Töötav ema

Tegelikult olen ma ilmselt väga palju juba rääkinud sellest, et mulle meeldib tööl käia ja ma olen selle enda loodud rutiiniga harjunud, kuid ilmselt on inimesi kellele see üldse ei sobiks. See ongi minu meelest täiesti okei – kõigile ei saagi kõik sobida ja ei peagi. Olen alati öelnud, et igal perel on oma normaalsus.

Meie normaalsus tänasel päeval on see, et vahel ma tulen koju, kui lapsed magavad juba. Mõni nädal juhtub seda lausa mitu korda, vahel aga ei juhtu ühtegi. Sel nädalal on lapsehoidja lastega kolmel õhtul ja see tundub tegelikult vahel natukene palju. Samas eelmisel nädalal käis ta meil kokku nädala peale vaid 8 tundi, nii et siis jällegi tundub, et ei ole ju üldse palju. Mulle enda töö juures aga see meeldibki, et mitte ükski päev ega nädal ei ole samasugune, vaheldust on hästi palju ja mul on muidugi üleüldse VÄGA vedanud, nii et ma saan enda graafikut kohandada vastavalt enda enesetundele, lastele ja kõikidele muudele olulistele asjadele.

Täna kell 22 autoga töölt koju sõites aga pani mind mõtlema ühe tuttava hiljutine kommentaar, et kas mul kahju ei ole, et mu lapsed siis mind nii vähe näevad. Ma tegelikult ei hakanud sel teemal väga pikalt siis argumenteerimagi aga täna tuli see mulle meelde ja ma mõtlesin, et nii on ju küll ju lausa vale öelda. Muidugi on päevi, mil mu lapsed näevad mind vaid hommikul enne lasteaeda või õhtul enne voodisse minekut, kuid on ka päevi, mil nad näevad mind terved päevad ja nad ise enam ei tahaks mind lausa nii palju näha.. Robinil oli tegelikult ikkagi luksus olla kodus kuni 4nda eluaastani praktiliselt igal päeval, mil tundus, et ta seda vajab või tahab. Ta käis ju küll väikeses koduhoius ja lasteaias aga tegelikult oli lasteaias tal esimene aasta periood, kus ta 4 kuud sinna praktiliselt ei jõudnudki. Henril on olnud aga hoopis teistmoodi elu ning ma arvan, et siin mängib rolli ikkagi ka nende kohati täiesti erinev iseloom. Henri on algusest peale olnud selline.. tsill laps. Ta lepib kiiremini, ei ole kunagi kedagi võõrastanud. Kindlasti mängis rolli ka see, et meie suhtumine algusest peale oligi endal palju vabam ja muretum aga praegu neid kahte vaadates tundub mulle, et kuigi sarnasusi on väga palju, siis mõnes asjas on nad siiski erinevad. Nii ei tunne ma tegelikult end kummagi lapse ees väga süüdi.. Kui ma otsustasin tööle minna, siis käisin esimesed pool aastat ju seal poole kohaga ning Henri oli siis lapsehoidjaga kodus. Kuigi lastehoidu läks ta nüüd 2-aastaselt, siis ei ole ma tema puhul täheldanud, et see tekitas temas stressi. Meil on Raidoga alati olnud kokkulepe, et kui lastel on mingil põhjusel halb, siis tuleb midagi koheselt muuta. Kui ma täna kell 22 koju jõudsin, siis toimetas üks ringi ja läks hambaid pesema ning teine laulis voodis Sepapoisse – ei tundu küll, et keegi otseselt pahur oleks või kurdaks 🙂

Minu tööle minek juhtus juba üle aasta tagasi hästi ootamatult. Alguses oli ju plaan mul seda teha laste kõrvalt ja siis jooksvalt koormust suurendada. Tegelikult see nii ju läinud ongi aga kõik on toimunud hästi kiiresti ja ma ise ei ole jõudnud kordagi ära ehmatada, et kas äkki on liiga palju, kas äkki lastel pole hea, kas, kas, kas.. Olen olnud suhtumisega, et õiged asjad juhtuvad, kui Sa lased neil juhtuda. Ja lastega mõtlen ma ilmselt sama moodi – kui ma neid kuulan ja nad mind usaldavad, siis küll ma saan aru, kui neil on vaja muutust või neile midagi enam ei sobi. Praegu proovin ma vastavalt nende meeleolule muuta ka seda kui palju meist kumbki kodust eemal on. Kui mõni laps on ikka kurvem või hoopis kangekaelselt jonnakam ning trotsi täis, siis tähendab see seda, et tuleb ruttu võtta ette üks koostegemise päev ning see jonn minema ajada. See aitab meid peaagu alati, kui me saame lihtsalt koos olla, teha ja toimetada.

Me elame ajal mil ”aeg on raha” ja kõik peab toimuma hästi kiirelt ja kogu aeg peab olema kättesaadav. Tegelikult tuletan ma endale ikka meelde, et noup, aeg maha, võta paus. Ajaplaneerimine on muutunud hästi oluliseks ja ma arvan, et ma olen selles saanud päris heaks. Vähemalt ma ise tunnen küll end omas nahas hästi tegelikult. Mõni päev on küll raskem. Tundub, et KÕIKE on liiga palju ja tahaks lihtsalt kõigele käega lüüa. Luban endale aga mõned minutid vingumist ja siis võtan end kokku ning hakkan asjadega kuskilt pihta. Olen hästi ära õppinud, et hädaldamine ei anna tulemusi. Jonn tuleb vahel ikka välja jonnida aga sellesse stoppama ei tasu jääda. Väga pahal päeval kurdan sõbrale mure ära, võtan tüki šokolaadi ning karneval läheb edasi. Õnneks on selliseid päevi aga ikkagi pigem väga vähe ja enamasti on kodu ja kontori vahel tekkinud mõnus tasakaal, mis meele rõõmsana hoiab 🙂

Meie laste elus on palju inimesi, kes meid aitavad. Minu vanemad, lapsehoidja, meie head sõbrad.. Öeldakse ju ka, et ”lapse kasvatamiseks on vaja küla”. Ma ei ole kunagi mõelnud selle kohta, nii et see on nüüd kuidagi negatiivne ja ainult üks inimene sellega hakkama ei saa aga.. koos on kergem. Ka see teeb juba kõik kergemaks, kui on inimesi kellega oma muresid ja rõõme jagada, kes teavad, mida Sa tunned ja on Sinu jaoks olemas, kui vaja. Meie lastel on õnneks vedanud ning nende ümber on alati piisavalt palju armastust, et nad ka ilma meieta olles ennast õnnetuna ei tunne. Mulle meeldib mõelda, et meie lapsed on nii kindlad meie armastuses, et kui me kuskile lähme, siis nad ei hakka väga kõvasti nutma – nad teavad, et me tuleme alati tagasi ja oleme vaid telefonikõne kaugusel.

Igapäevane elu on hästi kiire ja aktiivne ning tänane päev sai otsa nagu niuhti. Ärkasime kell 8, pesime ja viisin lapsed lasteaeda. Ise olin muide dressides ja uggides ja paljaste varvastega, sest.. kellel on aega end hommikul korralikult riidesse panna, kui otse kontorisse ei lähe.. Kui lapsed olid lasteaias, siis tulin koju koristama. Ma teadsin, et mul pole seda aega teha õhtul ja ilmselt ka homme, nii et ma võtsin tunnikese selleks aega. Puhtad voodipesud on nii hea asi mille vahele õhtul pugeda 🙂 Kui ma peale 10 kontorisse jõudsin, siis hakkas tööpäev juba nii suure hooga pihta, et täiesti märkamatult oli kell 20:40 ning ma olin ikka seal. Ma ei kujuta ette ka mitu meili ma saadan keskmiselt päevas aga vahel tuleb Naturale postkasti päevas näiteks 60 kirja, mis kõik tahavad vastust. Kui sinna otsa panna veel sama suur kogus ja tegelikult rohkemgi veel meile, siis ütleme nii, et on hea küll, et mul on väga kiired näpud ja ma suudan silmad kinni ka kirjutada 🙂

Vaatasin just oma magavaid lapsi ja mõtlesin, et muidugi on mul kahju, et mul ka homme on pikem tööpäev aga mul on nii hea meel, et ma saan neile näidata natukene ka eeskuju.. Et kui Sulle midagi väga meeldib, siis Sa leiad lahenduse, et sellega tegeleda. Ning unistused lähevad täide, kui Sa nende nimel töötad ja vaeva näed. Elus ei kuku head asjad Sulle sülle ning töökus on oluline omadus. Mul on hea meel, et mu lastel on olemas kõik, mis neile vajalik ning meil Raidoga on enda töögraafikuid võimalik sättida, nii et kui homme hommikul oleks üks lastest haige, siis silm ka ei pilguks ja me saaksime vajadusel isegi mõlemad haiguslehe võtta.

