi ja toimetab rahulikult. 

Robin oskab asju kokku panna. Ta muidugi ei tee seda koguaeg ja enda järgi ta pool aega pigem ei koristaks aga kui vaja, siis on kiire ja tragi. Pesu voldib paremini, kui Raido ja selles aitab meeleldi. Ka meeldib talle koos minuga asju pesta, sest millisele lapsele ei meeldiks sprei pudeliga pritisimine? 

Saabuv kevad aga tõi veel ühe igapäeva nähtuse ja selleks on üksinda õues mängimine. Oi, kuidas ma olen tänulik meie elukoha eest! Tupiktänav, maja kõrval muruplatsid ja mets, väikesed majad ja kõik tuttavad naabrid. Kuna kõrvalmajas on ju ka kolm mängukaaslast võtta, siis mis saaks olla parem?!  Peale lasteaeda tuppa enam ei tulda, vaid minnakse ise sõprade ukse taha neid välja kutsuma. Muidu ikka mina helistan teiste emadele, et kas nad tuleks aga Robin avaldas soovi ise minna ja näe, sõbrad olidki kodus ja tahtsid tulla mängima. Seda peab veel selgitama, et uksekellal ei peagi näppu peal hoidma.. 🙂

Muidugi võib asi õues vanemateta minna ülemeelikuks aga ma arvan, et nii ongi hea õppida: me pole päris kõrval aga kellegi ema ikka aknast näeb. Keegi hoiab natukene silma peal koguaeg aga samas on lastel vabadus ja võimalus olla ise. Nii lahe on vaadata milliseid rollimänge mängitakse. Mõned muidugi natukene koledamad, kui emale meeldiks aga nad MÄNGIVAD! Õues! Ilma ühegi vidinata ja vaid puupulkade ja mudaga. Tuppa tulles on kõik ilmselgelt mudane ja küüned on niiii mustad, et mul jääb süda seisma aga see ongi minu meelest lapsepõlv! Ma olen nii-nii rahul, et mu lapsed naudivad õues olekut, et meil ei ole selliseid päevi, kus me istuksime ilusa ilmaga toas. Henri õuemängud on rohkem praegu küll lapsehoidjaga olnud, kuid praegu on õhtud nii soojad ja valged, et kui ma koju tulen, siis võtan Henri ka kohe uuesti õue kaasa. 

Kes meil käinud, see teab, et elame üsna rulapargi ja mänguväljaku lähedal. Eile meie jalutasimegi Henriga mängukale ja Robin jäi sõpradega maja juurde. Vahepeal jooksis maja tagant meid vist üle kontrollima aga siis läks tagasi oma mängu juurde. Mulle tundub, et talle meeldib see väikene vabadus aga samas on hea teada, et me oleme ikkagi lähedal. Naabrivalve on meil õnneks väga hea ja koguaeg ma näen, et ka teised naabrid on akna peal ikka ja vaatavad, mis toimub. Suurem osa mängust toimub aga täpselt sellise koha peal, et mina näen rõdult natukene ja teistel naabritel pole vaja isegi aknast välja otseselt vaadata, nad ikkagi näevad lapsi koguaeg 🙂 

Mul läks aga süda nii soojaks, kui kell oli 20:30 üks päev ja ma aknast kauplesin Robinit, et ta nüüd tuppa tuleks. Ta mängis üksinda õues täpselt meie köögiakna all aga kell on ju palju. Samas mul tuli kohe enda lapsepõlv meelde ja lihtsalt väga soe tunne oli 🙂 

Täna aga üllatas Robin mind natukene kirjutamisega. Meil sellega pole nüüd nii hästi, et muudkui käib ja kirjutab. Häälida oskab küll ja tunneb kõiki tähti ju ammmu aga ikkagi kuidagi midagi jäi puudu. Üks päev aga häälis MESILANE ilusti ja täna hommikul andis mulle sellise paberi: 


Topelttähed on veel muidugi rasked ja sellised M ja N ja G ja K on ikka kohutavalt keerulised veel aga hakkab ju tulema! Usun, et sügisel aitab eelkool veel ka korralikult kaasa, kuid praegu teeb lasteaed ikka super head tööd! Ja kõige olulisem – Robin ise ka on nii rahul ja mis saakski olulisem olla 🙂 

Minu maailma kallis poolekuuene 

Previous Older Entries