Elus tuleb juuuuube palju valikuid teha ja oh, vahel on suureks kasvamine nii raske. Ja väsitav. Ning mitte üldse selline nagu me noorena seda ootasime. Teinekord aga jõuab kohale, et ootused olidki ehk igavad ja reaalsus on hoopis palju kiftim ja lahedam. Minu pere normaalsus on meile sobilik ja hea. Minu valikud täna teevad mind õnnelikuks ja ma usun siiralt sellesse, et head inimesed tõmbavad ligi teisi häid inimesi ja häid tegusid. Tuleb võtta aega, kui seda on tarvis võtta aga vahel tuleb lihtsalt asjad ära teha. Kõik parema tuleviku nimel, kuid tuleb osata olevikku mitte unarusse jätta 🙂

 

 

Igav inimene (ja natukene Armeenia reisist)

Olen teinud avastuse, et ma olen igav inimene. Ma ei tea, kas ma olen seda koguaeg olnud või on see juhtunud hiljuti, kuid kõige imelikum selle juures on see, et mind ei kurvasta see isegi väga. 

Mulle ei meeldi peol käia. Ööklubis ei meeldi kohe üldse. Ma arvan, et ma aastas korra käin keskmiselt viimased aastad aga see on alati seotud kellegi sünnipäeva või muu üritusega. Ka ei meeldi mulle väga käia suurtel kontsertitel, kus peab seisma rahvamassi sees. Hoopis teine asi on kontsertiga, kus saab istuda. Mu lemmikud on sellised kontsertid, kus saab veel samal ajal süüa ka! Sama moodi meeldib mulle käia sõpradel külas või neid endale külla kutsuda AGA sellega on ka nii, et koguaeg ei taha. Vahel on aga väga tore. Eriti tore on käia koos lastega külas inimestel kellel ka on lapsed ja nemad saavad koos mängida. 

Mulle meeldib käia ka restoranis ja kohvikus, kinos ja teatris, kontsertil ja kuskil hubases kohas head kokteili joomas aga ma ei taha poole ööni õues mängida. Mulle meeldib kell 00 oma voodis olla ja enne seda tahan ma veel ideaalis raamatut ka lugeda või Netflixist midagi vaadata. Olen teinud avastuse, et tihti ma valin täna seltskonna asemel iseenda seltskonna, kodu ja rahu ning vaikuse. See on tegelikult ikkagi natukene kummaline, sest varem oli alati vastupidi. Tundub aga et viimase aasta töötempo on tinginud muutusi mille vastu mul pole midagi. 

Ka on hinnalisemad kõik hetked lastega. Kuna aega ei ole enam nii palju, siis ma väga palju rohkem väärtustan neid päevi, mil me saame lastega niisama olla ja koos süüa teha või neljakesi kuskil käia. Õnneks mulle tundub, et lapsed on meil ses suhtes tublid, et nad vajadusel kohanevad kiiresti ja on ka piisavalt iseseisvad. Praegu oleme meie veel reisil ja nemad on kuus päeva meieta ilusti hakkama saanud, kuigi nad vahepeal olid maal aga praegu ei ole ja neil on ümber olnud erinevad inimesed. Õnneks ongi need inimesed ju kõik omad, kõik on hästi tuttavad.

Nagu aga öeldud siis praegu olime me Armeenias. Sõber Zaven sai 30 ja otsustas enda sünnipäeva tähistada siin, kus on tema juured ja pere. Külaliste jaoks oli see hea võimalus Armeeniat külastada, sest tegelikult ei ole see riik kuhu niisama väga tullakse. Saan ka natukene aru miks – Eestist sinna lennata ei ole väga odav, pole otselendu ja kuigi riik on armas ja soe, siis ei ole seal ehk kõige rohkem teha traditsioonilises mõttes. Meil oli siiski väga huvitav reis ja ma arvan, et see on kindlasti omapärasem (ikka heas mõttes) koht, kus ma käinud olen. 

Me sõitsime ühel päeval bussiga 16 tundi ehk me nägime väga suurt osa riigist. Nagu arvata oligi: palju mägesid 🙂 Praegu ei ole Armeenias väga soe aga paaril päeval oli temperatuur 18-19 kraadi vahele. Mõnel päeval aga sadas vihma ja oli 13-15 kraadi. Eestlasi õnneks väga ilm ei heiduta, sest Eestis sadas sel ajal nagunii hoopis lörtsi. 

Armeenial on kurb ajalugu. Inimesed on sõbralikud aga tunne on nagu oleksid aastas 1991. Pealinnas Yerevanis elab pool kogurahvastikust ja seda on ka aru saada – ringi liikudes pealinnast väljaspool oli väga palju tühjust. Väiksemates söögikohtades menüüd sulle ei anta. Kohati on see isegi olemas aga teinekord tahavad nad lihtsalt näo järgi toitu pakkuda ja raha küsida 🙂 Meie mõistes on aga toit odav. Me käisime pealinnas restoranis, millel oli üsna hea reiting ja seal läks kolm toitu ja kaks jooki kokku u 20€. Salatid ja värsked mahlad on 1-3€ vahele. Kohalik toit oli hea aga Raido oli just tulnud Ukrainast ja ütles, et ta sai ikka mõned korrad seal veel paremat liha. Mulle maitses väga üks kohalik couscousi moodi toit mida sai lavashi sisse panna aga kahjuks ma selle nime teada ei saanudki. Mulle väga meeldis, et igal pool toodi lauale sulle tilli, sibulat, peterselli ja said ise toidule juurde lisada. Raido ei söö peterselli, nii et talle ei meeldi üldse, kui seda niisama ta toidule pannakse 🙂 

Sõitsime ühel päeval ka metrooga. See oli kiire ja odav. Pilet umbes 0,30€. Bussipiletiga pidi olema sama aga sellega meil polnud tarvidust sõita. Taksosõidud linnas olid ka kõik 2-4€ vahele. Taksodes taksomeetreid ei ole, turvavöö on samuti pigem luksus mida mina ei kohanud. Taksojuhid sõidavad, jutustavad, helistavad, karjuvad aknast naabriga juttu ja suitsetavad kõike samal ajal. Kõik autod olid vanad ja kahtlustan, et meie ülevaatusi ei läbiks 🙂 Samas ei olnud tunnet, et kuidagi üleliia ohtlik ka oleks. Liiklus ei olnud minu meelest üldse väga hull aga teed olid ikka kehvad. Suured maanteed olid hüplikud ja augulised ning mägised. 


Kõigeeee rohkem häiris mind suitsetamine. Igal pool. Igal poooool! Kaubanduskeskuses, taksos, hotelli lounges aga kõige rohkem ikka restoranis. Ma ei hakka üldse kirjutamagi, et mind ei häirinud isad kes suitsetasid laps süles aga siin oli see ikkagi nii, et mina ei saaks midagi teha, et olukorda parandada. Mul oli endal see suitsuhais vist täiesti ninas ka ja ma tahtsin öösel koguaeg aknad lahti magada. Kodus lähevad pessu ka kõik uued ja puhtad riided. Ja siis ma panen nad ka veel õue tuulduma.. Naljakas ju mõelda, et u 10 aastat tagasi oli meil olukord suhteliselt sarnane. Praegu oli see mulle ikka üsna ebameeldiv, pea valutas suhteliselt iga õhtu sellest tossust. 

Suur pluss oli aga see, et lapsi oli nii palju igal pool. Nad olid nii suur osa elust, et nendega vist tõesti tehaksegi koos kõike. Sünnipäeva pidu toimus suures restoranis, kus kõik olid ikkagi väga viisakalt riides aga lapsi oli seal nii palju. Kõik tantsisid nendega, lapsed jooksid ja keegi ei vaadanud viltu. Lapsed ei nutnud. Ma nägin tervel reisil vist ühte nutvat last ja see ka polnud kohalik mu arust. Kui ma vaatasin mõndasid elumajasid, siis ma küsisin küll sõbrannalt, et kas lapsed saavad siin õnnelikud olla.. aga ilmselt ju saavad. Neil on suur pere ja toit laul ning kõik muu on lihtsalt boonus. 


Vaade meie hotelli aknast – tegelikult olid igal pool majad poolikud.

Kui muidu oleme me ikka reisil ostnud lastele riideid ja mänguasju, siis sel korral ostsime kaasa vaid puuvilju, pähkleid ja marjarulle. Kuigi me käisime ka Yerevan Mallis, siis meile tavaliselt brändid on neil siin pigem kallimad. Neid pähkleid aga on küll nii palju, et kohvreid me eile pressisime lihtsalt väga jõuliselt kinni.. 

Panin aga reisi jooksul eriti tähele, et ma vist pole suur karjaloom. Ma ei taha hästi tihti teha asju koos suurema seltskonnaga vaid Raidoga kahekesi. Ilmselt siin mängibki rolli see, et me näeme teineteist üsna vähe ja see lastevaba aeg on veel hoopis teistmoodi. Kui teised õhtul veel istusid ja osa seltskonnast käis ka väljas, siis me rääkisime niisama kahekesi juttu. Kuna me kumbki pole alkoholi joonud juba üsna pikka aega, siis kaine peaga ma ilmselt poleks ka suutnud minna suitsusesse kabareesse aga natukene oli tegelikult kahju ka, sest naised olevat olnud väga ilusad.


Ma vist olen hea meelega natukene igav. Mulle meeldib magada, pikutada, lugeda, hinnalist Grey anatoomiat vaadata, lakke vaadata, Raidoga rääkida või lihtsalt.. olla. Juba ammu kehtib see, et kui varem kõndisin ma ruumi ja mõtlesin, et kas ma neile inimestele meeldin, siis nüüd ruumi kõndides mõtlen ma, kas need inimesed meeldivad mulle? Õnneks enamasti mulle meeldivad mu ümber olevad inimesed väga ja ma leian ka endast erinevate inimestega ühise keele aga ma olen siiski piisavalt plahvatusohtlik, nii et tundub, et osa minust ei muutu veel kohe 😉 

Päris ausalt öeldes ootan ma kõvasti rohkem seda, et ma saan õhtul lastele lugeda ja neile pai teha ja neid kallistada, kui seda, et me saame kohe Kiievit avastama minna. Kindlasti on Kiiev tore aga.. mu lapsed :)) Ja tegelikult on, nii et eelmine kuu lastega koos Itaalias olles ma ikkagi igatsesin natukene koju. Igav kodukana 🙂 

Praegu aga lähme me siiski Kiievisse jalutama. Tulles olime päeva Viinis ja kuigi seal oli nii külm, siis mul on hea meel, et ma Mozarti muuseumis ära käisin. Nii huvitav koht ja nii lahedalt üles ehitatud külastus! 

Reisil on huvitav. Soojas on eriti mõnus. Aga kodu on kodu 🙂 

Robin sai KUUS

Vahepeal juhtus, nii et Robin sai kuue aastaseks ja mulle tundub viisakas ka sellel aastal teha vastav kokkuvõte. Tegelikult on seda väga raske teha, sest kuidas ma võtan ühte kirjatükki kokku INIMESE, kuid annan parima, et hiljem oleks jälle mida meenutada.

Suurem osa oma päevi veedab Robin ikka lasteaias. Sel sügisel oli ta kuidagi mitu korda haige kahjuks. Nii vist kipub olema – keha kohe nõrgem ja haigus ründab kergemini. Suvel lasteaeda minek oli raske. Tundub naljakas, sest ma ei tea ideaalsemat lasteaeda, kui Robinil. Talle aga oli väga raske see, et teised lapsed ei käinud lasteaeda. Teised lapsed ehk naabermaja koolilapsed, kes ju augustis veel puhkasid. Ikka hommikuti oli täitsa jonn, ving, nutt ja hala nagu ma seda kompotti kutsun. Raidoga rohkem, minuga vähem. Henriga muide on vastupidi 🙂 Viimaks aga õpetaja Jaana ütles talle juba täitsa tõredalt ja mina ise ka ütlesin päris konkreetselt, et aitab sellest jamast ning siis läks jälle mööda. Muidu läheb tal lasteaias küll kenasti. Vahel ikka on mõni väiksem tüli või mure aga kellel neid poleks. Õpetajad on rahul ja sõbrad on teda nähes alati õnnelikud. Vaatan seda Robini lasteaia kampa ja mõtlen, et no ikka sigaõnnelikud on nad tegelikult seal. Milline idüll on neil kasvamiseks ja kui kahju, et see aasta on viimane..

Lasteaed tõesti saab meil läbi. Robinil ei ole koolikohustust ja see on tegelikult üleüldse väga pikk teema, kuid hetkel oleme me seisukohal, et kui võetakse kooli vastu ja õpetajad arvavad, et on valmis, siis las läheb. Ta ise muidugi tahab minna. Suurem osa lasteaiast ju ka läheb ja talle tundub see nii põnev. Ise ma natukene muidugi muretsen. Las ikka olla laps ja kas ta on valmis ja kuidas ta nüüd siis läheb.. Samas annan endale aru, et kui eelkooli õpetaja, lasteaiaõpetajad ja tema ise arvavad, et ta saab hakkama, siis mina ei hakka kahtlema. Kuid seda kõike on näha alles kevadel ja seni me lihtsalt elame, oleme ja lähme vooluga kaasa. Kuigi ma natukene tahaksin ikkagi plaane teha ja selgust, siis olen aru saanud, et elu loksutab tihti ise asju paika. Ja täpselt sinna, kus vaja.

Eelkoolis käib Robin Reaalkoolis. Ja kui keegi mu käest veel küsib, et kas sellepärast, et ma just eliiiiiitkoooooli oma lapse tahan kindlasti jõuga suruda, siis.. õhhh..
Kes mind vähegi rohkem teab, see teab ka seda, et ma pole kunagi pidanud eliitkooli vajalikuks. Ma olen alati arvanud, et on lapsi kellele need sobivad ja Robin lihtsalt pigem ei ole üks neist lastest. Kuid elu ikka ju õpetab palju ning meie lasteaiast on seal paljude õed-vennad ees ning mida rohkem ma selle kohta kuulasin seda huvitavam see tundus. Kui oli aeg eelkooli valida, siis kaalusime Raidoga mitmeid ja kuna Rocca al Mare oli juba täis, kui meie end avastasime, siis väga palju variante enam ei olnudki. Kirjutasin paljud eelkoolid läbi, sest tahtsin teada, kas Robin lubatakse panna ”vanemate” rühma. Ehk kuigi ta oli septembris veel 5, kas ta võib minna 6-aastaste klassi. Kõikjalt öeldi ei 🙂 Peale Reaalkooli, kes kirjutas: teie laps, teie ise tunnete teda kõige paremini ning teate, kuidas võiks proovida. Oh, see vastus oli nii värskendav ja õige! Otsusasimegi oodata, kui registeerimine algab ja siis vaadata. Saime kohe jaole, panime Robini kirja ning nii ta nüüd seal käibki.

Reaalkooli eelkooli puhul sai määravaks veel üks väga oluline asi – see on minu kontorile lähedal. Kuna eelkool on keset päeva, siis on see jälle natukene lisasõitu. Praegu saan ma nii teha, et eelkooli päeval ma ei lähe hommikul kontorisse vaid alles lõunaks ning siis viin enne Robini ära. Ka järgi minna on sealt mul mõnus, sest tegelikult ma ei peagi autoga minema, vaid saan jalutada. Kui me seal niimoodi jalutame, siis ma mõtlen küll, et päris mõnus oleks, kui Robin käiks kesklinnas koolis ja saaks peale koolipäeva minu juurde ise tulla näiteks.. Samas ma ei taha üldse teda kuskile katsetele viia. Reaali katsed on osa eelkoolist ja seda ei serveerita neile ka, nii et oioioi, nüüd on hullllult raske test! See on tehtud selliseks osaks koolipäevast ja ma arvan, et Robin ei saa isegi aru, et see midagi väga erilist nüüd on.

Mõned koolid on aga veel, kuhu me Robini panna tahaksime. Meie piirkonna poolt määratud kooliks on Pääsküla ja kuigi ma kuulen selle kohta palju positiivset, siis see kahjuks meie enda top5 valikusse ei kuulu. Mul on hea meel, et kool saab aga uue kuue ning kuuldavasti ka juhtkond on vahetunud! Olen kindel, et õigete inimeste abil saab sellest koolist üks väga mõnus ja lahe koht, kuid ma ise pelgan natukene selliseid koole, kus alles nullist alustatakse. Seepärast on välistatud ka huvitavad mitmekeelsed koolid ja Emily koolid ning igasugused muud lahedad kohad. Õnneks on meil Nõmmel aga väga mitu vahvat kooli ja ma usun, et ÕIGEL ajal leiame me ka ÕIGE kooli 🙂 Minu jaoks on oluline, et Robinil oleks hea õpetaja ja mõnusad kaaslased, ta tunneks end hästi ning leiaks sõpru.

Kas Robin on kooliks piisavalt ettevalmistunud ma ei oska küll öelda. Ma ei tea täpselt isegi, mida kooli minevalt lapselt hinnatakse ja ma ei plaani ka end kurssi viia ausalt öeldes.. Mu laps on hea südamega, nutikas, tubli ja tragi. Ta oskab natukene lugeda, natukene kirjutada, minu meelest päris kenasti arvutada, armastab loogika ülesandeid ja loodust puudutavaid teemasid. Robin saab ise poes käidud, teab kuidas sõbra juurde minna, oskab oma telefoniga vajalikele inimestele helistada, tunneb PEAAEGU kella ehk teab täistunde ja pooltunde aga kõik vahepealne on veel natukene keeruline 🙂 Ma usun, et ta saab piisavalt tähelepanu, lasteaias tehakse ka kooliks ettevalmistust ning eelkoolis talle väga-väga meeldib.. kuidagi muud moodi ma talle kätel kõndimist ei plaani õpetama hakata 🙂

Iseloomult on Robin hea südamega, tundlik ja kangekaelne. Tahab palju ikka meie tähelepanu, kuigi on pigem ikkagi iseseisev laps. Ta on asjalik ja naljakas. Kui meid pikemalt kodus pole õhtuti, siis hakkab silmi pööritama ja plärtsuma nagu ma seda nimetan. Ehk käitub nagu selline puberteet, kes solvub või turtsub. Jube tüütu aga siis tuleb jälle ta maha istuma panna ja korra pragada ja siis rahulikult rääkida ning siis lihtsalt midagi koos teha ja see läheb mööda. Jube suur targutaja on ta muidugi küll ja kuigi ma olen 10000 korda osasi asju palunud mitte teha, siis talle ikka nagu ei jää meelde. Näiteks:
* ära sega vahele teiste jutule
* ära sega kui emme-issi räägivad telefoniga
* ära pane oma riideid laua peale
* palun istu tooli peal ilusti
* ära pühi suud varrukasse
* ole kannatlik
Aga ma kuskilt lugesin, et umbes 7-aastaselt nad suudavad meelde jätta mõned asjad, mida neile on umbes 10 000 korda öeldud, nii et.. veel on aega!

Nädalas korra käib Robin ujumas ja see talle väga meeldib. Ma arvan, et ta on täitsa hea kala. Hüppab saltoga vette ja sukeldub ja keerutab ja hüppab. Ujuda oskab ta juba nüüd pikemat aega täitsa ise ning sukeldumises teeb meile Raidoga vääääga pikka puuga ära. Ta tahab väga minna veel trenni aga see on nii keeruline.. Eks ta nüüd ÜKE-sse ilmselt läheb aga praegu ta veel ei tohi – ta oli viimati üsna ebameeldivas viirushaiguses millest taastumine on natukene pikem ja mõned nädalad ta veel ei tohi väga suure hooga hüpata. Tegelikult see teda muidugi ei takista ja seda kirjutades tuleb mulle ka meelde, et me käisime ju täna Spot of Tallinnas ja ta hüppas seal svammimerre vähemalt 10 korda.. #aastaema?

Kuid tegelikult tuleks ilmselt talle sobiv trenn leida küll, sest energiat tal on ja ta on väga tubli tegelikult ka – jaksab joosta, hüpata, ronida. Ilmselt ta sinna pallimängude kanti kipub tulevikus ikka minema aga me talle midagi suruma ei plaani hakata. Jube lahe oleks, kui ta tantsida oskaks aga tundub, et tal on ikka ka piisavalt suur elevant kõrvale astunud, nii et teda see minu plaan eriti ei huvita. Raido arust on ju ainus pallimäng korvpall ja Robinile õnneks tegelikult see ka meeldib. Samas tundub mulle endale, et ta on jalkast palju suuremas vaimustuses, nii et sellepärast pallimängud olekski hea – siis näeks mille vastu tal suurem huvi ikkagi tekib. Trennid ilmselt jäävad meil ikka Audentesesse, sest tundub, et kõik tuttavad on sinna treeneriks sattunud ja palju kergem on last siis ju jätta.

Sünnipäevaks küsis Robin sel aastal pooltelt külalistelt raha. Mina olin nõus. No kohe väga nõus. Meil ei ole vaja enam legosid, väiksemaid mänguasju või lauamänge. Robin mängib konkreetselt väga väheste asjadega ja tal on plaan koguda raha mootorratta jaoks. Minu arust on palju parem koguda raha millegi suurema jaoks, kui saada kokku 15 mänguasja, millest on rõõmu vaid paariks nädalaks. Kui vaja kingin ka ise lastele raha ja ei näe selles üldse mitte midagi imelikku. Robin ostis enda raha eest endale mootoriga nerfi ning ülejäänud läks kassasse ootama. Kuna jõulud on nagunii lähedal ja ma teadsin, et Jõuluvana raha tuua ei saa, siis lahedaid asju saab ta nagunii juba mõne kuu pärast 🙂

Kurb on see, et Robin hakkab kaotama usku Jõuluvanasse, sest paljud sõbrad ütlevad, et emmed on ise päkapikud ja issid jõuluvanad. Mina ikka üritan veel, et ta natukene usuks. Ma tean, et see on ju tegelikult vale aga.. natukene peab maagiat ikka olema! Hambahaldjast, pühadejänest, halloweeni ja muid tegelasi meil kodus küll pole aga.. las päkapikud ikka olla! Ma tean, et varsti tuleb sel teemal nagunii pikemalt vestelda ja talle kõike selgitada, kuid veel sel aastal ma tahan näha sära tema silmades, kui ”päkapikk” ta mõnele kirjale vastab. Eelmistel aastal kirjutas päkapikk iga päev talle ühe väikese kirja ka ning see aitas väga hästi! Selle kirjaga sai natukene kohe südametunnistusele koputada ja kiita või hoopis mõtlema panna, kui vaja. Sel aastal plaanin kirjad niimoodi lihtsalt kirjutada, et ta ise saaks need kokku lugeda.

Praegu magab aga Robin sügavat und ja homme läheb ta ühe uue sõbra juurde pooleks päevaks külla. Kell 20 pandi juba asjad kokku ja ootama, nii et tundub, et elevus on suur. Ses suhtes on mul hea meel, et kuigi vahel Robin eputab ja häbeneb ning pelgab, siis üldiselt leiab ta ikkagi sõpru pigem kiiresti ja on seltsiv tegelane. Ma arvan, et nii on lihtsalt elus kergem, sest.. vaadake või mind ennast 😉

Mu elu on komöödia

Sain töölt sünnipäeva kingituseks piletid Ugala etendusele Emadepäev. Käisime eile seda Raidoga vaatamas ja tõesti hea etendus oli. Seal sai naerda, sai nutta, sai mõelda. Teemad olid aktuaalsed ja tõsised, vahel väga naljakad, kuid alati õiged. Kohe aru saada, et lavastaja ja näitlejadki teavad millest nad räägivad.

Täna hommikul tuli see etendus mulle nii ehedalt ette, sest palju asju sealt etendusest, olid nii sarnased mu päris elule. Tundub tõesti, et kuigi paljudes asjades (nohu, RPA, keisrilõige, lapsehoidjad) ei leia emad ühist keelt, siis on ikkagi hetki, mis korduvad vist tõesti igas kodus. Minu tänane hommik võiks ilmselt olla üks neist..

Kuulen Henri häält tema voodist.
”Emme, mu voodi on katki, issi teeb selle korda”
Teen silmad lahti ja vaatan, et Hentsu istub voodis ja jutustab. Tõesti, ta voodil on üks asi lahti ja lubasin, et issi teeb selle korda. Proovin ringutada, kui näen, et Henri jookseb juba voodist välja, lööb pauguga ukse lahti ja hakkab teises toas karjuma.
”Robiiin teeegi mulle midagiiiiiiiiiii”
Oeh. Vaatan kella. 8:50. FAAAAAK, me magasime sisse. Tõusen püsti, hüüan üle õla, et Raido ka tõuseks ja jooksen elutuppa, kus Henri selgitab, et Robin tegi talle MIDAGI ja Robin selgitab, et ta lihtsalt proovis teda hästi tasakesi kõdistada. Robini nägu aga ütleb, et võib olla see kõdistamine oli rohkem nagu näpuga torkimine. Küsin selle kohta ning siis hakkab Robin karjuma, et ta ei ole midagiiii teinud ja Henri karjub kõrvale ikka, et Robin tegi ikka küll. Otsustan loobuda, sest mina seda karjumise võistlust ei võida nagunii ja proovin parem meid kõiki riidesse saada.

Kuna hommikusöögid on lasteaias kell 9, siis on selge, et lasteaias nad süüa ei jõua. Mul on aga kiire ja ei jõua putru teha. Robin on rõõmus, kui luban tal helbeid süüa ja Raido aitab tal kausi otsida. Henri karjub ikka, et tema ei taha mingeid helbeid, ta ei taha lasteaeda, ta ei taha tiigriga särki ja kus tema tekikene on. Raido toob tekikese, mina rahustan Henrit ja Robin proovib selle keskel süüa ja rääkida, mis nad eile sünnipäeval tegid.
”Jajaaa, kallis, lahe, et teil tore oli aga emmel praegu on veits kiire”
Henri ikka jaurab, ei ole nõus enda riideid vahetama ja samal ajal Robin naerab, sest Henri vastab igale küsimusele eitavalt.
”Kas sa süüa tahad?”
EI
”Kas sa sülle tahad?”
EI
”Kas sa riidesse tahad panna?”
Ei
”Aga peab panema, nii et tule nüüd ja lähme paneme riidesse”
EIIIII ja kisa selle üle, kuidas ta ju tegelikult ikka tahab sülle! Pakun talle ikka veel süüa, sest tean, et tegelikult tal on ju kõht natukene tühi.

Robin ei saa kausist helbeid kätte ja keegi ei aita. Kujutage ette, keegi ei aitagi kuue aastast söömisel, oh seda vaesekest. Ütlen, et kui kätte ei saa, jääb söömata ja ongi kõik. Võtab härjal sarvist, paneb lusika ära ja joob otse kausist oma helbed ja piima ära. Noh, mure lahendatud aga etiketi pärast muretseme mõni teine homme. Kupatan Robini riidesse panema aga tal ei olegi veel midagi selga panna, sest ma ei suuda leida sellele lapsele lihtsalt ühesuguseid sokke. Suva, lähevad erinevad, kuid sarnased aga vähemalt puhtad. Pesu peaks pesema.. Aga vahepeal pakun Henrile veel süüa millest ta julgelt keeldub.

Henri jookseb poolpaljalt ringi, mängib ja jutustab ning on heas tujus, kuni tuleb ikka ema, kes üritab teda riidesse panna. ”Eii taha lasteaedaaaaa”. No paha lugu küll, elu on selline. Ise on lasteaias kõige rõõmsam kutt, laulab ja mängib. Õnneks mind sellised ”ei taha lasteaeda” jutud enam eriti rivist välja ei löö, sest ma tunnen jonni ja kurbuse suhteliselt hästi ikka ära. Panen Henri riidesse, selgitades 10 korda, et paaluuuun ole paigal. Teise käega üritan Robinile sokke jalga panna, sest IKKA VEEL ta väidetavalt ”ei oska”. Ma saan aru, osa sokke ongi vastikud kuidagi aga no jumaaala eeeest laps, mine otsi siis ise teised sokid. Robin itsitab ja pusib, vahepeal vihastab ja plärtsub, siis naerab multika üle ja ohib, et ta ei sokke jalga. No keskendu siis neile kuradi sokkidele, mitte multikale! Telekas kinni, hopp sokid jalga ja palun proovi nüüd hakkama saada.

Mõlemad lapsed riides ja ise.. paljas. Kurat. Leian teksad ja maika, puhta pesu hunnikust kampsuni, mis on vist nats niiskena sinna lennanud aga vähemalt on puhas. Ilmselt.. Kahe minuti asemel minutiline kiire hambapesu ja tundub, et võime hakata üleriideid selgema panema. Jumal tänatud!
”Henri ka tahab helbeid süüa!”
Oi ei.
”Henri, emme pakkus Sulle enne mitu korda süüa, nüüd on juba kiire ja sööd lasteaias midagi.”
”HENRII KAAA TAHAB HELBEID SÜÜÜAAA!!!”
”Emmeeee, need sokid on ebamugavad!!!!”
Aahhh, fakit, täna lähen ostan sellele lapsele 37 suuruse sokid ja kandku ainult neid.

Peale selgitamist, et elu on selline, karm aga õiglane ning süüa tuleb nüüd lasteaias küsida, on peaaegu kõik riides. Henri keeldub oma uut sooja mütsi pähe panemast ja Robin tahaks JUST TÄPSELT sellist mütsi ning miks talle sellist ei ostetud. Pane siis see Henri müts pähe, kui sa tahad, sest tema kindlalt seda ju ei taha! Henri läheb lasteaeda oma vana ja õhukese mütsiga ning Robin läheb lasteaeda.. ka oma vana mütsida. Sest jumala eest, ma ei pane mingit titemütsi pähe juuu..

Kui me Henriga minu autos olema ja teised on teises autos, siis mõtlen, et tegelikult oli see väga hea hommik. Keegi ei nutnud nii lohutamatult ning kõik said riidesse. Lasteaias Henri küll väidab, et talle ei meeldi seal ja talle ei meeldi need tädid ja talle ei meeldi need lapsed, kuid olen kindel, et see on alatu laim. Ise tuleb iga õhtu koju ja laulab sepapoiste laulu, mida lasteaias õpetatakse.. Robin oli aga lasteaeda jõudes täiesti endast väljas olnud, sest tema aasta ema unustas öelda, et täna on ekskursioonile minek ja lasteaias enne süüa ei jõua, sest me sisse magasime. Tema nimelt olevat just täna tahtnud lasteaias süüa. Iga hommik kuulen kodus, kuidas ta ei taha lasteaias süüa aga juuuuuuustttt täna tal oli tegelikult selle toidu isu. Tahaksin öelda, et vaene õpetaja, kes seda jonni pidi lohutama jääma aga tean, et meie õpetajad ütlevad selle peale konkreetselt, et shake it off ja elu läheb edasi.

Mõistan aga Robinit tegelikult küll, sest talle lihtsalt ei meeldi ootamatused. Ta tahab teada, mis toimub. Tal on peas plaan. Nagu ka tema emal. Nagu ka aga tema ema, peab Robini vaikselt õppima, et elus ei lähe asjad plaani järgi. Ja sest pole ka hullu. Peaasi, et lõpptulemus hea oleks.

160529-KK422

Sügis

Hommikul tööle sõites avastasin, et kõik lehed on niiii kollased. KUI ilus! Päike paistis, taevas oli tumetumesinine ja siis hakkas vihma sadama. Eesti ilm, pakub kogu aeg pidevat meelelahutust 🙂

Aasta aega tagasi kirjutasin ma postituse, millal minust luuser sai ja nüüd seda lugedes tuli suur muie näole. Kui palju võib aastaga muutuda? Oi, kui väga palju!

Ma arvan, et viimane aasta on olnud minu elu kõige õpetlikum aasta. Samas võib olla ka, nii et ma mõtlen seda igal aastal. See ei ole muidugi halb, sest vähemalt ongi iga aasta näha siis progressi ja edasiminekut. Selles viimases postituses otsisin ma veel väga seda OMA asja, oma kirge, oma rõõmu ja asja, mis paneks silmad särama. Nii ootamatult ma leidsingi selle täiesti tühjast kohast. Mu armas Karin oleks nii õnnelik, et ma ütlen, et ehk tõesti annab universum Sulle seda, mida Sa küsid. Ma ei ole kindel, kas ma alati usun selliseid asju aga tundub, et aina rohkem on minu ümber inimesi, kes seda usuvad ja ka mulle tõestavad.

Ametlikult on minu e-mailide lõpus kirjas brändijuht. See on päris uhke sõna ja tegelikult võib öelda, et ka üsna täpne. Ma just eile mõtlesin selle peale, et minu töös kõige suurem osa on ja seda oli raske välja mõelda. Minu päevad on täis paljude e-kirjade kirjutamist, hästi palju suhtlemist klientidega ja edasimüüjatega, lisaks erinevate pakkumiste arutamist ja koos teistega lahedate ideede genereerimist. Infovahetus on meil tõsiselt aktiivne ja võib öelda, et kui alguses oli meilboksis päeval kirju 5-10, siis praegu pigem 75-100. Kuidagi märkamatult on sellest aga saanud nii normaalne osa elust, et enam ei panegi seda tähele. Minusuguse enne mitte kontoritööd teinud inimese jaoks oli ju naljakas hakata äkki vastama kirjadele, proovida olla viisakas ja normaalne ning käituda nagu täiskasvanud inimene. Minu õnn on, et ma sattusin tööperre, kus teised õnneks ka vahepeal käituda ei oska. Kui palju rõõmu võib olla kohatust naljast või suvalisest trükiveast! Ja nalja peab saama. See on nii oluline, et tööl saaks nalja, oleks rõõmu ja elu ning tunneksid end hästi.

280617_48-nett

Üle väga pika aja tunnen ma end hästi. Nii oma kehas, kui vaimus, kui nii võib öelda. Ma arvan, et lõpuks hakkan ma leidma oma kohta ja see on mulle alati oluline olnud. Kunagi aastaid tagasi olen ma lausa bloginud teemal, et ma ei taha olla ainult ema. Ma tahan olla ka kõike muud, mis minu südame naerma paneb. Ma tahan olla sõbranna, abikaasa, kolleeg.. Ma tahan neid kõiki olla ja ma tahan neid kõiki hästi olla. Vahel on mul enda pärast piinlik, kui olen unustanud mõne sõbrannaga mitu päeva rääkida või pole küsinud kuidas kellelegi läheb. Mul on hea meel, et päris inimesed mõistavad ja on olemas. Proovin ka ise alati seda pakkuda – olla olemas, kui vaja.

Viimane aasta, nagu ma ütlesin, on palju õpetanud. Olen saanud kinnitust ikka sellele, et inimesed Sinu ümber on kõige olulisemad. Olen alati rääkinud, et me saime sõprade lotos jackpoti ja nii arvan ma siiani. Mulle tundub, et minu ümber koonduvad ainult head, soojad ja armsad inimesed, kellega mina saan olla mina ise ning nemad saavad olla nemad ise. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma tahan olla mina ise. Ma tahan kanda ketse, käia meigita, teha natukene kohatuid nalju, olla aus ja vahetu, vahel natukene konkreetne aga tegelikult ikkagi hästi haavatav. Ma ei taha teeselda ja see on hästi hea tunne. Ma tean, et nii paljud blogijad ja tänapäeva instagrammerid (uus sõna, jep) tunnevad, et nad peavad olema täiuslikud ja sellest on nii kahju. Ei pea olema, ainult õnnelik peab olema.

Vahel ma mõtlen, et ma ei ole õnnelik. Vahel ma ei suuda leida asju, mis mind õnnelikuks teevad ja kõik tundub paha. Vahel on hästi raske. Tegelikult on liiga tihti raske erinevatel põhjustel, kuid nii palju on ikka mille eest tänulik olla. Olulise unustamine on nii ebameeldiv, kuid kahtlustan, et vahel paratamatu meie tänapäevases elutempos. Õnneks kipub nii olema, et just vajalikul hetkel koputab reaalsus, tänutunne ja normaalsus õlale ning palub Sul end kokku võtta. Vahel tuleb nutt ära nutta, viha välja karjuda, kurbust välja kurvastada ja edasi minna.

Olen teinud avastuse, et olen nii paljudes asjades nii ebakindel. Ma ei tea mitu korda mulle on öeldud, et ma tundun alati nii enesekindel. Paljus tegelikult olengi aga nii paljus üldse mitte. Palju analüüsimist on kulunud sellele miks nii on või miks ma naa tunnen ning hea on öelda, et suurem osa asjadele suudan ma põhjuse välja mõelda. Enda tegude ja tunnete analüüsimine on huvitav ja vajalik oskus. Kui oskaks nüüd veel end ka kõrvalt näha, oleks elu vast tore. Ja siin pean ma silmas seda, et oleks ometigi kõigil meil oskus näha kõrvalt just enda häid külgi, mitte halbu! Kuid ega kõike ei saa oma elu esimese 29 aastaga õppida, midagi peab tulevikku ka jääma!

Sest tõesti, ma sain ju 29 vahepeal! Sel päeval tulime me just perega reisilt ja kiirustasime tööle. Kass pissis vannitoa põrandale ja vanni ning ma koristasin seda. Koogitüki tõi Raido Mimosast ja kell 22 magasime me vist kõik koos lastega. Järgmisel päeval oli meil Lineaga Naistesaate lindistus ja me käisime restoranis ja kontsertil. Ma ise mõtlesin sel päeval, et see sünnipäeva päev ja uue aasta esimene päev võtsid mu elu nii hästi kokku: palju nalja ja naeru pere ja töökaaslaste seltsis, hästi palju jooksmist, siblimist, kodus hoopealt koristamist ja söögitegemist, natukene laste kõdistamist, nende imetlemist ning rampväsinuna voodisse vajumist. Ei ole üldse paha elu, ma ütleks.

Processed with VSCO with hb2 preset

Meie argipäevad mööduvad nii kiirelt. Robin ja Henri käivad lasteaias, mõlemale meeldib seal. Kui meil on pikemad päevad, siis on lapsehoidja meil abis, võtab lapsed ise ja on nendega kodus aga kui vähegi võimalik, siis kiirustame ise töölt lasteaeda ja siis koju. Õhtud lähevad kiiresti. Proovin koju jõudes tööd mitte teha, et saaksime koos süüa, puhata, rääkida. Uskumatu, kui palju mu lapsed räägivad.. Ei tea kellesse nad küll on? Poisid toimetavad koos üsna palju aga väga tihti kraaklevad katkise vildika või puruks läinud paberi pärast. Vaatan neid ja mõtlen, et kui õnnelikud nad ikka on, et nad teineteisel on. Vahel nad saavad ka ise sellest aru. Siis Henri paitab Robini pead ja Robin pakub Henrile oma asju ning lohutab teda. Nad on mõlemad juba nii suured, et elu koos nendega muutub aina.. kergemaks. See tundub tegelikult vale sõna, sest ega varem ka üleliia raske ei olnud, kuid mulle meeldib, et Henriga saab ka vaikselt arutleda ja kokkuleppeid teha. Ta on hästi huvitav tegelane ja kui vahel on nad Robiniga nii sarnased, siis teine hetk on nagu öö ja päev 🙂

Robinist ei hakka ma üldse rääkimagi, sest tema saab ÜLEHOMME 6 aastaseks ja see tekitab minus lihtsalt nii palju emotsioone, et ma pean natukene neid veel läbi mõtlema enne, kui saan need kirja panna..

260817_27_nett

Lapsed, elu, töö, kuhu kurat suvi jäi?

Ma tahan näha inimest, kes sel suvel ei oleks küsinud, et MILLAL soojaks läheb? Tegelikult on patt vinguda, sest vahepeal on ju soe olnud küll aga meie arusaam soojast on lihtsalt muutunud. 5 aastat tagasi oli suvel 28 kraadi ja see oli soe. Praegu on 21 ja see on soe. Tuleb ajaga kaasas käia, inimesed! Selge on see, et nii valge kui sel suvel, pole ma kunagi olnud. Samas pole mul olnud ka sellist tööd täis suve..

Suvi algas ootamatult. Äkki oli juba meil uus lapsehoidja, Robinil sai lasteaed läbi ja kõik toimus kuidagi kiiresti. Uue lapsehoidjaga kohanes Henri suhteliselt kohe aga ega selles ma kahelnudki. Robin oli nagu Robin ikka – nägi, et tegu on hea ja armsa inimesega ja otsustas, et see tähendab talle vabadust. Õnneks tegelikult ei juhtunudki sellest vabadusest, mida hullu, sest Robin sai VÄGA suureks kuidagi selle suvega. Terve juuli hängis ta ringi oma sõpradega, kelle ta ise maja ümber leidis. Naabripoisiga olid nad lahutamatud ja hommikul 9:30 mindi õue ja kell 21 tuldi koju. Jajah, ma tean, paljud ei lubaks ja ta on alles 5. Mina seda nii ei näinud. Vanuse poolest on Robin tõesti 5 aga ta on iseseisev laps. Muidugi ei jäta me teda ööseks üksi koju ja isegi päevaks päriselt mitte, kuid usun, et varsti on ta selleks valmis küll. Kõik need lapsed, no nii iseloomud, et ärgem hakakem siin üldistama. Mul oli hea meel, et Robin leidis endale ise sõbrad. Naabrilapsed on natukene vanemad ja kuigi ma arvan, et nende ema ja minu kasvatuslikud vaated pole 100% samad, siis üldjoontes on kõik sujunud hästi. Nii hästi, et mitmel korral suvel helistas Robin mulle, et kuule, ma ei tahaks täna koju tulla, tahaks sõbra poole ööseks minna. Esimene kord keelasin. Ausalt öeldes vist lihtsalt nagu harjumusest, et ei, kuhu, mis ei ole vaja, ärme nüüd hakka. Aga siis enam ei keelanud. Teise lapse ema ju lubas ja suvi on, las laps olla. Kuna Robinil on telefon ka, siis ta saab alati helistada, kui midagi on ja noh, ta on kõrvalmajas. Reaalselt 30 sekundit on naabrite rõduukseni vist meie välisuksest. Telefon muide on Robinil nuppudega ja 10 eurot väärt aga ajab asja ilusti ära. Robin on seda paar korda küll ära kaotanud aga alati on tagasi toodud või üles leitud. Ära kadumises ei saa süüdistada Robinit, vaid natukene ka mind – tal pole nimelt häid pükse kuhu taskusse see sobiks ja mis lukuga oleks. Samas kaela ta seda ei pane ja õige ka – rulapargis jääks täitsa ette ju.

Suvel juhtus ka, nii et Robin jäi esimest korda üksinda koju. Noh, see on ka selline naljakas väljend nüüd, et tegelikult naabripoiss oli ka meil ja tema ema oli ka lähedal aga siiski, meid ei olnud ja Robin oli nii öelda kodus. Said hakkama ilusti, uksed olid lukus ja toas oli kord, vaatasid multikat. Naabripoisi ema muidugi hoidis ka tegelikult ju silma peal aga alustuseks see paar tundi oli ma arvan piisav ka. Ka käis Robin ISE poes. Ise ehk koos naabripoisi ja tema õega ja mõni kord ka nende emaga. Paar korda juhtus ka, nii et naabripoisiga kahekesi. Kas ma kartsin? Jep. Kas ma usaldasin Robinit, et ta on tubli? Jep. Kuna naabrilapsed on koolilapsed, siis nemad tegelikult liiklevadki ise ja nad väga kiiresti võtsid Robini ka omaks. Muidu siin maja ümber ma pidevalt kuulen, et mis nad korraldavad ja kuidas nad käituvad. Oi, lollusi teevad muidugi ka aga ÜLDISELT nad siiski said hästi hakkama. Kuna naabrilaste ema on ka väiksema lapsega veel kodune, siis tegelikult tal on hästi mõnus selline ”süsteem”, et ta otseselt oma lastega kogu aeg koos ei ole aga pidevalt on piisavalt lähedal, et silm on ikkagi peal. Mulle ka sobib, sest mina kahjuks ise olen ikkagi ju päeval tööl. Lapsehoidja ka muidugi vaatab alati Robinit aga ehk saate aru küll – kellegi silm on lastel kogu aeg peal, samas on neil vabadust ja iseseisvust.

Augustist hakkas aga Robinil lasteaed ja harjutame teda vaikselt sinna. Naabrid on praegu tükk aega kuskil ära ka, nii et ongi hea. Juulis vahepeal käis Robin ühes väiksemas koduhoius paar päeva meisterdamas ja talle nagu väga meeldis aga mingi hetk enam ei tahtnud minna. Ka käis Robin 3 päeva laagris ja sel aastal, nii et ta ei tundnud sealt kedagi. Ütleme ausalt – läks ikkagi natukene õnnetult, sest ta tundis end kõrvale jäetuna. Samas selles mõttes sai jällegi hakkama, et leidis ikka endale sõpru ja tegevust ka aga kuna oli kõige noorem, siis hästi lihtsalt ei sobinud kampa. Hirmu aga ei tekkinud ja uuesti tahaks minna küll. Ta ütles, et kui tunneb õpetajaid või mõnda last, siis ei kardaks midagi. Praegu tal on võimalus minna Audentese laagrisse aga ei teagi, kuidas sellega teha. Ma ise arvan vist, et poleks see suvi enam vaja aga ta ise sooviks minna. See tuletabki meelde, et me pole Raidoga jõudnud seda väga arutada rohkem..

Nii see suvi ja elu ongi, ausalt. Mina tulen, Raido läheb, Raido tuleb, mina lähen, kõik neljakesi kodus ja elu ja möll ja kisa ja kära. Näiteks täna ma koristasin, Raido käis korraks tööl ja poisid kaklesid. No võib olla mürasid aga igal juhul lõppes see sellega, et Robin sai emos täna oma esimese õmbluse. Muidugi PÄHE! Teate, kui palju jookseb peast verd.. PALJU! Sein oli verine, põrand, Robini riided, rätik.. Õnneks oli tegu õnneliku müramisega ja kaks poega.. Ega see saanudki vist tulemata jääda, kui aus olla.

Muidu on kõik läinud kuidagi niii kiiresti. Vahepeal sai Henri kaks, siis käisime meie Raido ja minu töökaaslastega Hiiumaal, korra käisime Naissaarel, Lottemaal, Robin oli vanaisa juures, Henri käis Saaremaal, palju oleme olnud maal ja sõprade hoovides, häbitult vähe on aga saanud olla rannas. Eelmisel nädalal paar päeva käisime Männikul ja see oli tegelikult nii mõnus. Lastele meeldis ja mulle ka. Mul oli paar vaba päeva ja kuigi lapsed natukene ajasid mu hulluks, sest neil on kogu aeg nii palju energiat, siis väga tore oli siiski. Loodan, et õnnestub ikka augustis ka niimoodi natukene lihtsalt OLLA. See nädalavahetus oleme küll lihtsalt olnud – me käisime Robiniga Paju villas kahekesi söömas ja kinos, Raido ja Henri käisid ujumas, Ilona pere käis külas, sõime kooki ja ma olen vahelduva eduga koristanud.. Teised proovivad FBs tööasju teha aga ma ei vasta neile. Natukene pean end selleks sundima aga ma lubasin endale, et aju vajab tegelikult väljalülitamist.

Tööl läheb kiirelt ja ei saa arugi, millal päev algab ja lõppeb. Kogu aeg tahaks kauem tööl olla ja ära tulles jääb nii palju teha. Ree peale tagasi vist enam ei saa mitte kunagi aga see ongi sellise väikeettevõtte asi vist. Kõik teeme kõike ja natukene rohkem, iga üks annab oma parima ja vahepeal laguneb korraks kõik koost, et saaks natukene jälle selgust ja uusi ideid. Absoluutselt ei saa kurta, et meil oleks igav vähemalt, pigem kogu aeg vastupidi. Tundub muidugi imelik mõelda, et olen tööl käinud päriselt juba 9 kuud, sest mulle tundus, et ma suhteliselt eile alustasin. Aga kuna koguaeg tõesti ongi selline tamp taga, siin mis siin imestada.

Henri sai vahepeal 2! USKUMATU! Ta on niiii tubli ja asjalik ja väike kratt, te ei kujuta keegi ette ka. Ta räägib palju, juba ammu ikka lausetega, sööb kenasti, on täiega tugev, sõidab rattaga ja tõukerattaga, tahab palju kaisus olla, jonnib, sest tal ei lubata bokseritega õue minna.. Noh, teeb kõike, mida kahene tegema peab. Homsest läheb ta päevahoidu proovipäevale ja ma ei kahtle üldse, et ta hakkama ei saa. See laps on lihtsalt nii chill tegelikult, et kui temaga vähegi tegeleda, siis ta on kohe õnnelik. Vaikselt mõtleme, et peaks ta äkki Robini tuppa magama kolima, samas ma nagu otsest vajadust sellele ei näe, sest ta meid kuidagi magamistoas ka ei sega. Henri magab üldiselt hästi, päevauned kipuvad lausa liiga pikaks minema ja hommikuti magab 8-9ni. Oleme kõik tegelikult veel suvises graafikus ka aga vaikselt proovime end ümber häälestada.

Kuna Henri hakkab päevahoius käima, siis eraldi mingisugusesse huviringi temaga küll minema ei hakka. Ta on 2, sellest piisab seal. Juntsu on tore ja armas, seal tehakse piisavalt tegevusi ja kodus on koguaeg nagunii üks suur trall. Robin see eest alustab sügisest Reaalkooli eelkoolis ja jätab ujumisega. Ta ise tahab muidugi ühte trenni veel minna aga ma ise pole kindel, kas nii palju on vaja. Samas on ta seni tõestanud, et tal energiat jagub piisavalt, nii et ehk katsetame. Eelkool ei tähenda, et ta läheb järgmine sügis kooli – eelkool oli lihtsalt loogiline samm, sest tema lasteaiast peaaegu kõik lähevad eelkooli. Arenguvestlusel pidasime õpetajatega nõu ja nemadki ütlesid, et proovime. Robin on hea peaga poiss, ma ise arvan, et ta ainult ei püsi piisavalt paigal. Samas – las proovib! Alati saab ära tulla, kui pole valmis või ei sobi. Talle endale ma seda muidugi nii serveerinud pole, sest, ta on siiski hea peaga poiss 😉

Ahaa, miks Reaalkool? See on hea kool ja see on minu tööle lähedal – nii ei ole eraldi liiga palju sõitmist ja loksutamist. See ei tähenda üldse, et see oleks nüüd eesmärk, et Robin PEAB saama sinna kooli sisse. Üldse mitte. Samas, kui saab, siis lahe 🙂 Kui ei saa, siis ikka mitu kooli on silmapiiril veel. Kõige olulisem – leida kool, kus Robinil oleks hea käia ja mis teeks Robini õnnelikuks. Reaalkooli eelkoolis on ka mitu lasteaiakaaslast aga nad on teistel päevadel. Robin ise ootab seda, mina nagu ikka, natukene kardan. Aga ainult natukene 🙂

Kuna Henril hakkab esimene hoiuaasta, siis olen valmis paljudeks nohudeks ja köhadeks. Kuna meie lapsehoidja läheb Tartusse kooli, siis me veel vaatame täpselt, mis saab. On lootust, et meil varem väga palju abis olnud lapsehoidja, tuleb vahel ikka appi ja päästab päeva, kuid üldiselt on ka meil endal Raidoga see vabadus oma graafikut ise sättida. Mitte, et meil muidugi selle jaoks aega oleks aga KÕIKE saab, kui hästi tahta. Ja lapsed on meie mõlema kontorisse nagunii oodatud, nii et küll saame hakkama. Robinit kaasa võtta on väga mõnus, ta toimetab nii palju omaette. Henril on jalad, mis teda kannavad kohtadesse kus vaja ei ole.. Kuid ta on ju nii nunnu 🙂

Millal ma suureks sain? Ma olin alles ise 18.. Noh, hinges ikka 😉

Miks ma lasen oma lastel kukkuda

Meil tuli sõbrannaga jutuks meie enda lapsepõlv ja see kuidas lapsed õpivad. Olen sellele viimasel ajal kuidagi väga palju mõelnud, sest hiljuti levis Facebookis pilt nende poppide spinnerite kohta. Keegi väikene õnnetu oli enda pisikesed sõrmed toppinud sinna spinneri auku ja need olid läinud seal korralikult paiste. Vaatepilt oli õnnetu ja kurb. Mind aga tegelikult natukene jäi see kogu asi kriipima, sest mulle tundub, et niimoodi võiksime me peaaegu kõik asjad ära keelata. Iga asjaga võib juhtuda õnnetus, võib minna valesti, võib keegi haiget saada. Alles mõni aeg tagasi oli väga populaarne ”tark plastiliin” kellelegi kodus põlema läinud, sest laps vist pani selle radikale. Väga koledasti oleks võinud see lugu lõppeda. Kas seepärast tuleks aga see toode ära keelata? Ei, lihtsalt lapsi tuleks rohkem asjadega kurssi viia, mida võib ja ei või. Ja jah, ma olen teadlik, et lapsed teevad asju vahel ikka vastupidi, kuid see ei muuda mu arvamust – elu ei saa keelata, last ei saa panna mulli sisse elama.

Meie lastel on pidevalt midagi katki. Jalad on sinised, küünarnukk verine. Robinil oli täna otsa ees mingi korralik verine väikene augukene. Mitte muidugi sügav, lihtsalt oli end kuskile ära löönud aga ta isegi ei teadnud kuhu. Ma ka mitte. Põhjus on väga lihtne – meil ei hakata kodus iga väikese asja pärast nutma. Henri kukkus mõni aeg tagasi, nii et tal oli nägu üsna katki ja ta ei hakanud ka nutma. Me ei saanud metsas arugi, et nägu katki on, alles hiljem avastasime. Ja ma ei arva, et see teeb minust halva või hoolimatu lapsevanema. Ma arvan ,et see pole halb, et mu lapsed ei nuta iga kukkumise peale. Ma arvan, et see on pigem hoopis hea.

atvd

Muidugi võtab natukene endal ka seest külmaks, kui näen, et Henri rulapargis kuskile rampi otsa ratast veab ja siis sealt alla sõidab. Alguses ikka jooksen natukene kõrval ja proovin teda kinni püüda. Esimene, teine, kolmas, neljas, viies kord ja.. enam ei karda, sest näen, et ta leiab oma tasakaalu, tunnetab ise mis on talle sobilikum ja mis mitte. Vahel läheb täiesti hullujulgeks ja siis ma ikka toon ta maa peale tagasi, kuid ma ei ole see ema, kes kogu aeg hüüaks ”ära nii küll tee!”.

Minu instagramis on mitu videot, kus Henri ja Robin on rulapargis, kus Henri ronib oma söögitooli või voodist välja, kus Robin sõidab ATV-ga kiiremini, kui mina julgeks. Ma arvan, et mõned inimesed mõtlevad küll, et no see on täitsa liig ja nii võib ju suur õnnetus juhtuda. Ja tõsi, võibki. On täiesti reaalne, et midagi võib juhtuda, kuid mingil põhjusel ei ole hirm mulle hinge nii sügavale pugenud. Ma ei karda, et mu lastega iga sekund midagi sellist juhtub. Kas ehk peaks?

Ma tahan, et neil on olla lahe. Ja et nad ei ole vingukotid. Ausalt. Ma tean, et nii on kole ehk öelda aga ma ei taha, et väikene kukkumine tooks suure kisa või marraskil põlv vajaks alati pildiga plaastrit. Muidugi tuleb ka meil selliseid päevi ja kukkumisi ette, kuid iga kukkumine ei ole maailma lõpp ja seda ei pea ka nii käsitlema. Ma näen tihti kuidas laps näiteks natukene kukub ja emad-isad on kohe kõrval paanitsemas: apppi, on sul väga valus? No ei ole, tal valus, ta kukkus liiva peale. Oleks tal valus, ta ju ütleks! Ei ole tarvis panna lastele kogu aeg sõnu suhu, las ta ise ütleb, mida ta tunneb. Kui ta ei oska, siis küll te õpite koos, kuid ei pea alati ju suhtuma asja nii nagu nüüd tuleks kohe kiirabi kutsuda, põlv ära puhastada 100 puhastusvahendiga ja ära plaasterdada.

Ma ei tea kuidas teil lapsepõlves oli aga mina kukkusingi. Kukkusin jääauku, kraavi, sõitsin rattaga liiga suurest mäest alla, libisesin turnikal, sain peale haiget, käisin prügimäel parvetamas ja proovisin kindlasti maast leitud nätsu. Minu normaalsus on muidugi pisut kaheldav, kuid ma tegelikult olen ikkagi üsna okeilt välja kukkunud. Ma tahan oma lastele sama. Et nad õpiksid ISE tunnetama oma piire, aru saama, mis on neile sobilik ja mis mitte. Ma tahan, et nad oleksid julged ja ei kardaks mägesid ja künkaid ja rulaparki ja poriloike. Mulle meeldib, et mu lapsed tahavad muda ja vee sees hüpata, mind teeb õnnelikuks kui ma näen, et nad on õues tulles muruplekke täis. Tähendab – mängis õues! Nautis! Ei kartnud mustaks minna, ennast ära määrida. Peale Robini jalkamänge on pükse küll oi, kui tüütu pesta aga kah asi tegelikult. Mulle meeldib, et laps oskab MÄNGIDA, hüpata, karata, ronida ja OLLA LAPS. Ma ei taha, et nad oleks väiksena juba eeskujulikud vanainimesed. Küll seda ka jõuab.

Seega ärge minuga koos olles ehmatage, kui ma ei jookse lastel järel. Kui ma lasen neil  vahel mäest liiga suure hooga alla sõita või luban neil poriloiku korraks keele pista. Neil on lubatud proovida mis maitsega lumi ja liiv on ning nurmenuku võib ära süüa kasvõi tervenisti. Õuest tulles on tavaline, et käed on tumepruunid ja pea on täis männiokkaid. Ka juhtub, et nägu on katki või põlv on jälle ühe sinika võrra rikkam. Vannis on küll ebameeldiv ja korraks kipitab, kuid elame siis üle. Seda kohta ei hõõru, vaid tupsutame ja saame hakkama. Las seebivesi läheb silma ja ajab korraks silmad kipitama. Teeme puhtaks ja mängime edasi.

Õpetame oma lapsed ise mõtlema, ise otsuseid vastu võtma, ise asju kaaluma. Õpetame lastele, et kõike ei pea kartma, et iga asi pole ohtlik, et ka siis, kui vahel on natukene hirm, peab proovima ikka. Kui ikka korra endale noaga näppu lõikad, siis jääb meelde küll, mis tunne see oli. Ei pea talle andma siis kätte fileerimisnuga, on ka leebemaid variante olemas. Las laps proovib noaga ise oma toitu lõigata, las ta peseb liiga külma veega käsi ja hambaid, las ta valab ise endale piima, nii et kõik on seda täis. Järgmine kord on targem. Vigu peab tegema, kukkuma peab, haiget peab ka saama 🙂 See on osa lapsepõlvest ja elust.

kriimud

Meie kiisul kriimud silmad.. Need kriimud ju paranevad ära! Henril oli aga peale seda kohe selge, et kõige suurem mägi on selline, kus tuleb rattaga natukene ka pidurdada. Enne ei lubanud ta mind sealt mäest alla aidata, pärast ütles ”palun aita”. Ikka aitan. Tema eest sealt alla ei sõida aga aitan vajadusel hoogu natukene pidurdada. Paar korda pidin aitama, siis juba oli ise selge, et kui jalad maha panna, siis ei lähegi niiii kiiresti ja saab ratast kergemini juhtida 🙂

Mina lasen enda lastel kukkuda, kuid olen alati neile piisavalt lähedal, et saaksin neid soovi korral üles aidata ja toetada. On aga läinud, nii et üldiselt hüütakse peale kukkumist: pole hullu ja kihutatakse edasi. Ja kui oligi hullu, siis teeme musi ja saadame valu koos ära 🙂

Previous Older Entries